Martin Pent.

Põhikooli lõpetamise talumatu keerukus

Martin Pent.
5 minutit
3886 vaatamist
  • Üheksanda klassi õpilased on viimastel aastatel sattunud otsekui haridusuuendusliku tornaado meelevalda.

Kes meist oleks eksimatu – mitte keegi. Ja seega on ajast aega ikka põhjust viidata kirjakohale, kus räägitakse esimese kivi viskamisest selle poolt, kes on patuta; või meenutada Viktor Tšernomõrdini surematut mõtteavaldust, kuidas taheti küll parimat, aga välja kukkus nagu alati. Kriitika tegemine on eriti praegu, ühismeedia ajal tehtud nii häbematult lihtsaks, et liialt sageli ununeb küsida, on see millegi puudujääkidele viitamine üldse vajalik ja kohane või et kes olen mina, põrmlane, et asetada end kohtuniku positsioonile. Selline on eellugu. Aga nüüd peame tingimata rääkima ka põhikoolist ja selle lõpetamisest.

Järjepidev kõige uuendamine 

Üheksanda klassi õpilased on viimastel aastatel sattunud otsekui haridusuuendusliku tornaado meelevalda. Jah, see, et Eesti koolielus on järjepidev kõige muutmine ja uuendamine üldkehtiv dogma, pole ammugi enam uudis. Seda iseloomustab hästi ka tundmatult autorilt pärinev mõte, et ainus põhjus riiklikud õppekavad valmis teha on see, et pärast nende kinnitamist saab hakata uusi kirjutama. Kuid põhikoolist ja eriti selle lõpetamisest on saanud omalaadne sümboolne piksevarras, mis täiusliku tormi enda peale tõmbab. Ja ehkki orkaani silmas, selle päris keskpunktis peaks valitsema vaikus ja rahu, siis asjaosaliste reaktsioonide põhjal otsustades säärane analoogia ei kehti. 

“See ei näinud hea välja, kui koolijuhtide hoiatustest hoolimata suruti kõrgemalt tasandilt peale uued põhikooli lõpetamise tingimused.

On selliseid probleeme, mille lahendamine on igati tänuväärne. Hea näide on kas või põhikooli järeleksamid, mis ei suutnudki kunagi oma vajalikkust veenvalt tõendada ning mille kaotamist saab üksnes tunnustada. Sest tõesti, milleks pakkuda kunstlikku päästerõngast, mis mitte üksnes kedagi ei päästa, vaid pakub hoopis silmamoondust ja võltsingut millestki, mida polnud. Sellele vastukaaluks on aga lahendused, mis alles otsivad probleemi, mille õiendamiseks nad ellu kutsuti. 

Sinna kategooriasse kuulub suure teadusliku eduloona välja reklaamitud reform koolipäeva alguskellaaja nihutamisest – taas üks muutus, mille kandva motiivina esitleti just teismeliste heaolu ja õppimise soodustamist. Kui eesmärk on teismelistele meeldida, siis tabab see vangerdus otse naelapea pihta. Sest olgem ausad, kellele siis ei meeldiks kauem magada. Mis aga kogu protsessi juures vististi tõlkes kaduma läks, on tavapärane teadustulemuste ambivalentsus, mis haridusküsimuste udusel arutlusväljal pigem reegliks kui erandiks on. 

Seadmata sugugi kahtluse alla uurimustulemuste korpust, mis räägib teismeliste hilisema ärkamise ja õppimise positiivsest seosest, siis kas keegi vaevus kasvõi korraks järele vaatama, mis on juhtunud maailma ühe haridustiigri, Lõuna-Korea Gyeonggi provintsis? See on teadaolevalt üks väheseid, kui mitte ainus haldusüksus maailmas, kus koolipäeva on sarnaselt Eestiga alustatud kella 9-st, kuid erinevalt meist on seal ette näidata 12 aasta pikkune kogemus.

“Alaliselt muutuvas labürindis pole lihtne, kuid see karastab. Sestap tasub ikka säilitada elutervet optimismi.

Ka sellest kogemusest on teadusliku meetodiga üle käidud ja mida leiti? Esiteks, õpilased tõepoolest magasid natuke kauem. Teiseks, videomängude mängimisele kulunud aeg olnud natuke lühem. Ja kolmandaks, mis puudutab akadeemilist edukust, hindeid ja sooritusi – mitte mingit muutust paremuse ega halvemuse suunas ei tuvastatud. Selles pole midagi üllatavat, on ju kogu senine kogemus näidanud, et haridus on üks neist valdkondadest, kus teadus- ja usupõhisus on sisuliselt sama tähendusega, üksteisega sügavuti läbi põimunud ja alaliselt üksteisega vahetatavad mõisted. Seega tasub heasoovlikult õlgu kehitada, sest lahendus on meil nüüd tänu uuele korraldusele tõesti olemas. Aga mis on probleem, see vist jääbki saladuseks. 

SAIS3 ebaõnnestumine

Kõige viimatiste uudiste taustal selgub, et paraku leidub veel kolmaski kategooria – nimelt probleemid, mille lahendus on osutunud algsest koguni veelgi suuremaks probleemiks. Mis seal salata, see ei näinud hea välja, kui koolijuhtide, lapsevanemate ja õpilaste hoiatustest hoolimata suruti kõrgemalt tasandilt peale põhikooli lõpetamise muutunud tingimused. Ja ainult selleks, et nädal tagasi tõsta käed üles ja öelda, et sorry, kõikide muudatuste tugitala ja alusplatvorm SAIS3 ei kannata oodatud liikluskoormust välja. Mis veelgi iroonilisem – teavitus, mis paneb üheksandikke oma kooli lõpetamise labürindis veel kord suunda muutma, tuli ainult loetud päevad pärast seda, kui inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko unistas õhtuses tele-eetris (ETV saade „Plekktrumm“ – toim) sellest, kuidas kool võiks olla koht, kus oma mõtted rahulikult lõpuni mõelda saaks.

“Põhikooli järeleksamite kaotamist saab üksnes tunnustada.

Julgen alandlikult arvata, et kuni haridusuuenduste tuulispask ei rauge, siis seda aega ei tule. Aga võimalik, et sarnaselt muistsete initsiatsiooniriitustega, mis kujutasidki endast keha ja vaimu proovile panevat küpsuseksamit, täidab lõpuks ka kooli lõpetamise mõistatuse lahendamine sama eesmärki – selles alaliselt muutuvas labürindis pole lihtne, kuid see karastab. Sestap tasub ikka säilitada elutervet optimismi.

Kommentaarid

  1. Väga hea artikkel. Üks tuntud haridusvaldkonna pikaajaline juhtfiguur on öelnud, et “teiste vägisi õnnelikuks tegemine on bolševism”. See sobib praeguses etapis väga hästi HTM-i tsentraalse juhtimise kohta.

    Lembit

  2. Ükskõik millises teises riigis võtaks haridusminister vastutuse oma tegevuse eest selliste segaduste tekitamise eest haridussüsteemis, kus kannatajateks on lapsed, lapsevanemad, õpetajad ja kogu haridussüsteem. Haridusminister astuks lihtsalt ise tagasi.
    Miks meil Eestis ei vastuta ministrid oma tegevuse eest?


  3. Probleem, mis vajab lahendust-soovitan autoril lugeda viimased 2 inimarenguaruannet.
    Loomulikult vajab süsteem muutusi, sest elu muutub. Aga muutused peavad olema põhimõttelised mitte kosmeetilised, on vaja täiesti uut lähenemist õpetamisele.

    Kristina

  4. Arvan , et meil on liiga palju ametnikke . Ja oma olemasolu õigustamiseks nad siis hauduvadki igasuguseid ” uuendusi ” välja . Elu ei ole nii keeruliseks vaja tuunida . Elu on lihtne ja ei pea pidevalt uusi ” reforme ” välja mõtlema , et ennast õigustada .

    Ruth Sarna

  5. Ja milline see “uus lähenemine õpetamisele” peaks olema?
    Õpetaja saab suunata, aidata, sundida ja sudida, kuid ei saa õpetada. Ikka peab õpilane ise õppima.
    Seda, et targaks saamise tee oli enam-vähem samasugune 1000 aasta eest ja saab olema ka 1000 aasta pärast, ei muuda miski.
    Olud muutuvad, suhtumised muutuvad, kuid inimene saab targaks ikka samamoodi.
    Või ei saagi.

    Heiki Epner

  6. Lp Heiki Epner!
    Söandan väita, et õpetaja saab ikka ÕPETADA ka (eriti vanemas astmes), kui lähtub kognitiivsest psühholoogiast… Kahjuks neid alusuuringuid tuntakse vähemalt Eestis vähe… Pärit 20. sajandi lõpust, kui meil olid muud probleemid… Minu enda töö tulemusi mõjutasid nad 30 aasta eest oluliselt, just õpilaste MÕTLEMISE arendamisel. Ja nad sobisid isegi kutsekeskkooli õpilastele (kui mitte öelda – meeldisid)…

    Aga “uus lähenemine õpetamisele” oli ju TEADUSKAUGE MÕK…

    Peep Leppik

  7. Kindlasti on direktoril suur roll, kuidas keskendudes kõiki teenivale lahendusele, kehtestada terve mõistus ja luua õpirõõmu pakkuv keskkond, uskuda inimeste headusse, olla ise eesminejana eeskujuks ja kõneisikuks. Keskenduda tuleks kuidas luua tugev ühiskond, omapäras särav ja julge inimene.
    Tänane haridus vajab täiendamist vaimse anatoomiaga, et kasvatada iseteadlike Loojaid, kes kasutavad tehisaru, mitte vastupidi!

    Merle Pärn

  8. Lp. Peep Leppik.
    Väidan, et kognitiivse psühholoogia tundmine on ütlemata kasulik eeldus suunamisel ja sudimisel ning muidugi aine esitamisel, metoodika valikus etc.
    Õppima peab ikka õpilane ise.

    Heiki Epner

  9. Aituma, Heiki Epner!
    Üldfilosoofiliselt on Teil õigus, aga näiteks MÕTLEMISOPERATSIOONE tunnis PANEB õpilasi sooritama just õpetaja! Kahjuks suur osa õpetajaid ei tunne neid ega oska didaktilis-metoodilistel eesmärkidel kasutada. Vanemas astmes on vaimsele arengule neil suur tähtsus. “Õppimine” ise on väga laialivalguv-üldine mõiste…

    Kuulasin just Riigikogust “Eesti inimarengu aruande” kaht ettekannet… Milline eklektika ja demagoogia (sõnadega mäng)… Õppetöö koolis peaks olema enam konkreetne tegevus (lähtudes ka arengupsühholoogiast) – õpetaja poolt vaadates!

    Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Heal lapsel mitu nime – aga mis siis, kui need nimed eksitavad?

Kodundus, kokandus, toidutund, kodumajandus, toitlustamine, kokkamine – õppeaine, millel on mitu nime. Tasub aga küsida,…

6 minutit

Probleem pole numbriline hinne, vaid küsimus, mida me tegelikult hindame

Eristava hinde kaotamine võib viia selleni, et tõeliselt sisuliselt õpitakse vähem. Sõnaline hindamine…

7 minutit

Kas hinnetele tõesti pole alternatiivi?

Kuigi haridus- ja teadusministeeriumi plaan algklassides hinnetest loobuda jõustuks alles pea kümne aasta pärast, jääb meedias ilmunud sõnavõttude taustal…

4 minutit
Õpetajate Leht