- „Koleda tüdruku päevaraamat“ on tempokas ja ladus, aga ka puudutav.
- Noored jälgisid teatrisaalis pingsalt kaasa elades, lugu annab vaatajale mitut moodi samastumise võimalusi.
„Koleda tüdruku päevaraamat“
• Autor Mari Kujanpää.
• Tõlkija Evelin Banhard.
• Dramaturg Reeli Reinaus.
• Lavastaja Sander Pukk.
• Kunstnik Annika Lindemann.
• Helikunstnik Ardo Ran Varres.
• Valguskunstnik Tarmo Matt.
• Osades Maarja Tammemägi, Silva Pijon, Tanel Ting ja Jürgen Gansen.
• Esietendus 8. detsembril 2025 Kuressaare teatris.
Kui heita pilk Kuressaare teatri kodulehele, selgub et eelmine lavastus noortele oli kavas 2018. aastal: Karl Koppelmaa „Järgmine peatus: Kosmos“. See tõdemus ei ole etteheitev, ma ei arva, et noortelavastusi peaks mängukavva võtma pelgalt kohusetundest või lahtritäiteks. Sel hooajal aga ilmus mängukavva koguni kaks uuslavastust, mis on suunatud koolinoortele. Septembris esietendus Karl Koppelmaa ja Jürgen Ganseni loeng-lavastus „Hinnete pärast õpidki?“, detsembris soome kirjaniku Mari Kujanpää noorteromaanil põhinev „Koleda tüdruku päevaraamat“, dramaturg Reeli Reinaus, lavastaja Sander Pukk.
Lavaloo teema ja tuum on koolikiusamine, peategelane 14-aastane Malva (Maarja Tammemägi). Loo vormiks, nagu pealkirigi ütleb, on teismelise tüdruku päevik. Mõningane ühisosa tekib VAT-teatri lavastusega „Üksinda“ (autor Kristiina Jalasto-Kallas, lavastaja Piret Soosaar-Maiberg), kus peategelaseks samuti päevikut pidav koolitüdruk.
Kui pärast lavastuse nägemist Mari Kujanpää samanimelist noorteromaani (tõlkija Evelin Banhard, kirjastus Varrak) lugesin, oli huvitav ja isegi üllatav võrrelda lavaversiooni algteosega, sest dramaturg Reeli Reinaus on nii mõndagi värvikat juurde kirjutanud, mõnest tegevusliinist aga loobunud. See võrdlus viis isegi mõtteni, et ehk olnuks mõttekas kirjutada juba päris algupärane näitemäng?!
“Maarja Tammemägi vahendab neiuohtu tüdruku sisemaailma veenvalt ja kompromissitult, päeviku pihtimuslikkuses ongi niimoodi ainuvõimalik.
Sander Puki lavastus on tempokas, ladusalt ja just parajal määral tinglik, samas puudutav. Annika Lindemanni stsenograafia ringreisitüki mõõtu lakooniline, võimaldades kärmet tegevuspaikade vaheldumist. Laval neli klassitahvlit, millel tähed K O L E, tahvlite ees koolipingid ranitsatega. Ühel hetkel pööratakse tahvlid peegliteks, on ju peegel Malva vaenlane, nii et kingituseks saadud modellikursusele läheb Malva T-särgis, millel kirjas vaimukalt trotslik sõnum: „Peeglivaba pühapäev“.
Veenev ja kompromissitu
Osatäitjaid on neli. Malva roll on kindlasti kõige keerulisem, päevikupidajana monoloogilisem kui partneritel. Maarja Tammemägi vahendab neiuohtu tüdruku sisemaailma veenvalt ja kompromissitult, päeviku pihtimuslikkuses ongi niimoodi ainuvõimalik. Laval etendab Malva ka oma vanemate suhtumisi. Ja täpipealt nagu VAT-teatri „Üksinda“ puhul, hakkas siingi kriipima lapsevanemate suutmatus tütre probleeme sügavuti mõista. Ärritas, miks muretsemine lapse pärast jääb ikka kuidagi pinnapealseks – aga taas viis see mõtteni, et teismeline oma ebakindluses näeb ju ka lähedasi kõrvalt teravdatud pilguga, võiks öelda, et kõverpeeglis. Mis omakorda tekitas ootuse näha ema ja tütre elutervet suhet, ehkki see ilmselt ei oleks dramaturgiliselt kuigi paeluv. Kujanpää romaanis ongi Malva ja tema ema läbisaamine hoopis teisiti välja valgustatud, sest Malva vanemad on lahku läinud ja ema ebakindlus tütre omaga võrreldav. Täiesti mõistetav, et see liin kas või ajaliselt lavale ei mahtunud, aga natuke kahju ikka ka.
Vastukaaluks kiusajatele leiab Malva sõbra, uue koolivenna nimega Runo, kelle mängib leebelt sümpaatseks Tanel Ting. Malvale on väga oluline ja vabastav loodus, kus ta saab olla üksinda. Malva joonistab, Runo on andekas fotograaf. Vahva stseen on nende kahe tormivaatlus, seda enam, et kui aasta lõpul Saaremaal lavastust nägin, oligi parasjagu õhus tormihoiatus. Nõnda sai ekstra toreda lisatähenduse Runo repliik: „Me oleme vist natuke omamoodi. Teised ootavad aina päikest, aga meie kaks tormi ja elektrikatkestust.“
“Kiusajate tandem on nii kirjutatud kui ka lavastatud ülimalt värvikaks.
Tõsimurelikuks teemaks on Runo oskamatus Malvat kiusajate eest kaitsta. Tasahaaval Runo aga taandub, kuni tekib rahutu tunne, et midagi selle tegelase lavaelus ja suhtlemises Malvaga jäetakse justkui sinnapaika või pooleli.
Vastik kiusaja ja ohmu sabarakk
Seevastu kiusajate tandem Lauri ja Eetu (Jürgen Gansen ja Silva Pijon) on nii kirjutatud kui lavastatud ülimalt värvikaks. Romaanis on nood tüübid tunduvalt skemaatilisemad, laval aga lisatud kamaluga groteski piiril huumorit, nii saab taas kord kinnitust, kui mõnus on kehastada negatiivse sarmiga tegelasi. Jürgen Gansen mängib põhinõmedikku Laurit, tõesti vastikut kiusajat, õigupoolest üpris taibukat kutti, kes võiks oma energiat hoopis teisiti ja palju mõistlikumalt rakendada. Kummatigi tundub, et Lauri ainus semu ongi tema sabas tilpnev Eetu, keda Silva Pijon ei kujuta just kõige teravama pliiatsina. Eetu kohmakad, kohati suisa opakad reaktsioonid leevendavad pinget, tänu temale saab saalis vahepeal suutäie naerdagi. Samas paotub aeg-ajalt Eetu südamlikkus, mida ta Laurile takka kiites kramplikult varjata katsub. Näiteks peab Eetu väga lugu loomadest ega luba neile liiga teha, isegi verbaalselt mitte. Siin peab isegi Lauri tagasi tõmbuma.
“Põhiline on, et lavastus sisendab lootust.
Kiusajate duetile on lavastatud ka ainuke publiku kaasamise hetk, pealtnäha põgus, ent just see osutus tõeliselt õpetlikuks. Maltsaks või Kraanaks hüütud Malvat kiusates väidavad poisid, et tüdruk haiseb – ja jagavad kinnipüütud haisu saaligi. Kuna sattusin istuma esireas ääre peal, olin esimene, kes pidi oma naabrit puudutades „haisu“ edasi andma. Esimese hooga vastasin: ei anna! Aga kuna Jürgen Gansen peibutas nii osavalt ja hasartselt, otsekui pooleldi rollist lahti lasknud näitlejana, siis tundus, et pole kena etendust kinni pidada … Ja ma allusingi. Tagasi mõeldes on piinlik, aga üksiti oli see tabav ja terav manipulatsiooni õppetund. Sellist momenti kui kiusamise ahelreaktsiooni musternäidet peaks Malva eakaaslastest publik pärast etendust kindlasti analüüsima, olgu siis endamisi või üheskoos. Ja sellega haakub üks valusamaid lavahetki, kui innukalt levib sotsiaalmeedias postitatud julm pilkesõna Quasimodo, mida Malvale üha hõigatakse. Siin on üldistusjõudu, kogeme ju iga päev, kuis täiskasvanud võivad olla veelgi lahmivamad, ebaküpsemad kui murdeealised. Ses mõttes on huvitavad lisamaterjalid lavastuse kodulehel, küsitlused nooremale ja vanemale vaatajale. Lähtudes Malva kunstnikuandest, on ka joonistamisülesanne. Nooremale vaatajale: joonista Malva jaoks kõige rõõmsam hetk, mida etenduses nägid. Ja vanemale: joonista pilt Malva sisemaailmast. Õigupoolest võiks igas eas vaataja joonistada mõlemad pildid, no vähemalt mõttes.
Palju värvikaid kõrvalrolle
Gansen ja Pijon mängivad veel eriilmelisi kõrvalrolle. Nii lehvib Gansen ringi modellikursuse juhina, keda nähes üks noormees teises reas spontaanselt hüüatas tuntud poliitiku nime, kelle moodi too tegelane olevat. Ma ise küll sarnasust ei hoomanud, aga ergas kaasaelamine mõjus värskelt ja lahedalt. Pijon mängib ka Eetu vastandit, julgelt isepäine tüdruk Siru oskab kiusajatega toime tulla ja temast saab Malva ustav sõber. Elujulgus ja huumorimeel, muigav kõrvalpilk iseendale olekski ju tõhus vastumürk, aga ebakindel ja endasse sulguv teismeline oma hapra psüühikaga ei suuda seda (veel) saavutada, üksinda ammugi mitte. Nii saabki oluliseks tegelaseks kooli (med)õde Irja, kes Malvat tervisekontrollis psühholoogiliselt aitab, kuni Malva viimaks just temale oma mure usaldab. Nii ongi sõnaselge moraal, et ilma täiskasvanute mõistva ja toetava sekkumiseta ei saa noor hing hakkama, ja pole vajagi, sest abi küsida on loomulik ja õige. Näeme, kuidas Malva vabaneb kiusatava ohvri rollist. Näeme ka Lauri kahetsust koos eneseõigustusega, kuigi tema puhul jääb kahtlusevarjuke, kas poiss ikka on siiras ja suuteline muutuma. Aga lootkem, sest Lauris on veel abitut last, keda kiusaja mask varjas. Ka Eetule oleks üks teisenev lõppakordike ära kulunud, see olnuks näitlejale muhe ülesanne ja dramaturgilise terviku huvides ka.
Noored teatrisaalis jälgisid Malva lugu pingsalt kaasa elades. Tingimata annab „Koleda tüdruku päevaraamat“ vaatajale mitut moodi samastumisvõimalusi. Põhiline on, et lavastus sisendab lootust. Nii et kui Malva kannab T-särgil lauset „Peeglivaba pühapäev“, siis teatrietendus võib anda julgust moonutav kõverpeegel nurka visata ja päriselt peeglisse vaadata. Hingepeeglisse.
Lisa kommentaar