• Doktoritöö kaitsmise järel ootavad osa endisi doktorante head eneseteostusvõimalused, teisi aga keerulised valikud tööturul.

Juba pikemat aega räägitakse Eesti teaduse järelkasvu probleemist. Doktorantide arv on viimase tosina aasta jooksul ligi 20% võrra kahanenud (2014/2015. õa õppis Eesti ülikoolides 2903 doktoranti, käesoleval õppeaastal 2491 – R.S.) ning olemasolevatestki ei suuda suur osa lõpetada. Tõsi, viimastel aastatel on nende arv siiski tõusuteel. Teema kohta saab lugeda ka kogumikest „Eesti teadus 2019“ ja „Eesti teadus 2025“ ning teadusagentuuri raportitest. Kuidas näeb olukord välja aga noore teadlase enda silme läbi?

Paradiis või põrgu?

Ülikoolid on mõistagi huvitatud, et võimekad noored just neile doktorantuuri astuksid. Seetõttu maalivad nad nende tulevikuväljavaadetest pigem roosilise pildi. Eriti paistab selle poolest silma TalTech, mis on nii oma kodulehel kui ajakirjanduses avaldatud reklaamimaigulistes lugudes rõhutanud, et doktorikraad tagab stabiilse ja tasuva ameti, tähendusliku ja maineka töö ning isegi tervema ja pikema elu.

Ent välisajakirjanduses ilmub sageli lugusid, kus akadeemilist karjääri kirjeldatakse märksa süngemates toonides. Nii võrdles Poola ajakirjas Tygodnik Powszechny 11. detsembril 2022 avaldatud artiklis üks endine doktorant ülikooli feodaalmõisa ja tänapäevase ärikorporatsiooni ristsugutisega: ühelt poolt juhtivate professorite omavolitsemine, teisalt aga halastamatu konkurents ja tööpinge. Teisele usutletule mõjus šokeerivalt avastus, et doktorantuuris tuli lihtsalt mõttetuid artikleid ja projekte vorpida, et saada atesteerimiseks vajalikke punkte. Sarkastiliselt nimetati seda pokemonide jahtimiseks. Ülepinge ja oma töö tajumine mõttetuna viis ta lõpuks vaimse kokkuvarisemiseni. Ajakiri nendib, et tegemist polnud üksikjuhtumiga: teemakohane uuring tuvastas 73%-l Poola doktorantidest eri raskusastmega depressiooni sümptomid.

Laiemat rahvusvahelist kõlapinda on leidnud mainekas Briti ajakirjas The Economist 1. märtsil 2023 avaldatud artikkel selle kohta, kuidas Oxfordi ülikool kasutab ära madalamatest klassidest pärit andekaid noorteadlasi, kes on, hellitades naiivseid lootusi elus edasijõudmisest, nõus õpetama tudengeid ebasoodsatel lepingutingimustel ja viletsa palga eest.

Ka teemakohastes teadusartiklites ja uurimisraportites rõhutatakse, et teadlaskarjääri algusele on iseloomulikud lühiajalised töölepingud, suur töökoormus, karm konkurents ja viletsad karjäärivõimalused. Väljaspool akadeemiat on doktorikraadi omandanute töötingimused enamasti märksa paremad. Tõsi, erasektori doktorikraadiga töötajad on sageli ülekvalifitseeritud ega saa teha päris erialast tööd. Riigiti erinevat olukord Euroopas üksikasjades küll üsna palju (vt nt onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/ejed.12514).

Eesti oludest annab aimu Praxise raport „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ (2019). Selgub, et tervelt poolte Eesti akadeemiliste töötajate meelest oli nende töö pingeline ja kurnav ning ühiskonnas seda ei väärtustatud. Veel tasub akadeemilist karjääri kaaluval noorel tutvuda Eesti teadusagentuuri 2024. aastal välja antud raportiga „Noorteadlaste roll ja karjäärivõimalused Eesti teadussüsteemis“.

Teaduse tõmme

Leidub õnnelikke, kes saavad kohe pärast doktorantuuri lõpetamist jätkata tööd koduülikoolis. 2024. aastal promoveerunud Eesti maaülikooli kalade parasitoloogia teadur Magnus Lauringson kinnitab, et teda ajendas teadlaskarjääri valima huvi uurimistöö vastu. Praegu on ta igati rahul: „Minu valitud valdkonnas on palju uurida ning jätkamine samas tipptasemel kollektiivis toetab oluliselt minu teadusambitsioonide elluviimist.“

“Mida rohkem kaitsmisi, seda piiratumad võimalused.

Madis Lauringson

Mitmed tema kolleegid ei ole aga akadeemias rakendust leidnud, sest töökohti on vähe. „Olukord sõltub tõenäoliselt ka ülikoolist ja konkurentsist – mida rohkem kaitsmisi, seda piiratumad on võimalused kohalikul tasandil jätkata,“ nendib teadlane. Nii ei jää paljudel muud üle, kui otsida rakendust välismaal: „Ka see pole võluvits, sest häid pakkumisi ei ole sealgi külluses, samuti nõuab järeldoktorantuuri jaoks rahastuse leidmine pühendumist.“

Tartu ülikoolis tunamullu oma doktoritöö kaitsnud ja praegu samas teadurina töötav geoloog Raul Paat väidab, et teda meelitasid teaduse juurde huvi ja missioonitunne. „Teadmised ja hea haridus on minu perele ja mulle alati olulised olnud, mistõttu oli juba põhikooli lõpuks selge, et soovin ülikooli poole püüelda,“ meenutab ta. Hilisemad doktoritöö juhendajad kaasasid teda õpingute ajal juba varakult oma projektidesse, mis suurendasid huvi teadustöö vastu veelgi. Motivatsiooni lisab asjaolu, et eriti loodus- ja täppisteadused on Eestis kõrgel tasemel: „Kui inimesel on piisavalt töötahet ja järjepidevust, võib ta jõuda kaugele.“ Ühtlasi peab Paat väga oluliseks oma teadmiste edasiandmist teistele. Siiski ei piisa tema sõnul pelgalt heast tahtest ja entusiasmist. Eelkõige teaduse ja kõrghariduse tagasihoidlik baasrahastus ning konkurentsivõimetud palgad võivad mõjutada andekaid teadlasi akadeemilisest karjäärist loobuma.

Akadeemia ja erasektori vahel

Eriti hästi läheb neil noorteadlastel, kes on valinud perspektiivika ja tulusa eriala. Näiteks 2023. a doktorikraadi kaitsnud TalTechi liginullenergiahoonete töörühma vanemteadur Tuule Mall Parts kinnitab, et tema uurimisrühmas jäävad doktoritöö kaitsnud üldiselt ülikooli juurde tööle, sest erialaseid teadus- ja arendusprojekte on palju, palk konkurentsivõimeline ja tööõhkkond hea. Partsi ennast köidavad võimalus uurimistöös süvitsi minna ning teadust armastavad väga asjatundlikud kolleegid. Temagi lisab: „Mul on missioonitunnet ja huvi tegeleda õppetööga, et valdkond areneks ja spetsialiste tuleks juurde.“ Pealegi saab noor insener kombineerida tööd ülikoolis ja erasektoris: „See on minu erialal väga hea sümbioos.“

“Kui on töötahet, võib jõuda kaugele.

Raul Paat

Mõne valdkonna puhul peibutab doktorante aga eelkõige erasektor. TalTechis füüsika alal 2023. aastal doktorikraadi kaitsnud Karl Ehatäht nendib, et tema erialal jäetakse sageli akadeemiline karjäär pooleli kas pärast järeldoktorantuuri või veidi hiljem. Mõni kolleeg olevat põhjendanud, et erasektoris „liiguvad asjad kiiremini“, pidades ehk silmas tõsiasja, et seal saab keskenduda oma erialasele tööle ega pea kulutama energiat publitseerimisele, projektidega tegelemisele ja õpetamisele. Teine oli öelnud, et teadus ei pakkuvat talle enam huvi. „Võib-olla jõudis arusaamisele, et tema teadustööl puudub praktiline väljund, mille kaudu saaks ühiskonda panustada,“ oletab Ehatäht. Ent ka akadeemilise karjääri ja eriti selle rahapoole ebastabiilsus on tema sõnul noori füüsikuid erasektorit eelistama pannud.

Ehatäht ise plaanib akadeemias jätkata ning on teist aastat järeldoktorantuuris Edinburghi ülikoolis. See annab väärtusliku välismaal elamise ja töötamise kogemuse, ent on lausa hädavajalik ka erialase pädevuse tõstmiseks: „Doktorantuuris uuritakse põhjalikult ühte või kahte nišiteemat lähtuvalt sellest, mis juhendajatele parasjagu huvi pakub. Järeldoktorantuur annab võimaluse laiema probleemide spektriga tutvuda.“ Eestis pole Ehatähel võimalik professionaalselt areneda ainuüksi riigi väiksuse pärast, kõik siinsed sama teema asjatundjad töötasid temaga samas laboris.

“Mul on missioonitunnet, et valdkond areneks.

Tuule Mall Parts

Raskused tööturul 

Eestis on seni olnud üpris tavaline, et doktoritööd kirjutatakse töölkäimise kõrvalt. Tallinna ülikooli doktoriõppe talituse juht Ursula Haava kinnitab näiteks, et viimasel kolmel aastal seal doktorikraadi kaitsnuist jätkas tervelt 47% tööd oma koduülikoolis, seejuures põhiliselt akadeemilistel ametikohtadel. Tegelikult olid aga paljud neist juba enne lõpetamist ülikooli palgal. Eesti teaduse infosüsteemi (ETIS) sirvides näib, et sama kehtib ka mitme teise kõrgkooli kohta. Lisaks on väitekirju kirjutatud riigiametniku või kooliõpetaja töö kõrvalt. See on küll aeganõudev ja kurnav, ent ei tähenda vähemasti inimesele pärast kaitsmist suuremaid elumuutusi.

2022. aastal käivitati reform doktorantuuri atraktiivsemaks muutmiseks. Muu hulgas saavad ülikoolidesse nooremteaduritena tööle võetud doktorandid nüüd Eesti mediaanpalga lähedast või isegi kõrgemat kuupalka, et nad saaksid täielikult pühenduda oma uurimistööle. Pärast lõpetamist seisavad nad aga silmitsi keeruliste tööotsingutega. Konkurents siinsel kitsal tööturul tiheneks veelgi, kui iga-aastane promoveeritute arv suureneks. Seda aga meil praegu just sihiks seataksegi.

Soomes, kus 2024. aastal õppis doktorantuuris 20 123 üliõpilast ja kaitsti tervelt 1876 doktoritööd, on lõpetanute raskused tööturul juba avalik kõneaine. Rahvusringhäälingu Yle veebilehe järgi oli riigis aasta eest koguni 1400 doktorikraadiga töötut, kellest kaks kolmandikku otsis tööd juba pikka aega (vt www.yle.fi/a/74-20135271).

“Järeldoktorantuuris saab tutvuda laiema probleemide spektriga.

Karl Ehatäht

Ülikoolides leiab seal rakendust vaid kolmandik doktorantuuri lõpetanuist, ülejäänud on sageli aga tõrksad madala kvalifikatsiooniga tööd vastu võtma. Frustratsiooni lisavad asjatundmatud nõustajad. Üks neist olevat töötule doktorile soovitanud leida rakendust koerte väljaheidete koristajana pargist.

Yle küsitletud ekspert Suvi Liikkanen nentis, et põhjanaabrite tööandjad ei anna endale sageli aru, kui väärtuslikud võivad neile olla doktorikraadiga tööotsijate oskused, nood omakorda olevat tööturul aga abitud. 

Õpetajate Lehele kommenteeris teemat üks eestlasest humanitaarteaduste doktor, kes omandas kraadi kutsetöö kõrvalt. Hiljem pidi ta aga kolima Šveitsi, kus pole senini sobivat tööd leidnud. „Kui sinu valdkonnas tööpakkumisi lihtsalt pole, siis initsiatiivikus palju ei aita,“ jagab ta oma kogemusi. „Tuleb olla valmis kaua aega millegi muuga leppima ja kuidagi toime tulema.“ Eestis oli jaanuaris töötukassas registreeritud muide ainult 109 doktorikraadiga töötut.

Kogemusi seinast seina

Doktorantuuri lõpetajad ei ole oma muredega siiski üksi. Nad saavad nõu küsida karjäärinõustajalt ning osaleda Eesti doktorikooli korraldatavatel karjäärikonverentsidel. Neist kolmas toimub 4. märtsil Tallinna ülikoolis ning keskendub Ursula Haava sõnul eelkõige motivatsiooniküsimustele doktorantuuri lõpetamisel. Lisaks jagavad juba doktorikraadi omandanud esinejad oma töö leidmise ning karjäärialaste muutuste tegemise kogemusi.

Kavas on ka doktorantide karjäärivõimalustele pühendatud töötuba. Tutvustuse kohaselt „jagatakse praktilisi nõuandeid karjääri planeerimiseks ja fookuse hoidmiseks olukorras, kus valikuid on rohkem kui kunagi varem“. Ühtlasi lubatakse anda näpunäiteid, kuidas oma potentsiaali tööturul maksimaalselt ära kasutada.

Arvestades siinkohal vahendatud kogemusi, tunduvad need sõnad veidi kõrgelennulistena. Akadeemilise karjääri algusele on nimelt sageli iseloomulikud ebastabiilsus ning kehvavõitu töötingimused. Veab neil, kes saavad lõpetamise järel koduülikoolis teadustööd jätkata. Paremini läheb ka noorteadlastel, kes on kohanemisvõimelised ning saavad toetuda oma juhendaja või sotsiaalse võrgustiku toele.

Mõni leiab tänu oma kraadile hõlpsasti sobiva töö vähemalt avalikus või erasektoris, teine aga sedagi mitte. Palju sõltub valitud erialast, uurimisteemast ja lihtsalt õnnest. Seda variatiivsust oleks mõistlik arvestada ka teema avalikul käsitlemisel ning edasise teaduspoliitika kujundamisel.

---

Doktorant Keiu Virro: ülikool hoiab mõtte ärksa ja erksana

• Haridussilma järgi õpib sel õppeaastal seitsmes Eesti kõrgkoolis 2491 doktoranti, kellest 881 on välisüliõpilased. Eelmisel õppeaastal anti välja 292 doktorikraadi, neist 143 Tartu ülikoolis. Ilmselt on lõpetajaid umbes sama palju ka lähiaastatel. Milliseid sihte aga praegused doktorandid ise seavad ja kuidas nad tööturule sisenemiseks valmistuvad? Vastab Keiu Virro, ajakirjanik, teatrikriitik ja Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste doktorant.

Mis ajendas teid otsustama doktoriõpingute kasuks?

Õigupoolest väitsin aastaid, et doktorantuuri ma küll kunagi astuda ei kavatse. Selle tee ette võtnud sõpru vaadates tundus see üsna masohhistlik rada. Ei saa öelda, et oleksin selles osas otseselt ümber mõelnud, aga … Saan välja joonistada ilmselt kaks peamist põhjust. Esimene: umbes kümme aastat pärast esimest magistrikraadi läksin uuesti ülikooli, Tartu ülikooli muutuste juhtimise erialale. Avastasin, et täiskasvanuna on õppimisel hoopis teistmoodi tähendus. Üleüldse oli väga meeldiv aeg: tohutult tore kursus ja õppejõud. Viimaste hulgas uuris üks nagu möödaminnes, kas ma ei ole doktorantuurile mõelnud. Nii et mõneti võib vist öelda, et ma lihtsalt ei raatsinud enam koolist lahkuda. Teine põhjus oli konkreetses teemavaldkonnas. Mind huvitas, kuidas paremini aru saada ligipääsetava kultuuri mõjust. Ausalt öeldes lootsin, et keegi teine võtab selle uurida ja ma saan lihtsalt tulemustega tutvuda. Ühel hetkel hakkas tunduma, et kui tahan teemast süvitsi aru saada, peaksin siis ise … Nii maandusin Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi-nooremteaduri kohal.

Kas soovite pärast doktoriõpingute lõppu jätkata akadeemilise karjääriga ja miks? 

Minu jaoks on sellele nii poolt- kui vastuväiteid üksjagu. Vastuväidete seas on varasemast madalam palk. Ülikooli naastes tegin teadliku valiku, aga on vahe, kas otsustada nii nelja aasta perspektiivis või pikemalt.

Lisaks arvan, et mitmel Eesti ülikoolil on oma töötajate toetamise ja tugistruktuuride loomisega pehmelt öeldes suuri probleeme. Seda illustreerib vast seegi, et väljalangus näib olevat suur, hoolimata sellest, et juba mitu aastat on doktorandid ühtlasi nooremteadurid ehk saavad ülikoolilt palka.

Teisalt on ülikool keskkond, mis hoiab mõtte ärksa ja erksana. Teadmiste omandamine, loomine, vahendamine on äärmiselt kutsuv valdkond. Oma teekonda on ülikoolis võimalik ikkagi suuresti ise kujundada (võib-olla mitte niivõrd karjääriredeli, küll aga uurimissuundade ja projektide poole pealt). Keskkond, kus ümberringi on palju minust targemaid inimesi, on nii motiveeriv ja avardav, et sellest on raske lahti lasta.

Mida olete ette võtnud, et akadeemias läbi lüüa?

Ma olen alles doktorantuuri keskpaigas ja eelkõige tahan praegu võimalikult hästi tundma õppida ja vahendada seda valdkonda, mille pärast ma ülikooli olen tulnud. Muu on vähemasti praegu minu jaoks teisejärguline. Mulle tundub, et kui ma keskenduksin küsimusele, kuidas läbi lüüa, siis kaoks ära aluspõhjus, miks ma olen ülikooli tagasi tulnud. Arvan, et karjääri karjääri pärast on lihtsam mujal teha ja need teed ei ole suletud. Ülikoolis tasub olla seni, kuni tundub, et nii on võimalik midagi paremuse suunas muuta.

---

Hääli doktorantide seltsist

• Teist aastat tegutseb Eestis doktorantide selts, mille eesmärk on pakkuda kirevale doktorantide perele kogukonnatunnet ning seista ühiselt oma õiguste eest. Õpetajate Lehe palvel kirjutas juhatuse liige, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Martin Haamer üles seltsi liikmete mõtteid oma karjääriväljavaadetest.

Kui kerge on doktoriõppe lõpetanuil leida Eestis stabiilset, tasuvat ja eneseteostusvõimalusi pakkuvat tööd? 

• Mu Tšehhi ja Šveitsi (post)doktoritest sõpru on tituleeritud ülekvalifitseerituiks. Näiteks minu keemikust sõbrannat erasektor pärast Šveitsis tehtud järeldoktorantuuri avasüli vastu ei võtnud, akadeemias aga pole isegi seal palgad konkurentsivõimelised. Tunnen, et Eesti riigi tellimus ja teaduste akadeemiast väljuv sõnum on just vastupidine ning väärtustab pigem loodus- ja reaalteaduste doktorante. Nende jaoks luuakse tippkeskusi ning väljakutseid pakkuvaid eraettevõtteid leidub ka kodumaal. Aga kuhu läheb doktorikraadiga kirjandus- või haridusteadlane? Või õpetaja? Akadeemiasse kõik ei mahu. Kui maksumaksja raha eest koolitatud doktorant ei leia endale väärilist palka ja väljundit Eestis, suundub ta tõenäoliselt välismaale. Praegu tundub, et tööandjad ja poliitikakujundajad eelistavad magistrikraadi.

• Humanitaarvaldkonnas saadud haridus toetab minu hinnangul nii avalikus sektoris kui erasektoris töötamist. Teadlase karjääri väljundid on paljuski projektipõhised, kuid sellise töökorraldusega on kultuuriasutused toiminud juba pikalt. Kultuuritöötajana hoidsin pidevalt silma peal kõigil võimalikel meetmetel ja voorudel ning nüüd doktorandina teen sama. Eneseteostuse kohta saan kindlalt väita, et tööpõld on lai ja põnev, stabiilsusega on olukord keerulisem.

• Sõltub väga palju valdkonnast, kus tegutsetakse, ja sellest, kui hea võrgustiku ja kontaktibaasi suudad endale doktorantuuri ajal luua. Ilma kontaktideta on soovitud tööd leida pigem raske, eriti väljaspool akadeemiat. Tööelu akadeemias on väga ebastabiilne. Tenuurirajale saamine pole kuigi tõenäoline ning pealegi töötatakse süsteemi alles välja. Samas on tenuurirajal võimaluste piires eelistatud ülikoolisisesed kandidaadid.

• PhD annab oskusi, mida saab ka erasektoris kasutada. Ilmselt sõltub sellest, kas töölevõtja hindab kõrgharidust. Need juhid, kel endal on kraad, usaldavad kraadiga inimesi.

Kas üldiselt on ahvatlevam akadeemiline või mitteakadeemiline karjäär? Miks?

• Kuna näiteks Tartu ülikoolis puudub konkreetne tenuurirada, siis ainuüksi ahvatlemisest ei piisa. Ebakindlust on palju, sest projektipõhine teadusrahastus on halastamatu, prioriteedid ja uurimissuunad muutlikud ning akadeemilised töökohad ette täidetud. Akadeemilise karjääri valimine eeldab, et vajalikud väliskontaktid on loodud juba doktorantuuri kolmandaks, hiljemalt neljandaks aastaks. Paralleelselt doktoritöö lõpetamisega tuleb alustada järeldoktorantuuri rahastuse taotlemist. Ideaalis on juhendajal pikaajaline projekt, kuhu nooremteadur saaks pärast kaitsmist palgale tulla, kuni leiab rahastuse ja sobiva välisülikooli. Mitteakadeemilise karjääri eelistamine kaitsmise järel võib tähendada ka seda, et tagasitee teadusesse võib olla jäädavalt suletud. Parim lahendus oleks hübriidne, kus ühe käega saab olla akadeemias, teisega rakendada teadusloomet ettevõtluse kaudu.

• Minu mitteakadeemiline karjäär oleks tõenäoliselt avalikus sektoris ametnikuna. Akadeemiline karjäär ahvatleb mind praegu enam, minu usku toetab see, et olen leidnud enda jaoks õige valdkonna, amet ja teaduritöö kattuvad juba praegu. Miks? Tegelen püsiväärtustega, kultuurimälu valdkonnaga, mis puudutab meid kõiki ja mille juurde pöördume alati tagasi. Mind toetab teadmine, et mu töö on tähenduslik.

• Sõprade kogemus on, et pärast alustava teadlase grandi lõppemist on raske saada uut granti, konkureerides kogenud teadlastega. Grandi saamine on endiselt loterii ja tõenäosus 20%, seetõttu on akadeemias palga ja töökohakindluse probleem just noortel teadlastel. Tundub, et erasektoris on meeskonnatunne suurem. Probleemid, näiteks finantsilised, on ühised, mitte üksi noorteadlase enda kanda.

• Kõnetab pigem mitteakadeemiline karjäär. Vahepeal jääb mulje, et teadustööd tehakse selleks, et lihtsalt midagi teha. Publitseeritakse artikleid, mille sisu on nõrk, aga õigustatakse end pidevalt, et see on vajalik ja oluline. Usun, et teadusraha tuleks väga hoolega suunata sinna, kus potentsiaal on suurim. Tundub, et erasektoris tehtud töö mõju ja väljund on kaalukam.

Millest karjäärivõimalused sõltuvad?

• Kõik algab juhendajast ja uurimisteemast. Juba väljakujunenud tippkeskused ja uurimisrühmad on kindlasti edukamad oma nooremteadurite tegemiste turundamises ja nende võrgustumisele kaasaaitamises. Seda eelkõige rahavõimaluste, kontaktide ja kinnistunud töökultuuri suhtes. Alustavad juhendajad ja väikesed osakonnad sõltuvad riigi rahastusest või üksikutest suurematest projektidest. Nooremteaduri karjäärivõimalused olenevad sellest, kuivõrd hakkaja ta ise on, ja tema õppetöö mahust. Õpetamine tagab võimaluse, et ka pärast kaitsmist saab vähemalt teatud mahus ülikoolis töötada.

• Humanitaarias on kerkinud aeg-ajalt esile teemad, mis saavad enam tähelepanu. Praegu räägitakse kestlikkusest seoses inimeste hoiakute ja käitumisega, palju tegeldakse kultuuritekstide ja mälu uuringutega. [Ukraina] sõda on toonud fookusesse pärandi ja digiteerimise teemad. Kindlasti tuleb kasuks ka doktorandi enda aktiivsus, enesekindel väljenduslaad ja avatud hoiak.

• Üks mu juhendajaist on tööl ülikoolis ja ühtlasi ka ettevõtja. Juba doktorantuuri astumise vestlusel ütles ta, et võtab mu pärast lõpetamist rõõmuga tööle. Meie valdkonnas on ekspertidest suur puudus ja pigem avab doktorikraad rohkem uksi, kui ülekvalifitseerituse pärast suleb.

• Nagu mujalgi: suhtlemisoskusest ja suhtlusvõrgustikust, õnnest, pealehakkamisjulgusest, eneseusust, ülekantavate oskuste omamisest väljaspool kitsast erialast nišši, reaalsustajust.