• Kui soovime, et eesti keel püsiks täisväärtusliku teadus- ja kõrghariduskeelena, peab selle arendamine muutuma riiklikult süsteemseks ja akadeemiliselt väärtustatud tegevuseks, kirjutab Jakob Kübarsepp ERR-i arvamusportaalis.

Kõige lihtsamalt öeldes tehakse terminitööd selleks, et igal erialasel sõnal oleks üheselt mõistetav ja selgelt piiritletud tähendus. Mõistete ja nende tähiste ehk terminite süstemaatilise kogumise, kirjeldamise ja korrastamise tulemused koonduvad terminoloogiasõnastikesse – valdkondlikesse oskussõnastikesse – ja standarditesse, mis loovad aluse täpsele erialasele suhtlusele.

See ei saa olla vaid kellegi hobi või kapriis. Selgus terminikasutuses on vältimatu kõigis eluvaldkondades – õiguses, meditsiinis, halduses, tehnikas ja tehnoloogias –, sest ebatäpsus võib kaasa tuua arusaamatusi ja isegi vigu. Eriti oluline on täpne ja korrastatud oskussõnavara seadustes ja ametlikes dokumentides, kus sõnade tähendus mõjutab otseselt õigusselgust.

Kõige laiemas mõttes arendab süsteemne terminitöö eestikeelset erialakeelt, toetab kõrgharidust ja teadust ning aitab tagada, et võõrkeeled ei domineeriks, et eesti keel püsiks toimiva ja täisväärtusliku teadus- ja ühiskonnakeelena.

Entusiasm või süsteem?

Praegu sünnib oskuskeele loome peamiselt nende õppejõudude, teadlaste ning emeriitprofessorite ja -dotsentide entusiasmist, kes muretsevad eesti keele saatuse pärast teadus- ja kõrghariduskeelena. See töö on sisulises mõttes vältimatu, kuid institutsionaalselt kahjuks alahinnatud. Terminiloomet ja -baaside arendamist ei käsitleta võrreldava kaaluga teadus- ega õppetegevusena.

“Nii tekib oht, et eesti keel taandub samm-sammult kõrgharidus- ja teadusvaldkondades kõrvalkeeleks.

Tagajärg on ilmne: noortel õppejõududel ja teadlastel puudub motivatsioon panustada tegevusse, mida akadeemilises karjääris ei väärtustata. Seetõttu puuduvad mitmetes olulistes erialavaldkondades terminibaasid sootuks või on need hõredalt sisustatud. Nii tekib oht, et eesti keel taandub samm-sammult kõrgharidus- ja teadusvaldkondades kõrvalkeeleks.

Võiksime aga julgust ja indu saada ajaloost. Eesti esimese tehnikasõnastiku masinaid ja tööriistu käsitlenud osast aastast 1933 on pärit arvukalt tänapäevani käibes olevaid keelendeid, näiteks keevitama, keere, liigend, pidur, sidur. Aastal 1936 sai ka ehituse alal kirja hulk oskussõnu, näiteks koormus, korrus, raketis, sarrus, tarind jne.

Mõõdukas optimism

Kauaaegse terminitöö tegijana on mul hea meel tõdeda, et tehnikakeele arendamisega on Eestis tegeletud juba alates 19. sajandi keskpaigast, mil ilmusid esimesed eestikeelsed tehnikaraamatud. Kõrgharidus- ja teaduskeeleks tõusis eesti keel peamiselt 1920.–1930. aastatel. Oskuskeele arendamine ei katkenud ka nõukogude korra tingimustes.

Jätkame ka nüüd ja see järjepidevus näitab, et eesti teaduskeel on kujunenud sihikindla töö tulemusena. Nüüd peame ühiselt esitama küsimuse, kas meil jätkub Eestis tarkust ja tahet seda tööd süsteemselt jätkata.

Eesti oskuskeele arendamine ei tohi jääda väheste missioonitundega inimeste õlgadele. See peab olema riiklikult korraldatud ja tunnustatud tegevus, millel on selge koht akadeemilises hindamissüsteemis. Kui kõrgkoolidelt oodatakse ühiskonna ees seisvate ülesannete lahendamist, kuulub nende hulka ju ka eesti teaduskeele hoidmine ja arendamine.

Põhjust on õnneks mõõdukaks optimismiks. Üha sagedamini pööratakse tähelepanu kõrgkoolide ja nende akadeemiliste töötajate rollile ühiskonnas. Arusaam, et kõrgkoolid peavad panustama laiematesse ühiskondlikesse eesmärkidesse, on tugevnemas. See loob võimaluse käsitleda oskuskeele arendamist mitte kõrvaltegevusena, vaid ühiskondliku vastutusena.