• Õpetajakutse taotlemise aasta esimene voor näitab, et karjäärimudeli rakendamine on lisanud õpetajatele motivatsiooni kutse omandada. Et motivatsioon põhineb suuresti palganumbril, sihivad palju õpetajad aga taset, kuhu nad veel ei küüni. Usutakse ka, et õpetajate liidul on kutsetaotlejate arvu suurenemise tõttu abi vaja. Liit ise nii ei arva. 

Kutse taotlemine on kokkuvõttes kutseeksam, millel on kaks osa: kirjalik ja suuline. Kutsestandard loetleb üles, mida pedagoogilisi pädevusi omav õpetaja tegema peab, ja eksami kirjaliku osa moodustab portfoolio, kus õpetaja peab tõestama, et on kõik vajaliku ära teinud. „Vanem- ja meisterõpetaja puhul eeldame, et taotleja ka analüüsib tehtut ning toob välja, miks ta midagi teeb, kuhu tahab jõuda ja mida ta on juba saavutanud,“ alustab õpetajate liidu kutsekoordinaator Mari Karon. Hindamiskomisjonile on antud kindel aeg portfoolioga tutvuda ja pärast seda märgib ta hindamislehtedele, kas õpetaja pädevus portfoolios avaldub või mitte. 

Komisjoni kuuluvad kolm tegevõpetajat, kes on selleks tööks koolitatud ja kel selleks kõik vajalikud teadmised olemas. Vajadusel esitavad hindajad taotlejale täiendavaid küsimusi. Kui õpetaja on ka nendele pädevalt vastanud või oli tema portfoolio nii põhjalik, et neid ei olnud vaja esitadagi, leiab aset eksami suuline osa ehk vestlus, mis tavaliselt on lihtsalt mõttevahetus tänapäeva haridussüsteemi teemadel. „Õpetajad on muide väga jutukad inimesed ja need vestlused on tihti väga toredad,“ märgib Karon.

Kui ka vestlus on peetud, on hindamiskomisjonil kolm päeva aega protokoll koostada. Juhul kui kõik on hästi, tehakse kutsekomisjonile ettepanek õpetajale kutse anda. Kutsekomisjoni koosolek leiab tavapäraselt aset üks kord kuus. „Kuna taotlusi on praegu väga palju, oleme kokku leppinud, et võimalusel toimub see tihedamini. Juba selles voorus on esimesed protokollid ja ettepanekud kutsekomisjonile saadetud,“ räägib Karon. Kui kutsekomisjon otsuse ära teeb, kantakse tulemus kutseregistrisse. Siis saab õpetaja automaatse kirja, et tema kohta on sissekanne tehtud. 

Kui kiiresti palganumber muutub, oleneb juba koolidest ja uus karjäärimudel mängib seal ka rolli. „Seni on olnud nii, et kui koolidirektor teab, et tema õpetaja kutset taotleb, hoiab ta kutseregistril silma peal ja palganumber suureneb lausa samast või järgmisest kuust,“ selgitab ta. 

Kohalikkude komisjonide teke

Karoni sõnul on käimasolev taotlusvoor kulgenud plaanipäraselt ja kõik taotlejad on nimekirjadesse kantud. Hindamiskomisjone on praegu seitse ja kõik nad on taotlejatega juba vestelnud. „Kohe alustab tööd ka kaheksas komisjon, nii et kõik kulgeb graafiku järgi. Tõele vastab aga see, et hindajaid on vähe ja taotlejaid väga palju – protsess venib pikaks,“ nendib Karon. 

Kui 2024. aastal laekus õpetajate liidule kokku 242 taotlust, siis nüüd oli suurusjärk sama juba esimeses voorus. Mõeldes, et aastas on tavaliselt kaks või erandkorras kolm vooru, on vahe eelnevate aastatega üpris suur. „Loomulikult paneb see meile pinge peale, aga ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et õpetajate liit ei tule kutse andmise kohustusega toime. Mitte keegi, kes on kutset taotlema tulnud, ei ole sellest ilma jäänud, kui tal on vajalikud tingimused täidetud,“ rõhutab Karon. 

“Kohe kui rahanumbrid mängu tulid, otsustas nii mõnigi, et nüüd on paras aeg kutset taotleda, mõtlematagi enne, millist taset ta püüda võiks.

Mari Karon

Uskujaid, et õpetajate liidul võib olla keeruline kõiki taotlejaid hallata, tõepoolest jagub. Üks neist on Eesti haridustöötajate liit. Liidu esimehe Reemo Voltri sõnul on neile kurdetud, et kutset andva organisatsiooniga on keeruline ühendust saada või kulub vastuse saamiseks väga palju aega. „Kutset taotlevaid õpetajaid on meeletult ja viimastel aastatel nende arv veelgi tõusnud. Karjäärimudelit rakendati küll väga hiljuti, kuid juba varem oli teada, et see tuleb,“ alustab Voltri teema lahkamist. 

Tema sõnul täidab karjäärimudel oma eesmärke kõige paremini juhul, kui puudutab võimalikult paljusid õpetajaid. Mudeli eelarve lubab, et 30 protsenti õpetajatest oleks vanem- või meisterõpetajad. Nii oleks 2028. aastaks Eestis üle 5200 kõrgema järgu õpetaja, mis omakorda tähendab rohkem kui tuhandet lisataotlejat igal aastal. „Kui me kultuurikomisjonis seda arutasime, ütles õpetajate liidu juhatuse liige Margit Timakov ise ka, et õpetajate liit ei ole selleks praegu valmis ja valmisoleku saavutamiseks läheb aega. Oleme karjäärimudeliga niigi juba kaks aastat viivitanud ja valmisolekut kutse anda on vaja kohe,“ leiab Voltri. 

Põhjuseid, miks kutse taotlemiseks tuleks luua alternatiivseid võimalusi, on lisaks soovijate suurele hulgale tema hinnangul aga veel. Nimelt olevat protsess praegu väga bürokraatlik ja kulukas: vanemõpetaja kutse taotlemine maksab 230, meisterõpetaja oma 266 eurot. „Loomulikult peab kutse taotlemise juures säilima kõik sisuline, nagu eneseanalüüs, aga näiteks vajalikele pädevustele vastavuse kirjelduse puhul on suur vahe, kas õpetaja kirjeldab, mida ja kuidas ta teinud on, kellelegi, kes tema tegemisi pealt näeb, või võhivõõrale komisjonile,“ ütleb ta. 

Seetõttu peaks hindamise õpetajatele lähemale tooma ja seda ka tehakse. Alates 1. märtsist jõustus määrus, mille kohaselt peavad kohalikud omavalitsused olema valmis septembrist alates kutse taotlusi vastu võtma ja hindamiskomisjone moodustama. „Kui komisjonis on keegi oma kutset taotleva õpetaja koolist, kes on tema tegevust pealt näinud, oleks üksikasjalise kirjelduse faas oluliselt väiksem ja selle kaudu kogu paberimajandust vähem,“ lisab Voltri. Ta toob välja, et vajadust kutse taotlemise süsteemi uuendada rõhutati juba karjäärimudeli väljatöötamise ajal. 

Võib tekkida küsimus, et kui hindamiskomisjoni kuuluvad kutse taotleja tuttavad ja kolleegid, kas ei või tekkida probleemi, et kutseid jagatakse välja ebaausalt. „Omistatud kutse kahtluse alla seadmine oleks nii koolipidaja kui -juhi umbusaldamine,“ vastab Voltri meelekindlalt. Küll aga peab ta oluliseks, et hindamiskomisjonid üle Eesti tugineks oma otsustes uuenenud kutsestandarditele ja toimetaks kogu protsessi jooksul ühtemoodi. Ministeerium on lubanud luua kohalike omavalitsuste jaoks ühese ja üldise juhendi, mille abil saab nii komisjonid koostada kui nende tegevust reguleerida. „Kui hindamisjuhend on igal pool samasugune, ei tohiks tekkida probleemi, et ühe omavalitsuse välja antud kutset ei saa või ei taheta mujal usaldada,“ lisab ta. 

Oluline on Voltri sõnul ära märkida, et kohaliku komisjoni abil õpetaja kutset veel ei saa. Küll aga saab komisjon tõendada, et õpetajal on vajalik pädevus olemas. „Kohalikud komisjonid ja õpetajate liidu komisjonid on ühest küljest paralleelsed, aga teisest hierarhilised: kui kohalik komisjon ütleb õpetajale, et ta ei vääri kutset, aga õpetaja ise tunneb vastupidist, saab ta minna õpetajate liidu juurde kutset taotlema. Kui õpetajate liit talle kutse väljastab, kaalub see üles ükskõik millise kohaliku komisjoni otsuse,“ selgitab ta. 

“Kui sellega aga tegeleda ja uurida, kuidas kvalifikatsiooni määramine käib, saab aru, et tegemist ei ole raketiteadusega.

Annela Ojaste

Voltri arvates peaksid olema mõlemad komisjonid, sest õpetajate seas võib tekitada hirmu olukord, kus nad saavad kutset taotleda kohaliku komisjoni kaudu. „Õpetajate suhted koolipidaja ja kooli juhtkonnaga võivad suuresti erineda ja lihtsustatult öeldes võib mõni komisjon kiusu pärast keelduda kellelegi vanemõpetaja kutset andmast. Lisaks omavahelistele suhetele võivad keeldumise põhjused peituda ka rahas ja selle kokkuhoius,“ mõtiskleb ta. 

Seega peaks tema hinnangul kohalik komisjon olema kutse taotlemisel õpetaja jaoks võimalus, aga mitte ainus võimalus. „See on tasuta, õpetajale lähemal ja mitte nii bürokraatlik. Ka koolijuhid soovisid, et kutsekomisjonid tekiks ka kohalike omavalitsuste juurde, kuna nii saavad nad rohkem kaasa rääkida. Muidu ei pruugi direktor teadagi, et mõni tema õpetajatest kõrgemat kutset taotleb,“ vahendab ta koolijuhtide seisukohta. 

Voltri ei salga, et õpetajate liit on teinud ära tohutu töö ja panustanud väga palju, et meil oleks rahvusvaheliselt tunnustatud kutsesüsteem. „On arusaadav, et nad muretsevad, kas kvaliteet ikka säilib ja on üle riigi ühtne.“ Küll aga ei saa tema sõnul mööda vaadata tõigast, et õpetajate liit selle tegevuse pealt raha teenib ja alternatiivide loomine võib õpetajate liidu jaoks tähendada väiksemat sissetulekut. 

Latt asetatakse liiga kõrgele

Põhjust, miks kutset taotlema minnakse, küsivad taotlejatelt ka hindajad. Mari Karon ei tee saladust, et suurel osal juhtudest kipub suurimaks väliseks motivaatoriks olema raha. „Kohe kui rahanumbrid mängu tulid, otsustas nii mõnigi, et nüüd on paras aeg kutset taotleda, mõtlematagi enne, millist taset ta püüda võiks,“ ütleb Karon. Sellega vihjab ta juhtumitele, kus õpetajad sihivad taset, milleni nad veel ei küündi. See olevat seotud just karjäärimudeli ja sellesse kirjutatud töötasuga. „Õpetajad on väga tublid ja me ahmime koos hindajatega õhku, lugedes mida kõike nad päevast päeva teevad. Vahel tuleb aga ette, et õpetaja ei taha oma tööd väga analüüsida. See on ka mõistetav, kuna ülepeakaela töös sees olles jääb analüüsimine tagaplaanile, aga natuke kurb see ikkagi on, et paljud ei loe taotlust esitades kutsestandardeid läbigi,“ räägib Karon. Ettepanekut madalamat taset sihtida on nad õpetajatele teinud küll ja avalduses saab taset muuta ka pärast taotluse esitamist. 

Kõige kõrgem tase eeldab Karoni sõnul õpetajat, kes on oma töös mitmekülgne, teeb mitmel pedagoogilisel alal ja riigi tasandil tööd ka väljaspool kooli; osaleb koolitustel ja projektides ning viib neid läbi. Koolijuhid võivad selle peale aga öelda, et õpetaja rapsib palju ringi ega saa tundides osaleda. „Juba vanarahvas ütles, et kes teeb, see jõuab. Need imetlusväärsed meisterõpetajad, kes on kutset taotlema tulnud ja kes analüüsis oma kitsaskohad ja tugevused suurepäraselt välja toovad, on täiesti olemas,“ kiidab Karon. Kui eneseanalüüse lugeda, siis põhiline vahe nende ja teiste õpetajate vahel seisnevatki selles, et nemad tuvastavad enda juures ka tahke, milles nad peavad arenema. Neil, kes seda ei suuda, on arenguks vähe lootust. 

Eneseanalüüs arvuti abil 

Ka käesoleva teema puhul ei saa paraku üle ega ümber tehisarust. Kuigi neid juhtumeid ei ole palju, on ette tulnud õpetajaid, kes on portfoolio koostamisel tehisaru abi kasutanud. „Loeme analüüsi, kus õpetaja kirjeldab oma tööd, äkitselt hakkab tekstis tema tööd kirjeldama aga hoopis keegi teine – see tähendab, et vahepeal on tehisarule antud korraldus analüüs valmis kirjutada. Tuleb ette sedagi, et tekstis asendub „mina“-vorm ja kirjas on näiteks „sina oled sellel alal väga tubli“,“ kurvastab Karon. 

Niisiis on tekstid jäetud lihtsalt toimetamata ja see paistab kohe silma. Et portfooliot koostada on liiga keeruline, sellega Karon ei nõustu, kuna päeva lõpuks peab seal lihtsalt kirjutama, mida ja kuidas oma töös tehakse. „Täiesti vale arusaam on, et ennast tuleb seal õudselt palju kiita. Tegelikult tuleb enda tööle otsa vaadata täpselt sellisena, nagu see on. See on suurepärane võimalus näidata, mida ja kuidas õpetaja teeb, sest teha on tal tohutult palju.“ 

Nagu öeldud, ei ole tehisaru kasutajaid sugugi palju, kuid Karoni hinnangul annavad ka üksikud juhud signaali, et edaspidi võib see saada suureks probleemiks. „Eriti kui rahanumber meelitama hakkab,“ tõdeb ta. 

Neile, kes on komisjoni hinnangul kõrvalist abi kasutanud, kirjutatakse, et asi ei tundu päris õige. „Julgemad õpetajad vabandavad ja tulevad oma taotlusega järgmisesse vooru. Kes nii julge ei ole, see tavaliselt vaikib ja lahkub taotlusvoorust.“ 

Keda ootab ees eitav vastus, sellele saadetakse kõigepealt protokoll, kus põhjendatakse väga täpselt ära, millest tal vajaka jäi. Seda ei saadeta küll veel otsuse, vaid otsuse eelnõuna ja õpetajal on võimalik probleemseid kohti täiendada või põhjendada. „Selles voorus me eitavaid vastuseid veel saatnud ei ole, aga kuigi neid ei ole palju, tuleb neid igal aastal siiski ette,“ nendib Karon. 

Koolijuhtide vastutus

Väga teravalt kerkib õpetajate liidu jaoks esile, et on koolijuhte, kel pole teadmisi või kogemusi oma õpetajate kvalifikatsiooni määramiseks. Karon on käinud juba Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuses rääkimas, et ei tohi tekkida olukorda, kus õpetaja ei tea, kas tema haridus vastab kvalifikatsioonile, ja pöördub selle küsimusega kutsekoordinaatori poole. „Kui ma õpetaja käest küsin, miks ta selle küsimusega koolidirektori poole ei pöördu, vastab ta, et direktor seda ei tea või ei julge ta koolijuhi poole pöörduda. Selline olukord ei ole meeldiv ja nii palju kui minul häält on, olen seda ka koolijuhtidele selgitanud,“ räägib Karon. 

Segadust tekitab õpetajates, kellel on õpetamises paus sisse jäänud, aga kel enne seda oli õpetaja kvalifikatsioon olemas, ka see, kui koolijuht neilt nüüd kutset nõuab. Tegelikult on neil kvalifikatsioon ja kutset nad tingimata taotlema ei pea. Karon järeldab, et mõni direktor ei ole endale seda asja selgeks teinud. „Ma ei süüdista neid, direktoritel on tohutult tööd. Probleem tekib aga siis, kui õpetajad ei julge nende poole oma küsimusega pöörduda või palub koolijuht õpetajatel selles ise selgust saada. Koolidirektor peaks olema õpetajate tugi ja nõustaja. Seoses uue karjäärimudeliga luuakse kõikides koolides kvalifikatsioonile vastavuse register.“ 

Põltsamaa ühisgümnaasiumi direktor Annela Ojaste võtab sel teemal sõna kui Eesti koolijuhtide ühenduse esindaja ning rõhutab, et kõik kutse taotlemisega seotu kuulub koolijuhi vastutusalasse. „Koolijuht ei peagi kõike peast teadma, kuna õpetajad on eri aastatel lõpetanud mitmesuguseid koole ja kursusi. Kui sellega aga tegeleda ja uurida, kuidas kvalifikatsiooni määramine käib, saab aru, et tegemist ei ole raketiteadusega,“ alustab ta. 

Ojaste ise hoiab Jõgevamaa koolijuhte toimuvaga kursis ja saadab neile kõigile dokumente, mis uue mudeliga seotud on. Järgmisel nädalal toimub Jõgevamaa koolijuhtide ühendusega näiteks väljasõit, kus karjäärimudeliga seotut taas arutatakse. „Meie tegime oma koolis juba jaanuari alguses kõikide õpetajate puhul selgeks, kellel ja milline kvalifikatsioon on, kuna sellest hakkas sõltuma nende palk.“

Õpetajatele, kes ei saa oma koolijuhilt piisavalt infot või tagasisidet, soovitab ta minna HTM-i kodulehele, kuna seal on karjäärimudeli all väga täpsed kirjeldused ja juhendid, kuidas õpetajate kvalifikatsiooni määrata. „Siis saab ta ka oma koolijuhti valgustada,“ muigab Ojaste. Kui õpetajal tekib koolijuhiga aga lahkarvamus, saab ta pöörduda ka koolipidaja poole, et asjades selgust saada. 

Koolijuhtide jaoks näeb Ojaste karjäärimudeli tekkimisega ka head võimalust kooli palgasüsteemi korrastada. „Suures osas Eesti koolidest on õpetajate palgad diferentseeritud. Nüüd on seda lihtsam teha, kuna astmed ja diferentseerimise alused on selgemalt välja joonistatud,“ arutleb ta. Et karjäärimudeli tulekuga kuluks koolipidajal ja koolil palkade jaoks rohkem raha, Ojaste ei näe: „Kõik need tööd, rollid ja ülesanded, mis vanem- või meisterõpetajal selle karjääriastme sees on, on ju kogu aeg olemas olnud. Eelnevatel aastatel on nende eest lisatasu makstud, aga nüüd moodustavad need õpetaja põhipalga osa.“

Koolijuhtidele paneb Ojaste südamele, et nad võtaksid aja oma kooli õpetajatele selgitada, millised võimalused neil karjäärimudeli saabumisega tekkisid ja millised oleks järgnevad mõistlikud sammud, kuna õpetajad ei pruugi jõuda sellele ise keskenduda. Vastasel juhul võib õpetajatele jääda mulje, et kool nende õppima asumist või kutse taotlemist ei toeta. „Koolijuhtidelt peaks tulema signaal, et õpetajaid nende arengus toetatakse ja kvalifikatsiooni või kutse omandamist soositakse. Kvalifitseeritud õpetajad on iga kooli jaoks väga olulised,“ rõhutab ta. 

Kokkuvõttes on Ojaste õnnelik, et kutse taotlemine on hoogustunud. Ta loodab, et õpetajate liit peab survele vastu. Ta ei näe, et tema koolis oleks midagi väga teistmoodi kui tavaliselt. Sarnaselt eelmiste aastatega taotleb nende koolis kutset üks-kaks õpetajat. „Meie mingit äkilist tormamist kutse suunas ei näe. Kui mõtlema hakata, ei saagi see ka kampaania korras tegevus olla, kuna sellele eelneb suur ja ajamahukas töö,“ lõpetab ta.