• Hiljuti Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna pälvinud näitleja ja pedagoog Anu Lamp ütleb oma klaasi olevat pooltäis: isegi kui eesti keel tundub vahel olevat väljasuremise äärel, on see alati mingi ime läbi pääsenud ning on kindlasti elus ja alles ka saja aasta pärast.

Tõtt-öelda ma veidi pabistasin enne nii keeletundliku inimesega vestlemist. Programmeerisin ennast: räägi nüüd nii, nagu oleksid otse-eetris. Kui palju te tegelikult vestluspartneri keelekasutust jälgite?

Ikka jälgin. Just seetõttu, et ma ise ei ole üldse hea rääkija. Kui minu juttu pärast salvestamist kuulata või mahakirjutatuna lugeda, siis selgub, et teen kõrvalepõikeid, mõte katkeb, ma ei sõnasta üldse täpselt. Nii et ma imetlen inimesi, kes suudavad vedada pikki lauseid. Inimesi kuulates panen ikka tähele, kui keegi räägib väga hästi.

Aga vastupidi?

Vastupidi ka. Ilme või miski aitab inimese mõistmisele kaasa. See on see, mida Tiit Hennoste Tartu ülikoolis teeb: kirjutab inimeste kõnepruuki üles ja seda üle lugedes ei saaks nagu üldse aru, millest inimene räägib. Aga elavalt vesteldes mõistame ka siis, kui lause jääb poolikuks või selle lõpp vajub justkui ära.

“Tahaks loota, et see, kes tuleb näiteks lavakooli dramaturgiks õppima, on ikkagi keskmisest rohkem lugenud.

Milliseid järeldusi te teete, kui inimene räägibki grammatiliselt täiesti ebakorrektselt või kasutab palju slängi? Kas otsustate selle põhjal tema üle?

Lihtsalt kuulan ta ära. Ma ise püüan mitte kasutada sõnu, nagu „point“ või „keiss“. Ma ütlen alati „kaasus“. Ja kui keegi veel ütleb „kaasus“, siis mul on väga hea meel. Võõrsõnu tuleb praegu uksest ja aknast, noorem põlvkond räägib väga palju segakeelt.

Tahtsingi just selleni jõuda. Te õpetate praegu tudengeid, milline mulje nende kõnepruugist jääb?

Ma ei tea, kuidas nad omavahel räägivad, aga õppejõuga suheldes nad ikka valivad sõnu. Kirjalikus väljenduses on näha, et komasid ei panda või sõnade järjekord on teistsugune. Eks endal sõltub ka sellest, mis tasandil ma inimesega suhtlen – kas ametnikuga või kodus, kus meil on oma lühendid ja märksõnad.

Kas te kodus lubate endale siis natuke teistsugust kõnepruuki?

Ma arvan, et räägin ikkagi üsna samamoodi. Mingisugust tarvidust inglise keelele üle minna pole mul olnud.

Nõukogude-aegsed inimesed, nagu me mõlemad oleme, peavad loomulikuks hoopis russitsisme. Näiteks „davai“ on sõna, mida tihti kasutatakse.

Kasutavad ka praegused noored. „Davai“ või „pakaa“ on eesti keeles justkui laensõnad.

Aga kas te seda teate, mida noorte keeles tähendab „mähkima“?

Ei.

Tuleb välja, et see tähendab midagi taolist nagu „jama korraldama“. Kui ma selle oma tütrelt omandasin ja lõpuks kasutama hakkasin, selgus minu kurvastuseks, et see väljend on juba moest läinud ja asendunud uuega: „jantima“, nii et jäin ajale jalgu. Kas pole huvitav vaadata, kuidas keel muutub?

Ma arvan, et see käib lainetena. Tuleb uus põlvkond ja vahetab mõne sõna jälle välja. Pean eesti ja inglise keele segunemist ohtlikuks, aga olen seda usku, et kui olukord muutub väga kriitiliseks, siis ilmub kusagilt uus noor Jakob Hurt. Minu klaas on pooltäis, sest olen kuulnud teateid ka vastupidisest: noored korraldavad keelelaagreid, just eesti keele laagreid. Vastupanu ja vastuseis inglise keelele on olemas.

“„Kevade“ on praegusel ajal tõesti väga raske lugemine.

Ühes seltskonnas rääkis kuuenda klassi emakeeleõpetaja hiljuti, et nad läbivad parasjagu Oskar Lutsu „Kevadet“. Lapsed sisuliselt veerivad seda ja kui mõni loebki soravalt, siis hiljem selgub, et ta ei saanud loetust mitte midagi aru.

Olen sellega täiesti nõus. Kaheksa aastat tagasi lugesin oma kõige vanemale lapselapsele „Kevadet“ ette. Langetasime sellise otsuse, et vaatasin eesti keele seletavast sõnaraamatust sõnade tähendused järele. „Kevades“ on palju tööriistade nimetusi ja põllutööga seotud sõnu, mis tänapäeval enam kasutusel pole. „Kevade“ on praegusel ajal tõesti väga raske lugemine – vajab selgitusi ja märkusi.

Pälvisite hiljuti Wiedemanni keeleauhinna. Kui suures osas on emakeele hoidmine olnud teie teadlik missioon?

Nii on läinud. Emakeelt hakkasime lavakoolis teadlikult õpetama siis, kui nägime, et meie sisseastujate kirjandites või esseedes läks keelekasutus natuke viletsamaks. Toonane koolijuht Peeter Raudsepp pöördus minu poole, et kui ma nagunii lavakõnet õpetan, siis äkki hakkan ka eesti keelt õpetama. Mulle jäid täitsa vabad käed ja nii see kujunes.

Mõned ammu käibel olnud sõnad kadusid hiljuti õigekeelsussõnaraamatust – nende hulgas oli üks m-tähega sõna, aga ka teisi, mis on senini olnud laialt levinud. Mida teie arvate, kas sellised sõnad pidanuks sõnaraamatusse jääma?

Mina oleksin need alles jätnud. Ma arvan, et need ei kao kuhugi, jäävad ikka keelepruuki alles.

Noored inimesed kasutavad roppe sõnu päris palju. Kas olete sellele ka peale sattunud?

Jaa, aga pisteliselt. Eks see on mingi periood elus, mis tulebki läbi teha, ja vanemas eas see harjumus taandub. Maailm ei kuku selle tõttu kokku.

Samas tekib kirjalikku keelde kohmakaid uudissõnu, mida eriti kasutusele võtta ei taheta. Mida te nendest arvate?

Võib-olla on need liiga värsked. Eks rahvas ise otsustab, kas hakkab neid kasutama või mitte. See näitab nende sõnade elujõudu. Mõned sõnad, mis on väga täpsed, olen ka ise kasutusele võtnud, näiteks „lõimumine“ on väga hea sõna. „Taristu“ ei olnud alguses just mu lemmik, aga saan aru, et see sõna on vajalik.

Sellised sõnad levivad rahva hulka vist eeskätt ajakirjanduse kaudu. Mis seisus meie ajakirjanduse keel teie meelest praegu on?

Päris näkku ei karju. Enamasti näen ju siiski toimetatud teksti. Aga tudengite kirjalike tööde puhul on näha, et komadega on raskusi. Tudengite tööd on kõik oma ajastu nägu. Ma ei julge nende pinnalt väga suuri üldistusi teha. Inimesi on erinevaid – on väga hea sõnakasutusega noori, aga ka kehvemaid. Nii on alati olnud.

Kui palju see sõltub lugemisharjumusest?

Kindlasti sõltub. Mõnikord küsitakse sõnade kohta, mis peaksid olema iseenesestmõistetavad või mille puhul oled üllatunud, et nende tähendust ei teata, aga mul ei ole seetõttu õigust otsustada kõigi Eesti kooliõpilaste üle. Tahaks loota, et see, kes tuleb näiteks lavakooli dramaturgiks õppima, on ikkagi keskmisest rohkem lugenud. Igal juhul kahju, kui doktoritöödest kaob eesti keel.

“Meil on olnud mitu kriitilist hetke, kus oleme peaaegu kõik kadunud olnud, aga siis on ikkagi juhtunud mingi ime.

Mida kirjandi kirjutamine meile annab?

See sunnib sind ennast väljendama. Minu jaoks olid kirjandid koolis üsna rasked, aga oli sundseis: tuli kirjutada! Kirjutada on mul senini raske, mul ei ole ajakirjanduslikku stiili, lihvin iga oma lauset. Mõni on nobedama sulega, mina ei ole. Kui pean kusagil kõnet pidama, siis esimese lause harjutan ikkagi väga sisse, sest kui peaksin kohe alguses koperdama, oleks jama.

Nii et mõtet, et hakkaks oma elulugu kirja panema, pole tulnud?

Ei ole ja ei tule ka, kindlasti mitte.

Kas me saja aasta pärast räägime veel eesti keeles?

Seda ma arvan küll. Meil on ju olnud mitu kriitilist hetke, kus oleme peaaegu kõik kadunud olnud, aga siis on juhtunud ikkagi mingi ime.

Kuidas saavad õpetajad kaasa aidata, et meie keel püsiks?

Teha oma igapäevast tööd. Kui ma oleksin õpetaja ja lapsed ei tahaks omavahel rääkida eesti keeles, vaid minna üle inglise keelele, räägiksin ikkagi selle (emakeele – toim) vajalikkusest ja rõhutaksin, et me ei tohi kaotada oma keelt. Oleksin üsna kategooriline, aga mitte nii, et see tekitaks noores protesti. Ka teater saab palju teha, sest lavalt kõlab ju meie emakeel. Kui teeme oma tööd hästi, siis tuleb noor inimene ka seda vaatama.

Kui palju praegu noori teatris käib ?

Meie teatris suhteliselt vähe.

Millest see tingitud võib olla?

Piletihinnast. Riik peaks suurendama oma panust, et noored teatrisse jõuaksid, või siis leidma mõne muu meetme. Mina neid rahahoobasid ei valda. Teatrid võiksid pakkuda rohkem sooduspileteid, see on meie kõigi ühine asi, aga teatrid sõltuvad siiski palju majandusnäitajatest.

Väga palju tööd teatrihuvi suurendamiseks teevad õpetajad näiteks teatriringides, aga me ei saa õpetajaid ju ka üle koormata.

Kas teie oma lapselapsed käivad meelsasti teatris?

Mitte kõik ei tee seda suure vaimustusega. Sõltub ikka inimesest ja tema huvidest, mõnel lihtsalt on teatripisik sees. Ja mõned on selles vanuses, et lasteteater jääb juba veidi kaugeks ja täiskasvanute teater pole veel kohane. Kõik on kujunemisjärgus.

Kas oskaksite soovitada mõnda head ja teismelistele sobivat teatritükki, mida Eesti teatris parasjagu näha võib?

Suur asi on, kui mängitakse klassikat. Seda võib noortele alati soovitada. „Hamletit“ väga tihti ei lavastata, aga praegu on see draamateatri kavas.