• Südalinna teatri „Ta peab lahkuma“ on hoogsalt kulgev ja  vaimukate süžeekäänakutega intelligente komöödia.
• Aare Toikka lavastuses võlub hea ansamblitunnetus.

---

„Ta peab lahkuma“

• Autorid Lutz Hübner ja Sarah Nemlitz.

• Saksa keelest eesti keelde tõlkinud Mihkel Seeder, vene keelde tõlkinud Maia Melts.

• Lavastaja Aare Toikka (VAT-teater).

• Kunstnik Jekaterina Sedova.

• Valguskunstnik Anton Andrejuk.

• Muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov.

• Osades Igor Rogatšov, Anna Markova, Tatjana Jegoruškina, Anna Sergejeva, Aleksandr Domowoy, Darja Gavriltšenko.

• Esietendus Südalinna teatri väikeses saalis 29. novembril 2025.

---

Saksa autorite Lutz Hübneri ja Sarah Nemlitzi menukas näidend „Müller peab lahkuma“, millest Saksamaal tehtud ka film, esietendus VAT-teatris 2016. aastal. Mälupilt klassiruumis nägelevatest ja õpetajat süüdistavatest lapsevanematest tuli silme ette küll, millegipärast arvasin huupi, et ka tookord lavastas Aare Toikka. Aga eksisin, hoopis Margo Teder. Näitetrupis olid Elina Reinold, Maria Avdjuško, Liisa Pulk, Meelis Põdersoo, Tanel Saar ja Ago Soots. 

Mullu novembris esietendus Südalinna teatri väikeses saalis Aare Toikka lavastus „Ta peab lahkuma“. Päris põnevad lood selle pealkirjaga: originaalis „Frau Müller muss weg“, nii ei jää vähimatki kahtlust: lahkuma peab proua Müller, õpetaja. Sellise karmi otsuse on langetanud 4.b klassi õpilaste vanemad, kes on mures oma võsukeste tuleviku pärast. Lapsevanemate esinduse kohtumine õpetaja Mülleriga ongi lavaloo sisu. Toikka lavastuse pealkiri „Ta peab lahkuma“ mõjub omajagu saladuslikuna, eriti veel eesti keelde tõlgituna, sest vene keeles on pealkirja esimene sõna naissoost. Küllap on lavastaja sihuke väike ulakus sihilik, et etenduse lõppedes saaks iga vaataja endalt küsida: aga kes siis õigupoolest peaks lahkuma? Kas õpetaja või mõni lapsevanem või hoopis õpilane? 

Pedagoogiline komöödia

Saksa koolisüsteemi eripära on kavalehel kenasti lahti seletatud: algkooli ehk neljanda klassi lõpuhinnetest sõltub haridustee jätkumine, edasine haridus ja haritus, järelikult inimlapse saatus. Lavastaja Aare Toikka möönab kavalehe intervjuus, et Eestis on need pigem üheksanda klassi teemad, aga lisab, et teda „on huvitanud peamiselt just lastevanemate mõtteviisid, sest nendes on palju universaalset ja äratuntavat. Ei ole vahet, kus tegevus toimub, igale lapsevanemale on oluline tema lapse hea ja kindel tulevik“. 

Žanrilt võiks „Ta peab lahkuma“ olla pedagoogiline komöödia. Lähenemisnurk mõjub värskelt, sedalaadi dramaturgiat teatripildis just liiga sageli ei kohta. Siiski, lähiajast tuleb meelde Rakvere teatri „Klassis“ (autorid Iseult Golden ja David Horan, lavastaja Elina Pähklimägi, 2023). Ja praegu on VAT-teatri mängukavas sama autoritandemi, Hübneri ja Nemlitzi näidend „Raev“ (lavastaja Aare Toikka, 2024), tegelasteks õpetaja ja õpilane.

„Ta peab lahkuma“ eripära on, et õpilased ise lavale ei ilmu, kummatigi räägivad isad-emad oma laste käitumisest ja suhtlemismustritest niivõrd ilmekalt, et me justkui näeksime koolilapsi pidevalt ringi sebimas. Tegevus toimub klassiruumis, kunstnik Jekaterina Sedova ja valguskunstnik Anton Andrejuk on loonud sealse keskkonna vaimukalt muutlikuks. Esialgu mõjub klass nii turvalisena, õdusust lisab näitusenurgake õpilastöödest, kastanimunadest ja sügislehtedest; ruum aga teiseneb hõlpsasti kõledaks, suisa vaenulikuks. Tegelaste iseloom ja ka ühiskondlik positsioon peegeldub nende kostüümides. Vägagi tabavalt on seatud misanstseenid, tegelaste liikumine, ainuüksi mööbli ümberpaigutamine klassis määrab nii mõndagi omavahelise suhtlemise hierarhias. Kuni humoorikate momentideni, mil mõni lapsevanem koolipingis samastub õpilasega, kuulekalt, püüdlikult. 

“Lavastuse lähenemisnurk mõjub värskelt, sedalaadi dramaturgiat teatripildis liiga sageli ei kohta.

Mu vastukaja põhineb esietendusel, kahjuks ei ole õnnestunud uuesti vaadata, sest lavastust mängitakse üsna harva. See oleks eraldi teema, kuidas etenduste hajutatuses peitub pahatihti üks suure repertuaariteatri ohukohti, sest näitlejatel on palju keerulisem rolle arendada ning täit mänguvabadust tunda, kui mängida saab ainult üks kord kuus. Esietendusel oli küll selgesti tajutav, et näitetrupile meeldib selle lavaloo sees viibida. Toikka lavastuses võlub hea ansamblitunnetus ja humoorikas mängutuju.

Noor ja isemeelne õpetaja

Omapärane on näidendi ülesehituses ka see, et õpetaja Sabine Müller, kelle ümber kogu intriig ja triangel käib, peaks justkui olema peategelane – aga kas ikka on? Päris kaua aega ei ole teda laval, sellal lapsevanemad möllavad omapäi, klatšivad ja klaarivad arveid. Seda loetavam, konkreetsem peaks olema Sabine Mülleri siseilm. Kui autorid on õpetaja Mülleri kirjutanud keskealiseks kogenud pedagoogiks (VAT-teatris mängis seda rolli Elina Reinold), siis Toikka on valinud noore osatäitja Darja Gavriltšenko. See muudab tahes-tahtmata tegelastevahelisi jõujooni ja konflikti varjundeid. Õpetaja noorus lisab nii isemeelsust kui ka haavatavust. Kui nii noore inimese missioonitundlikkus ja kutsumusetruudus põrkub lapsevanemate künismi vastu, on see ühtaegu sarkastiline ja valus. Darja Gavriltšenko avaldas sügavat muljet Miranda kirglikus ja dramaatilises rollis lavastuses „Kollektsionäär“ (John Fowlesi romaani põhjal, lavastaja Artjom Garejev, loomeruum PUNKT, 2025). Sabine Müller on teistmoodi, pigem sissepoole elav tegelane, just tänu sellele näitlejale nõudlik ülesanne. Ennekõike Gavriltšenko osalahenduse arengut olekski põnev veel kord vaadata. 

Lapsevanematele on autorid kirjutanud heldemalt mänguvõimalusi, kuhjaga kontrastseid meelemuutusi, sest igaüks neist on omamoodi frukt ja nähtus. Vallanduda saab näitlejate koomiline sarm. Jeskowide abielupaariga kumiseb kaasa veel Ida- ja Lääne-Saksamaa teema (nagu esimene ja teine Eesti?!), adutav klassivahe või ühiskondliku positsiooni ja jõukuse vahe. Samas on Jeskowid ainus perekond, kes tulnud kohale koos. Igor Rogatšov mängib Patrick Jeskowi elust enesest hästi äratuntavaks mehetüübiks, kellele oluline edukus, vähemasti edu mask. Anna Markova loob frustreerunud Marina Jeskowi rolli peene huumoriga, tema reaktsioonid on vaimukad, abikaasaga suhtlemises ilmneb järk-järgult mässumeelsus ja üha otsusekindlam isiklik arvamus. 

Tatjana Jegoruškina mängib Katja Grabowskit, pastelsetes toonides riietuvat tubli tüdruku olekuga naist, kes pidevalt püüab kõiki lepitada ja pingeid leevendada. Vahva ja vallatu sürpriisike on ontliku Katja romanss esmapilgul jõrmivõitu Wolf Heideriga, keda mõnuga kehastab Aleksandr Domowoy. Nende duett kulmineerub Wolfi võrratu võrgutustantsuga telefonist kõlava laulu saatel (muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov). 

Demagoogia meistriklass

Särava ja efektse daamina asub lastevanemate ultimaatumitseremooniat dikteerima ja dirigeerima Jessica Höfel, kelle töökoht on ministeerium. Näitleja Anna Sergejeva peaks hästi olema tuttav ka eesti publikule, kes Südalinna teatrit kuigi tihti ei väisa, olgu siis seriaalist „Õnne 13“ või mängufilmist „Eesti matus“. Jessica osas kannab Sergejeva laitmatult välja nii pööraselt kõrge kontsaga kingad kui demagoogilised piruetid. Kui lapsevanemad teatud põhjustel kavatsevad oma seisukohta kardinaalselt muuta ja kahtlevad, kas nii ikka saab, lausub Jessica aplombiga: „Ma töötan ministeeriumis, sa ei suuda uskuda, mida kõike on võimalik hiljem tagasi võtta.“ Anna Sergejeva sai selle uhkelt serveeritud repliigi eest vaheaplausi. Parasjagu oli tulipunktis teatrite rahastamine, see aktualiseeris ministeeriumiametniku hoiakut veelgi.

“Kui noore õpetaja missioonitunne põrkub lapsevanemate künismi vastu, on see ühtaegu sarkastiline ja valus.

Lugedes oma kümne aasta taguseid VAT-teatri lavastuse märkmeid, oli mulle üllatuseks, et Margo Teder lavastas Jessica hoopis Joachimiks ja toda tegelast mängis Ago Soots. Selgus ka, et mõned asjad ikka naljalt ei muutu, iseäranis demagoogia õilmitsemine. Sest olen kirjutanud oma teatrimärkmetes novembris 2016: „4.b klassi õpilaste vanemad otsustavad avaldada õpetaja Müllerile umbusaldust – kuna praegu käib umbusaldustants Taavi Rõivase valitsuse ümber, lõikas see situatsioon veel topelt.“ Otse loomulikult toon seejärel välja Ago Sootsi – Joachim Höfeli täpipealt sellesama lause, kuidas kõike on võimalik tagasi võtta! 

Kõik need lõputud õigustused

Omaette teema on vanemate kirglik kaitsehoiak oma pailapsukeste suhtes, kõik need osavad ja lõputud õigustused. Kuni hakkab ilmsiks tulema nii üht kui teist ebamugavat ja ebameeldivat kas õpilaste omavahelises läbisaamises, ilmnenud kiusamises või langevad hoopistükkis isade-emade maskid – ei nad olegi nii ideaalsed vanemad. Finaalis paotab valguskujundus täissoditud seinad, kus kõiki detaile ei jõua esimese hooga märgatagi: see on täpne kujundivaste fassaadi alla peidetud probleemidele. Osavalt konstrueeritud näidend lõpeb stiilse, omal kombel ju hirmus naljaka puändiga. Ent õhku jääb ka hoopis tõsisem küsimus: kuidas minnakse siit edasi? Tuleb nõustuda lavastajaga, et eks vaatajagi küsi endalt, kuidas tema selles loos käituks.

„Ta peab lahkuma“ on mänguline, hoogsalt kulgev, vaimukate süžeekäänakutega, terava probleemisihikuga intelligente komöödia. Ma tõesti ei oska ennustada, kas ja kuivõrd toob hea külalislavastaja Südalinna teatrisse uut publikut, aga soovitan Aare Toikka lavastust vaatama minna. Keelebarjäär ei saa takistuseks, mängitakse sünkroontõlkega.