• Projektipõhiste uurimistoetuste ehk grantide süsteemidel on küll palju puudusi, ent asjatundjate sõnul ei ole neile ka tõsiseltvõetavat alternatiivi.

Märts on paljudele teadlastele projektikirjutamise kuu, sest Eesti teadusagentuur (ETAG) võtab taas vastu personaalsete uurimistoetuste taotlusi. Projektide kirjutamine nõuab nii mõneltki õpetlaselt suurt aja- ja närvikulu, raha saada pole aga sugugi kerge. ETAG-i veebilehel avaldatud kokkuvõte mullusest riiklike uurimistoetuste konkursist näitab, et enamik taotlustest jäi jälle rahuldamata (vt diagrammi).

Rahajagamine põhjustab alati palju paksu verd, ja teadus pole siin erand. Õnnelikud grandisaajad saavad endale uurimistööks päris häid tingimusi lubada. Tulemuseks on kõrgel tasemel publikatsioonid, avalik tunnustus ja meedia tähelepanu äratavad avastused. Enamik taotlejaist, kes rahast ilma jäid, on aga mõistagi rahulolematud. Nurisetakse ebamõistlike hindamiskriteeriumite ja puudulikult põhjendatud otsuste pärast ning asutakse otsima järgmisi võimalusi rahastust leida. Panused on kõrged, sest mõnegi teadlase jaoks võib kaalul olla teaduskarjääri jätkamine või isegi igapäevane toimetulek.

Granditeema labürindis

Tavainimesel pole uurimisgrantide teemas orienteeruda sugugi kerge. Teadusagentuuri kodulehelt võib küll leida rohkesti teemakohast materjali, ent see on võhikule raskesti arusaadav. Uudiste rubriiki sirvides torkab siiski silma grantide rohkus ja mitmekesisus. Lisaks alguses mainitud ETAG-i personaalsetele uurimistoetustele pakuvad grante meie ministeeriumid, Euroopa Liidu institutsioonid ning sekka ka mõned teised rahastajad. Ainuüksi pakkumistes orienteerumine nõuab seega omajagu vilumust ning eelteadmisi.

Et saada aga aimu, miks ikkagi projektipõhisel teadusrahastusel tänapäeval nii suur kaal on ning kui põhjendatud on sellekohane kriitika, tasub pöörduda teadust ennast uurivate teadlaste poole. Õpetajate Lehele soostus teemat kommenteerima Tartu ülikooli teadusfilosoofia kaasprofessor Endla Lõhkivi, kes on sellega hästi kursis nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Eesti teaduse infosüsteemi (ETIS) põhjal otsustades on ta nimelt ka ise märgatava osa uurimistööst saanud teha grantide toel.

Lätted 1980-ndates

Lõhkivi selgitab, et teaduse rahastamisel on kaks peamist liiki. Niinimetatud plokk- ehk institutsionaalne rahastus tähendab raha eraldamist otse teadusasutustele, kes jaotavad selle ise oma allüksuste ja uurimisrühmade vahel. Projektipõhise rahastuse puhul antakse aga raha selgelt piiritletud probleemi lahendamiseks või mingi arendusprojekti ellurakendamiseks etteantud ajavahemiku jooksul. Rahastajateks on enamasti riik või rahvusvahelised institutsioonid, aga vahel ka asjahuvilised era- ja mittetulundussektorist.

Projektipõhise teadustöö elemente võib Lõhkivi kinnitusel leida läbi kogu ajaloo, ent väga tugevalt kerkis see rahvusvaheliselt esile alles alates 1980. aastatest. See peegeldas tollaseid poliitilisi suundumusi, ent oli ajendatud ka soovist muuta teaduse rahastamist avatumaks, läbipaistvamaks ja efektiivsemaks. Nähti, et erasektoris toimisid asjad paremini, ja sooviti sealseid kogemusi ka ülikoolis juurutada. Grandiprojekti juhtimine meenutabki Lõhkivi hinnangul ettevõtte juhtimist; erineb ainult mastaap.

Samasse aega langeb Eesti vabanemine, mis ühtlasi tähendas üleminekut plaanimajandusest turumajandusse. Sellega seoses levis projektipõhine teadustöö meilgi, tuues Lõhkivi hinnangul kaasa mitmeid muutusi paremuse suunas. „See võimaldas teha kiiresti vahet tegelikul uurimistööl ja selle imiteerimisel. Suured Nõukogude-aegsed instituudid olid vahel lihtsalt mõnusa äraolemise paigad,“ meenutab ta.

Läbipaistvus ja tõhusus

Projektipõhise rahastuse suurim eelis on Lõhkivi sõnul konkreetsus – hindamiskriteeriumid, projekti eesmärk, ajavahemik ja kokkulepe kulude osas on üheselt paika pandud. Suurt tähelepanu pööratakse huvide konfliktide vältimisele. Ka Eesti teadusagentuuri grandiprojektide hindamisel osalevad välismaised eksperdid, mis aitab tagada hindamise asjatundlikkust ja erapooletust.

“Grantide jagamine on läbipaistev, efektiivne ja kontrollitav.

Projektipõhine töökorraldus võib teadagi soodustada ka petmiskatseid või vähemalt keskendumist sellele, et asi paberil hea välja näeks. Lõhkivi meelest on teadusgrantide puhul selline oht siiski väike, sest kontrollimehhanismid on ülimalt tugevad. Eeldatakse, et uurimistulemused avaldatakse tippkirjastustes ja mainekates teadusajakirjades, kus on põhjalik ja väga range eelretsenseerimine. Pole põhjust loota ka rahastaja järeleandlikkusele. „Isikliku kogemuse järgi võin öelda, et ETAG kontrollib iga viimast kui faili,“ rõhutab Lõhkivi. „Aruandele tuleb lisada mitte ainult viited, vaid ka publikatsioonide täistekstid ja need käivad lisaks tehnilisele kontrollile läbi erialaekspertide käest, kes lisavad oma hinnangu.“

Ning grandisüsteemist tõuseb mõistagi palju tulu ka neile teadlastele, kelle taotlused rahuldatakse. Nad võivad palgata oma ala parimaid spetsialiste ja vajalikku tugipersonali, käia konverentsidel, töötada välismaa laborites, võõrustada tippeksperte ja nii edasi. Paraku aga ainult piiratud ajaks.

Ebastabiilsus ja jäikus

Projektipõhise uurimistöö suurim puudus ongi kaasprofessori hinnangul selle ebastabiilsus. Kui projekt lõpeb, on kõik selles kaasa löönud kõrge kvalifikatsiooniga teadlased ühtäkki tööta. „Nõuab tohutut planeerimist, administratiivseid oskusi ja aega, et grantide vahele ei jääks tühje ajavahemikke, et sujuvalt saaks ühe projekti lõpparuandelt minna üle uue projekti uurimistööle,“ nendib Lõhkivi. „Mitte igaühele ei sobi selline katkestustega karjäär.“ Ka Eestist võib leida näiteid, kus isegi väga andekad ja tunnustatud teadlased kaotavad seetõttu mõneks ajaks sissetuleku ja eneseteostusvõimaluse.

Samuti möönab Lõhkivi, et projektipõhise uurimise domineerimine ei soodusta innovatsiooni. Hindajate seas äratavad usaldust läbiproovitud lahendused, mistõttu on raske läbi lüüa originaalsete ja riskantsete projektide esitajatel. Samuti on kogenud teadlastel märksa lihtsam raha saada kui alles alustajatel. Ehkki hindajad peaksid keskenduma projekti ideele ja selle teostatavusele, võetakse tegelikult ikkagi arvesse ka taotlejate varasemaid saavutusi, nagu näiteks edu eelmiste grantide taotlemisel või rahvusvahelistes tippväljaannetes avaldatud artiklite arvu. See omakorda paneb teadlasi keskenduma formaalsustele: „Kasvab surve järjest rohkem avaldada. Kas keegi neid töid ka loeb, on teisejärguline küsimus.“

“Konkurents on ülitihe.

Pealegi on teadusmaailm väga mitmekesine, mistõttu on raske luua ühtseid rahajagamise põhimõtteid. Mõnes valdkonnas on tavaks, et üksainus teadlane kirjutab pakse raamatuid. Teisel teadusalal avaldatakse uurimistulemusi aga suure autorikollektiivi poolt lühiartiklite kujul, kuid see ei tähenda üldsegi, et ka uurimistöös oleks vähem vaeva nähtud. Selliseid erinevusi tuleb Lõhkivi sõnul hoolikalt silmas pidada, kui teadlaste varasemaid saavutusi või nende projektide eduväljavaateid võrrelda tahetakse.

Kõigile õiglastena tunduvaid reegleid on ilmselt nii või teisiti võimatu välja töötada. Teadusgrantide puhul komplitseerib aga asja veel see, et konkurents on ülitihe ning võrdväärsete projektide vahel valiku tegemisel võivad seega tõesti saada määravaks üsna juhuslikud asjaolud. Taotlejate jaoks aga on, nagu mainitud, kaalul väga palju. Lõhkivi nendib, et grandisüsteemile omane konkurentsipõhisus kipub ka inimsuhteid pingelisemaks muutma: „Meie enda kahekümne aasta tagune empiiriline uuring koos Taani, Soome, Poola ja Itaalia teadlastega näitas, et mida võistluslikum õhkkond, seda enam on ka ahistamist ja kiusu.“

Ja lõpuks tuleb mainida sedagi, et grandisüsteem on väga ressursimahukas. Projektide ja aruannete kirjutamiseks kulub palju teadustöö kõrvalt näpistatud aega. Lisaks eeldab rahataotlemisvõimalustes orienteerumine ja taotluste vormistamine spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Seetõttu on mitmel pool ametisse võetud ametnikud, kes teadlasi neis küsimustes nõustavad. Teisalt nõuab ka projektitaotluste hindamine ja aruannete kontrollimine palju tööjõudu, aega ja raha.

Ebatäiuslik, ent vältimatu

Lõhkivi sõnul on neid ja teisigi probleeme teaduskirjanduses juba ohtralt kajastatud. „On tulnud välja, et projektipõhisus takistab korralikku juhendamist, pikaajalist süvenemist, riskantsete ja uuenduslike teemade ettevõtmist, sunnib tegema lühikesi kiirtoidulaadseid avaldatavaid ja hästi nähtavaid „teadusampse“,“ loetleb ta. Puuduste kõrvaldamiseks on tehtud mitmesuguseid ettepanekuid, millest mõned ka kulmu kergitama panevad. „On isegi analüüsitud, kas poleks tõhusam jagada grante loosi teel – siis jääks ära kulukas eelhindamise etapp,“ toob Lõhkivi värvika näite. „Samas on pikemata selge, millised ohud raha juhusliku jagamisega kaasneksid.“

“Riskantsetel projektidel on raske läbi lüüa.

Süsteemi täiustatakse Eestiski pidevalt, arvestades seejuures ka teadlaste tagasisidet. Mida selles vallas ära tehtud, võib muu hulgas teada saada ETAG-i
kodulehel hiljuti avaldatud raportist „Muudatused uurimistoetuste eraldamise protsessis 2019–2025“. Töö selles suunas jätkub ja arutuse all on uued muudatusettepanekud. Näiteks on humanitaarteadlased Lõhkivi kinnitusel arutanud, et ETAG võiks välja anda ka grante ühele autorile monograafia kirjutamiseks.

Arvestades projektipõhise rahastuse problemaatilisi külgi, on eeskätt aga muidugi oluline tagada, et teadustöö sellest liigsesse sõltuvusse ei satuks. Eestis moodustasidki grandid 2009. aastal koguni 84% kogu teaduse rahastusest, ehkki Euroopas peetakse Lõhkivi sõnul optimaalseks vahemikku 30–60%. Nüüdseks on aga ka meil institutsionaalset rahastamist suurendatud, nii et mullu oli see grandipõhisega umbes pooleks.

Kokkuvõttes on projektipõhisel uurimistöö korraldamisel Lõhkivi sõnul tõepoolest palju puudusi, mille kõrvaldamisega tuleb tõsiselt tegeleda. Ent teisalt on see, nagu teadlane rõhutab, siiski väga läbipaistev, efektiivne ja hästi kontrollitav rahajagamise moodus: „Ja peamine, ei ole mõistlikku alternatiivi, sest ka kõige jõukamad riigid ei ole nii rikkad, et lihtsalt usaldada teadlasi ja maksta neile palka, lootes, et nad selle eest midagi kasulikku teevad.“

---

Praktiku pilguga

Tartu ülikooli teadlastel on uurimistaotluste koostamisel abiks grandikeskuse spetsialistid. Selle projektikirjutamise üksuse juht Viktoriia Biliaieva selgitab, milles seisneb grandinõustaja töö:

„Teeme koostööd kõigi valdkondade teadlastega. Millist abi täpsemalt pakume, sõltub teadlase vajadustest ja konkreetse rahastusmeetme eripäradest. Aitame viia kavandatava projekti kooskõlla rahastaja nõuetega, toetame eelarve koostamisel ja teksti struktureerimisel, samuti aitame kirjutada taotluse selliseid osasid, mis ei ole otseselt n-ö teaduslikud. Teaduslik sisu peab loomulikult tulema teadlastelt endilt. Meie üksus tegeleb eelkõige rahvusvahelise, peamiselt Euroopa Liidu rahastusega, ning üks levinud probleem on keskendumine pelgalt Eesti andmetele ja kitsastele kohalikele teemadele, arvestamata laiemat, EL-i tasandit. Osaliselt tuleneb see sellest, et mõned teadlased ei ole piisavalt rahvusvaheliselt võrgustunud. Teisalt kiputakse keskenduma liialt teaduslikele aspektidele ega pöörata piisavalt tähelepanu ühiskondliku mõju kirjeldamisele või teadustulemuste levitamise meetmetele. Just nende kitsaskohtadega saame samuti abiks olla.“