• Kodundus, kokandus, toidutund, kodumajandus, toitlustamine, kokkamine – õppeaine, millel on mitu nime. Tasub aga küsida, kas kodundus on õppeaine nimetusena endiselt ajakohane, muutunud on nii aine sisu kui ka ühiskondlikud ootused.

Sageli kipuvad just asjad, mis on meile kõige lähemal ja harjumuspärasemad, muutuma iseenesestmõistetavaks. Nende väärtus tuleb nähtavale alles siis, kui midagi muutub või kaob. Nii võib olla ka kodundusega põhikoolis – õppeainega, mille sisu peame oma elu loomulikuks osaks, ent mille tähendus ja roll tuleb teadlikult lahti mõtestada.

Kui vaatame, kuidas kodundusest iga päev räägitakse, seda artiklites, postitustes või tunniplaanides märgitakse, siis märkame, et ametliku nimetuse asemel kasutatakse sageli sõnu „kokandus“, „kodumajandus“, „toidutund“, „toitlustamine“, „kokkamine“. Need on suupärased väljendid, ent iga nimetus kannab endas ka teatud arusaama selle sisust ja eesmärgist. Just siin tekibki küsimus, kas sõnad, mida kasutame, peegeldavad kodunduse tegelikku tähendusvälja või hoopis kitsendavad seda.

Õpetus, milles rõhutati kodumajapidamise ja toiduvalmistamise praktilisi oskusi, kujunes Eesti koolides välja juba 20. sajandi alguses. Esimese iseseisvuse ajal kinnistus nimetus kodumajandus ning aine eesmärk oli siduda igapäevaelu oskused kasvatuse ja väärtuskasvatusega. Nõukogude perioodil muutus aine sisu ja ideoloogiline raamistik, mitmed praktilised teemad jäid õppekavasse küll alles, kuid toiduvalmistamise osa vähenes märgatavalt ning kodumajapidamise oskused jäeti õppesisust välja. Pärast taasiseseisvumist ajakohastati hariduslikku sisu ning 1996. aasta õppekavas võeti kasutusele lühendatud termin kodundus. See tähistas sisulist uuendust: rõhuasetus nihkus pelgalt majapidamisoskustelt laiematele elukorraldus- ja toimetulekupädevustele. Nii peegeldas nimemuutus haridusideid ja ühiskondlikke ootusi laiemalt.

Keeleline ja sisuline tähendus

Kodunduse mõiste kujunemine ei olnud vaid terminoloogiline muudatus, see kandis ka keelelist ja sisulist tähendust. -ndus on eesti keeles abstraktseid tegevus- või valdkonnanimesid moodustav liide, mis viitab teatud tegevusvaldkonnale, süsteemile või nähtuste kogumile. Sama liide esineb näiteks sõnades „majandus“ ja „haridus“, kus see tähistab laiemat toimimis- ja teadmiste valdkonda. Nii osutab ka „kodundus“ mitte üksnes kodumajapidamise praktilistele töövõtetele, vaid koduga seotud oskuste ja teadmiste tervikule: elukorraldusele, toimetulekule ja teadlike valikute tegemisele. Seega väljendas uus nimetus aine laiemat eesmärki kujundada õpilastes igapäevaeluks vajalikke pädevusi, mitte õpetada üksnes konkreetseid majapidamistöid.

“Kui eesmärk on valmistada õpilane ette iseseisvaks eluks, kas on siis põhjendatud, et nimetuse keskmes on endiselt kodu?

Sarnaselt on laienenud õppesisu kirjeldus. Praeguses tehnoloogia ainevaldkonna ainekavas on rõhutatud, et „kodundus on õppeaine, kus tähelepanu keskmes on inimese üldine heaolu ja igapäevaelus hakkamasaamine ning selleks kujundatavad teadmised, oskused ja hoiakud“. Selline määratlus osutab aine laiale eesmärgile: toetada õpilase toimetulekut muutuvas ühiskonnas ning kujundada teadlikke ja vastutustundlikke valikuid. Aastate jooksul on kodunduse sisu märgatavalt avardunud, lisandunud on näiteks tarbijahariduse teemad, kestlike valikute kujundamine, tervisliku toitumise põhimõtted ning nende rakendamine igapäevaelus.

Ka ülemaailmne organisatsioon International Federation of Home Economics näeb kodundust (home economics) laia ja mitmekülgse valdkonnana, mis käsitleb inimelu eri tahke, alates tervisest ja igapäevastest valikutest kuni sotsiaalsete suhete, õigluse ja kultuurini. 

24 riigi õppekavas

Hiljuti tehtud 44 Euroopa riigi õppekavade uuringust selgus, et kodundus kui õppeaine tuleb selgelt esile 24 riigis. Võrreldes Eesti ainekavaga võivad kodunduse teemad mitmes riigis olla veelgi avaramad, muuhulgas käsitletakse eluaseme ja elamistingimuste kujundamist, disaini ja tehnoloogiat, toiduteadust, inimarengu ja perekonnaõpetuse teemasid ning kogukonnateenuseid. Valdkonna sisu tugineb mitmele teadusvaldkonnale, mida lõimitakse interdistsiplinaarses ja transdistsiplinaarses käsitluses, et toetada inimeste, perede ja kogukondade teadlikku, tasakaalustatud ja kestlikku eluviisi. Valdkondadevaheline lähenemine on põhjendatud, kuna igapäevaelu probleemid ja otsused on mitmetahulised ega allu üheainsa teadusvaldkonna vaatele.

“Kaaluda võiks ka nimetust elu õpetus, arutellu tuua nimetuse elu juhtimine.

Milline nimetus toetaks sellise laiapõhjalise õppeaine sisu ja väärtust? Keelekasutus ei ole neutraalne, terminoloogia kujundab sotsiaalset reaalsust: see, kuidas me midagi nimetame, suunab identiteedi kujunemist, raamib tähenduse ja võib tahtmatult taastoota ka teatud normatiivseid ootusi. Kui kodundus viitab laiale tähendusväljale, sidudes majapidamisoskused, igapäevaelu korraldamise ning mitmekesised toimetulekupädevused, siis näiteks sõna „kokandus“ kitsendab fookuse toiduvalmistamisele. Niisugust nihet võib käsitada tähendusvälja ahenemisena, mis ei kajasta aine tegelikku ulatust. Koolipraktikas ilmneb see siis, kui kodundust nimetatakse kokanduseks või kokkamistunniks. Selline kõnekeelne väljend seostub ühiskondlikus teadvuses eeskätt kokakutse ja toitlustusvaldkonnaga, ning võib suunata mõtte teenindus- või toitlustusvaldkonnaga seotud kutse-eelse ettevalmistuse poole. Kuigi kutseõpet väärtustada on ühiskonnas oluline, ei saa põhikooli kodunduse õppeaine eesmärki taandada üksnes võimaliku tulevase elukutse ettevalmistuseks. Keeleline kitsendus võib suunata nii lapsevanemate, õpilaste kui ka kooli enda ootusi aine suhtes.

Isiklik ja ühiskondlik mõõde

Teisest küljest tasub küsida, kas kodundus on õppeaine nimetusena endiselt ajakohane. Kolme kümnendi jooksul on muutunud nii aine sisu kui ka ühiskondlikud ootused. Kui eesmärk on valmistada õpilane ette iseseisvaks eluks, kas on siis põhjendatud, et nimetuse keskmes on endiselt kodu? Vaja oleks nimetust, mis peegeldaks senisest selgemalt aine tegelikku ulatust ja potentsiaali.

Üks võimalik mõttekäik on nihutada rõhuasetus kodult inimesele kui oma elu, keskkonna ja ressursside teadlikule kujundajale. Ingliskeelne ainenimi human ecology – otsetõlkes ‚inimökoloogia‘ või ‚inimene süsteemis‘ – osutab inimese vastutavale rollile elusüsteemis, tema heaolu sõltub tasakaalust, kohanemisvõimest ja teadlikest valikutest. Kuigi eestikeelse vastena võib see kõlada kohmakalt, on idee sisuliselt terav: inimene on oma tervise, suhete, elukeskkonna ja toimetuleku aktiivne kujundaja, mitte pelgalt koduste toimingute tegija.

Laias tähenduses võiks kaaluda ka nimetust elu õpetus, rõhutades elu korraldamise oskusi. Samas võib see mõiste muutuda liialt kõikehõlmavaks, kattudes kogu koolihariduse eesmärgiga, sest eluks vajalikke teadmisi ja oskusi annavad ju kõik õppeained. Seetõttu võiks arutellu tuua ka nimetuse elu juhtimine. See kõlab tänapäevaselt ning seab samuti fookuse inimese vastutusele ja teadlikule tegutsemisele: elu planeerimine, tervise hoidmine, kodu ja raha haldamine, elukeskkonna kujundamine. Mõiste ei laiene kogu hariduse sisule, kuid avardab senist kodukeskset vaadet isikliku vastutuse ja teadliku otsustamise suunas.

“Kuidas me midagi nimetame, võib tahtmatult taastoota teatud normatiivseid ootusi.

Arvestades, et õppeaine nimetus peegeldab alati ka arusaama hariduse laiemast eesmärgist, võiks uus nimetus haakuda põhikooli riikliku õppekava sihiga toetada Eesti ühiskonna sotsiaalset, kultuurilist, majanduslikku ja ökoloogilist kestlikkust. Sellest vaatenurgast võiks ühe võimaliku variandina kõne alla tulla kestlik elu juhtimine või pikemalt kestlik igapäevaelu juhtimine – nimetus, mis peegeldab nii isiklikku vastutust kui ka laiemat ühiskondlikku mõõdet.

Nimi kui sõnum

Kui oleme seadnud eesmärgiks, et ajakohastatud ainekava aitab tehnoloogiavaldkonna õppeainetes murda vanu stereotüüpe (rõhutades, et kõik õpilased õpivad võrdselt nii käsitööd, tehnoloogiaõpetust kui ka kodundust), siis tasub küsida, miks loome samal ajal ise keele kaudu uusi kitsendusi. Kas mugandatud ja tähendusvälja ahendavad ainenimetused ei taasta märkamatult kutsealaseid ja rollipõhiseid ootusi, mida tegelikult soovime ületada? Õppeaine nimi ei ole pelgalt vormiline detail, vaid sõnum selle kohta, kuidas me mõistame õppijat ja tema tulevikuoskusi. Seetõttu on oluline, et nimetus toetaks aine tegelikku väärtust ja avarust, mitte ei piiraks seda.