- Eluaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maire Eiert sai 9. märtsil 90-aastaseks. Talle soovivad head ja meenutavad koos käidud aega endised õpilased. Inimesed, kes on Eiertile väga olulised.
„Õpetajat tuleks kätel kanda“
• Autor Maire Aunaste.
• 208 lk.
• Kujundaja Kristi Kuusmik-Orav.
• Kirjastus REKfoto OÜ.
Valgast pärit Maire Eiert „sattus“ pärast Tartu ülikooli õpetajaks Kiviõli 1. keskkooli. Tal on olnud alates 1962. aastast ehk kogu (töö)elu vaid üks töökoht, ning ka üks elukoht, mille aknalt ta igale külalisele lehvitab. See aken asub Kiviõlis Laial tänaval. Külalisteks on tavaliselt endised õpilased, kellest on ammu saanud Eierti sõbrad. Ma ei tea ühtegi õpetajat, kellel oleks nii palju sõpru. Ta on olnud üheksa ja poole lennu klassijuhatajaks, aga eesti keelt on Maire õpetanud elu jooksul nii paljudele Kiviõli õpilastele, et vilistlane Ants Astover on nimetanud teda Kiviõli viimase 60 aasta mõjukaimaks inimeseks nii koolis kui ka linnas. Aasta õpetajaks valiti Eiert 2005. aastal ja Kiviõli aukodanikuks 2008. aastal. 2021 anti Maire Eiertile Ida-Viru haridusgalal üle elutööpreemia.
Eierti juubeli eel ilmunud raamat „Õpetajat tuleks kätel kanda“ annab aimu, milline oli sõjaaja lapse teekond piirilinnast Valgast läbi vaesuse ja viletsuse tipp-õpetajaks. Õpetajana töötas Eiert kokku 47 aastat. Pakun lugemiseks üheksa vilistlase kirjad oma endisele õpetajale. Neid vilistlasi, kes mäletavad Maire Eierti rolli oma inimeseks saamise teel, on aga sadu.
Maire jaoks olid õpilased „päris inimesed“
Heidi Uustalu, vilistlane, kolleeg, hilisem KIK-i direktor
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et proovisin mulle antud ülesannet esialgu lahendada nii nagu (ilmselt) praegune kooliõpilane. Pöördusin tehisaru poole ja küsisin, mida ta teab õpetaja Maire Eiertist. Palusin tal kirjutada lühiloo. Tehisaru kirjutaski, aga kui jõudsin lauseni: „Maire Eierti pühendumus ja panus haridusse on jätnud sügava jälje Kiviõli 1. keskkooli kogukonda“, sain aru, et see pole see, mida näha tahtsin. Mitte et lause tõele ei vastaks, aga kõlas isikupäratult ja loosunglikult. Umbes nagu minu neljanda klassi kirjandid, mis lõppesid enamasti lausega „Oli tore päev!“.
Kui me keskkooli jõudes hakkasime tema tundidest osa saama, siis mõistsime, et eriliseks tegi Maire see, kuidas ta oma õpilastega suhtles. Ta suhtus meisse lugupidavalt. Jäi alati rahulikuks, suhtles meiega nagu „päris inimestega“. Mäletan, kui üllatunud ma olin, kui Maire andis õpilast suuliselt vastama kutsudes kätte teemad ja küsimused ning lubas seejärel vastamiseks ette valmistada. Andis selleks aega. Ning alles siis, kui vastaja oli valmis, vajalikud toetavad märkmed kirja saanud, sai ta võimaluse oma vastus ette kanda. Nii oli tunne tunduvalt kindlam ja vastused sisukamad. Ma ei olnud varem oma kooliteel midagi sellist näinud ega kogenud.
Kolleegi-koolijuhi aegadest meenub mulle järgmine seik. Maire on ilmselt ainuke õpetaja (vähemalt meie koolis), kellel on olnud oma „isiklik sekretär“. See juhtus ajal, mil koolis otsustati paberpäevikutest loobuda ja mindi üle digipäevikule ja e-koolile. Kuna Maire keeldus koostööst tehnoloogiaga, leiti inimene, kes tema asemel e-kooli täitis. Ehk siis tal oli omamoodi topeltraamatupidamine. Maire täitis järjekindlalt paberpäevikut ja tema „sekretär“ e-kooli.
Üle ega ümber ei saa meie kooli triloogiast: kolm raamatut, mis ilmusid kümne aasta jooksul, kooli 75., 80. ja 85. sünnipäevaks. Ilma Maireta ei oleks seda tõenäoliselt juhtunud. Olen väga tänulik, et sain sellel teekonnal kaasas olla ja kõigile kolmele raamatule eessõna kirjutada. Aeg-ajalt lehitsen neid raamatuid ja lähen järjest uhkemaks, et sellised lood on kaante vahele saanud.
Maire on eriline kullateraga inimene
Marvi Pulver, vilistlane
Kuuekümnendate-seitsmekümnendate Kiviõli oli väike põlevkivitossune tööstuslinn, kus lastel ja noortel polnud suurt midagi teha. Nii oligi kool koht, kus lisaks õppimisele päris palju aega veedeti. Tegutsesid huviringid, korraldati mälumänguturniire ja tegutseti kooliraadios. Kooliaeg oli põnev! Kiviõli 1. keskkool andis hea hariduse, eluaegsed sõbrad – ja minu puhul ka abikaasa.
Kool on Mairele olnud nagu üks suur pidevalt kasvav perekond, kelle käekäigust ta hoolib ja kellele kaasa elab. On iseenesestmõistetav, et ta mäletab, millises lennus keegi oli ja kus edasi õppis. Maire teab oma endiste õpilaste laste ja lastelaste nimesid, millal keegi abiellus, kus töötab ja kuidas tal läheb. On rõõm saada Mairelt jõulu- ja sünnipäevatervitusi, mis on alati isiklikud ja soojad.
Aga enim on Maire mind vaimustanud inimesena, kelles kõikidest elukäänakutest hoolimata on alati püsinud positiivsus, siiras huvi kõigi ja kõige vastu, soe huumor ning valmisolek alati aidata, ükskõik kui keeruline see talle on olnud. Maire on väga eriline – kullateraga inimene.
Kannan tükikest Maire ilusast hingest endaga kaasas
Aleksander Pulver, psühholoog, TLÜ õppejõud
Teaduspõhisust ja ratsionaalsust ülistavas lääne kultuuris on kombeks otsida kõiges mõõdetavust ja selgust. Küllap on see olnud mingite eesmärkide jaoks tähtiski. Kuid mida kauem olen tegutsenud ülikoolide psühholoogiateaduses, seda enam olen jõudnud tõdemuseni – inimese olemust ei saa „ära seletada“. Pigem kirjeldavad inimest tema väärtused, tõekspidamised, usk ja karakter. Need vormuvad suures osas tõenäoliselt koolis, sellel koolilaste inimeseks saamise teekonnal.
On suur õnn, kui isiksuse kasvamise aastatel on koolis inimesi, kes seda kasvamist toetavad mõistmise ja sallivuse kaudu. Vaadates tagasi Kiviõli kooli aastatele, mõtlen sügava tänulikkusega meie Mairele, eesti keele ja kirjanduse õpetajale, kes mingil talle omasel moel suutis taluda mu mässumeelseid ja naiivseid kirjandeid ning ütlemisi. Ja mitte lihtsalt taluda, ta oskas näha ja vormida nende taga olevaid väärtusi.
Kiviõli kooli ajal ei osanud ma veel teada, et osa inimesi kiirgab headust. Valgust. Positiivsust. Et need inimesed jagavad ennast ja oma ilusat hinge teistele. Ratsionaalses ja teaduspõhises maailmas ei oleks see kuidagi mõistlik. Kõigest hoolimata on nad siiski olemas, aidates ümbritsevatel inimestel muutuda natuke sarnaseks nende endaga. Nüüd ma aga juba oskan teada, et tükikest Maire ilusast hingest olen kandnud kogu aeg endaga kaasas.
Kui kuulen kuskil sõna „nagu“, tahan hüüda õpetajat appi
Pille Naur (Kärbo), vilistlane, Lüganuse valla raamatukogu direktor
Õpetaja Eiert oli algul minu jaoks lihtsalt kuri tädi. Elasime Uuel tänaval ühes majas, ühes trepikojas. Mina teisel korrusel, tema koos korterikaaslastega esimesel. Et õue või tuppa pääseda, pidin ma sadu kordi päevas tema korteriukse tagant läbi jooksma. Ega see tormamine kunagi mõistlikul moel käinud – ikka käratsedes, trampides, uste paukudes, tihti sõbrannadki sabas tolknemas. Talvel uiskudega kloppadi-kloppadi mööda treppe üles ja alla. Võimalik, et niisuguse kihutamise tõttu läks teinekord meelest teregi öelda. Pole siis ime, et ühel heal päeval minu majanaabri suur hing täis sai ja ta otsustas sõnakuulmatuid jõnglasi natuke kasvatada. Nii saigi temast minu silmis kuri tädi.
Teadmine, et ta töötab õpetajana, tekitas minus veendumuse, et õpetajad ongi kurjad. Edaspidi proovisin tema uksest möödudes ennast talitseda ja varakult pidurdada. Juhtus aga ka, et pidurid tuli täie hoo pealt plokki vajutada. Ülima püüdlikkusega teretasin Mairet nii trepikojas kui ka tänaval ning uskumatu küll – järsku oli kuri tädi kusagile ära kolinud ning tema asemel elas mu trepikojas hoopis täiesti meeldiv tädi, kelle reliikvia oli Soome kelk. Selle toreda sõiduriistaga sõitis mu naaber aastaid kooli ja Uue tänava vahet.
Minule hakkas Maire Eiert emakeele ja kirjanduse tunde andma alates 9. klassist. Olin suur raamatute lugeja ja õppeained, mis juba ennegi mu lemmikud olid ning millele mu eelmine õpetaja oli korraliku põhja ladunud, said mitu korda suurema mõõtme.
Pidasime kirjanduslikke kohtuid Andrese ja Pearu üle, kus pool klassi oli süüdistaja rollis, teine pool kaitsjad. Või mõistsime kohut Aadu Hindi „Tuulise ranna“ Tõnis Tihu üle. Ühel pool tüdrukud prokuröridena, teisel poisid advokaatidena. Kuigi kohtupidamine kujunes kohati õige tuliseks, oli see nagu värskendav tuuleiil keset stagnatsiooni. Päev-päevalt kasvas mu imetlus, lugupidamine ja austus. Õpetaja valvas tähelepanelikult meie kõnepruuki. Igasuguse nagutamise püüdis ta meist välja juurida. Nüüdki iga päev seda parasiitsõna kuuldes tahaksin hüüda õpetajat appi. Karjuda tahaksin siis, kui poliitikud, avaliku elu tegelased ja isegi ajakirjanikud kirjutavad või räägivad, et jaanipäev toimub kakskümmend neli juuni või pidu on viisteist mai. Podisen siilina ka siis, kui keegi käib „kontserditel“, kuigi peaks käima „kontsertidel“.
Maire on olnud ka minu poegade õpetaja, vanimale neist ka klassijuhataja. Küsisin hiljuti pojalt, kuidas tema oma õpetajat meenutab. „Väga meeldis! Ta oli range ja nõudlik, aga ta tunnid olid huvitavad, polnud mingi kuiv tuupimine,“ ütles poeg.
Elu viskas minu jaoks vahepeal põneva vembu – ootamatu väljakutsena juhin nüüd meie valla raamatukogude tööd. Liigun iga päev riiulite vahel, selles varamus, mille sisu juba lapsepõlvest saadik armastan. Sellele armastusele oled Sina, Maire, hoogu juurde andnud. Ma ei tea, armas õpetaja, kuidas Sa mu kirjatööga rahule jääd või mis hinde mulle paneksid, aga mina ei saa teisiti, kui lõpetan salmiga omaenda luuletusest.
Arvan, et piisavaks seda ta peab,
kui lapsed on tundides tublid ja head.
Või teinekord peale päevatööd pikka
tuleb mõnigi poiss või hoopiski plika
ning ütleb tal lihtsalt, sest muud pole vaja:
„Aitäh Sulle kõige eest, ÕPETAJA!“
Õpetaja, kes nägi südamega
Kalev Koorits, vilistlane
Minu jaoks ei olnud Maire pelgalt õpetaja. Ta oli midagi palju enamat. Ta oli meie klassijuhataja, kes oskas märgata ka siis, kui keegi vaikides raskusi kandis. Mitte keegi ei jäänud talle märkamatuks. Kui kooliväline elu keeruliseks läks, oli just Maire see, kes oma sõnatu mõistmisega andis jõudu edasi minna. Ka mul oli selliseid hetki – kuigi mu hinded olid neljad-viied, olin vahel seesmiselt katki.
Ühel sellisel raskel ajal tuli Maire minu ellu justkui päikesekiir – määras mind klassi lavastuses Hamletiks. Mäletan senini, kuidas õppisin nimiosalise pikki ja keerulisi monolooge, kuidas see roll mind seestpoolt muutis. Ma sain hakkama. Ma kasvasin. Ja mis kõige olulisem – eneseväärikus tuli tagasi. Mured hajusid nagu hommikune udu.
Õpetaja Maire oskas ravida hinge. Ta oli nagu arst – vahel valusalt aus, kuid alati selleks, et inimene saaks terveks. Minu jaoks oli ta kui teine ema, kelle südamest tulnud tugi kandis rohkem, kui sõnadesse panna saab.
Maanteevestlused Mairega
Katrin Parve, vilistlane, hilisem kolleeg
Olen väga õnnelik, et minu ja minu poja eesti keele ja kirjanduse õpetaja on olnud Maire. Elutee viis mind kolm aastat pärast keskkooli lõpetamist toonase direktori Olav Raie kutsel tööle Kiviõli 1. keskkooli direktori asetäitjaks majandusalal ning meist Mairega said kolleegid paarikümneks aastaks.
Ühisüritusi nii koolis kui ka kooliväliselt kogunes selle aja jooksul loendamatu hulk. Ma ei mäleta, et Maire oleks mõnest neist puudunud. Ja seda kõike hoolimata oma tervisest. Ta on olnud kõik need aastad abivalmis, seltskondlik ja hea kambajõmm. Peolauas lõpetas ta toidukorra alati soolase suutäiega – tordile sai ikka heeringat peale haugatud.
Maire on õpetaja suure tähega, esitasin ta ühel õpetajate päeval ka elutööpreemia kandidaadiks ning maakonnas ta ka nomineeriti.
Kui õhtuti pärast tööd Lüganuselt Püssi kõnnin, räägime Mairega telefoni teel maast ja ilmast. Arutame teemasid koolielust poliitikani. Maire nimetab neid maanteevestlusteks ja peab neid ainult minuga.
Ta on senini väga ärgas ja kõigega kursis, hämmastava mäluga. Lõpukirjandite hindamise lõpetas alles mõni aeg tagasi. Vast sellepärast, et neis ei olnud enam sisu ega õigekirja, mida hinnata. Maire valutab südant Kiviõli kooli ja selle õppekvaliteedi pärast. Tema kui vana kooli õpetaja jaoks on oluline, et õpilased saaksid parima hariduse ja teadmised.
Kõige õiglasem õpetaja
Maret Salk, vilistlane ja muusikaõpetaja
Õpetaja Maire on kõige õiglasem õpetaja. Kui me klassivennaga pärast väikest põhikooli linnakooli 9. klassi (tol ajal oli keskkooliosa 9.–11. klass) õppima läksime, oli klassijuhataja see, kes meid kiiresti teiste hulka sulatas. Mul oli väga hea meel ja arvasin, et sain kohe tema lemmikõpilaseks. Mõtlesin, et polegi vaja õppida. Kui aga esimese kontrolltöö hinne polnud viis, sain aru, et peab ikka õppima küll. Tema jaoks ongi kõik õpilased lemmikud.
Õpetaja Maire pidas arvestust õpiedukuse üle, aga omal moel. Arvutas protsentides, kui palju kellegi õppimine paranes või halvenes. Nii ei näinud keegi stendil kaasõpilaste hindeid, vaid hoopis teistsugust hinnangut. See oli paljudele stiimuliks.
Ta on kõigi oma õpilaste jaoks nagu ema. Õpetaja Mairel on kirjas kõikide endiste õpilaste elutee, alates õpingutest kuni abiellumise ja lasteni. Ka lapselapsed on tal teada.
Suure eeskujuna andis õpetaja Maire mulle tõuke valida õpetaja elukutse. Olen sellega väga rahul. Ning minu seitse last ristis ta heliredeliks, kuna olen muusikaõpetaja. Selle peale ei oleks ma ise osanud tulla.
Õpetaja aitas uuele tasemele
Andres Isak, vilistlane
Tavaliselt astub elevant inimestele kõrva peale, minule astus ta sündides käe peale. Põhikoolis kõikusid mu kirjandite hinded kolme-nelja vahel Seda sisu eest, grammatika oli veidi parem. Üheksandas klassis, kui meie kirjandusõpetajaks sai Maire, saabus uus tase – ühed! Sundteema, valge leht ees ja mõte krambis – midagi hullemat ei olnud minu jaoks olemas. Isegi kehalise tunnis palliga vastu prille saada polnud nii õudne.
Kümnendas klassis andis Maire enne koolivaheaega meile järjekordselt kodukirjandi teemad. Järsku libises mul üle huulte: „Kas luuletada võib?“ Sama ootamatu oli vastus: „Jah, võib küll!“ Oh seda kergendustunnet! Olin varemgi mõned sahtlivärsid kirjutanud. Tähti närida ja sõnu väänata oli mul kombeks ja veidi matemaatikat ka – ühest kümneni, et silpide arv reas klapiks. Veidi pusimist ja oligi minu esimene kirjandiviis käes. Tõsi, sellega mu luuletajakarjäär enam-vähem ka lõppes. (Siinkohal tänusõnad Rudolf Sirgele, kelle vormilt sotsialistlik, sisult mitmeti mõistetav „Maa ja rahvas“ aitas mul igal pool sisse ja välja astuda.)
Ja kui mu kirjatükk nüüd jälle ühte väärt peaks olema … ah, lugege ridade vahelt!
Skandaalne seinaleht ja õpetaja toetus
Haljand Sarv, vilistlane
Aastal 1969 olime abituriendid. Meie klassi (11.b) oli jäänud ainult kaks noormeest – mina ja mu pinginaaber. Keskkooli alustas meie klassis kuus noormeest, kuid pärast iga kooliaastat osa neist lahkus – valdavalt tööle ja jätkama õpinguid nn õhtukoolis. Olime pinginaabriga kahekesi kuueteistkümne neiu seltsi jäänud.
8. märts oli naistepäev ja meile kahele oli see peavalu – lilli polnud tollal kusagilt võtta. Nii otsustasime teha naistepäevaks seinalehe. Seinalehe aluseks sai roheline paksem paberipoogen, millele kleepisime tekste, pilte ja ka fotosid. Keskel oli last imetava ema pilt. Naistepäeva hommikul läksime varem kooli ja riputasime seinalehe seinale.
Aga päev hiljem oli pahandus majas – koolis propageeritakse avalikult pornograafiat. Eelmisel õhtul olid meie klassiruumis õppinud õhtukooli noored. Ilmselt raputas meie seinaleht mõne tubli ja valvsa töölisnoore meelest riigi alustalasid.
Keegi klassiõdedest võttis kähku seinalehe maha ja viis koju. Õpetaja Maire avaldas meile pinginaabriga tunnustust ja toetust.
Erksa meele eeskuju
Külli Lahtmaa (Kirs), Kiviõli riigikooli matemaatika- ja majandusõpetaja
Leidsin hiljuti ema paberite hulgast oma kooliaegse iseloomustuse. Suureks üllatuseks lugesin, et üks mu lemmikainetest oli kirjandus. Ise ma seda ei mäletanud, sest lugesin põhiliselt kohustuslikku kirjandust ja vaba aeg kulus käsitöö, rahvatantsu ja spordi peale. Minu poeg Raido õppis samuti Maire käe all. Noored alati õpetajaid ei kiida, aga poeg tunnustas väga head tunni ülesehitust ja nõudlikkust. Pidi vaeva nägema, et käekiri loetavam oleks.
Meenub, et mulle meeldis väga eesti keele ja kirjanduse klassi stend. Seal oli peale ainega seotud ajaleheväljalõigete ka silmaringi avardavaid lugusid kooli vilistlastest ja kuulsatest inimestest. Olen ka ise õpetajana pannud klassis stendile artikleid igapäevaelu tähtsündmustest.
Saame kokku igal aastal 1. septembri klubi väljasõitudel. Kui esimese koolipäeva pidulikud hetked on möödas, läheme koos Maire ja veel käputäie õpetajatega kuhugi kaunisse paika sööma. Et vahetada mõtteid, kes sel aastal vilistlaste lastest või lastelastest kooli on tulnud.
Minu arvates on tähtis olla ümbritseva eluga kursis, imetlen seda Maire juures. Tal on alati midagi õpetlikku öelda. Mulle on eeskujuks tema ergas meel, huvi elu vastu ja soov saada uusi teadmisi.
Lisa kommentaar