• Ülikooli mainele mõjuks hästi avameelne arutelu, kus räägitakse nii positiivsetest kui ka negatiivsetest nähetest, kuid tihtipeale ei soovita oma suud puhtaks rääkida isegi anonüümselt. 
• Peljatakse, et kui paljastada akadeemilise maailma probleemid, võib see kahtluse alla seada kõigi ülikoolide usaldusväärsuse.

Puutun tihtipeale kokku kidakeelsusega haridus- ja teadusteemade arutamisel. Otsekoheste küsimuste küsimisel hakatakse sageli lihtsalt keerutama. Mõni hea tuttav on küll avameelitsenud, kuid rõhutanud, et öeldu pole mõeldud avalikkusele edastamiseks.

Minuga pahandati hiljuti, et polevat õige avalikult kirjutada mõne eriala doktorantide ebakindlatest karjäärivõimalustest. Nii võivat juhtuda, et Eesti noored hakkavad kõhklema, kas tasub ikka doktorantuuri astuda. Tagajärg oleks see, et nende asemel võetakse vastu ainult välismaalasi ja meie riik kannataks sellest kahju. Selline arvamus pani nördima. Kuidas siis nii, et justkui ühiskonna huvidest lähtudes tuleks kergeusklikke noori sisuliselt petta, varjates nende elusaatuse seisukohast väga olulist informatsiooni?

Mõtlemisainet pakkus ka hiljutine TÜ usuteaduskonna juhataja möönmine, et ta on oma ametikohustuste täitmisel tundnud vajadust enesetsensuuri rakendada (vt Eesti Kirik, 18.03.2026). Ent siis taipasin korraga, et olen varasemalt ka ise nii mõnigi kord rääkinud juttu, mis vastas mu poolt ülikoolis etendatud rollile, aga mitte niivõrd mu enda veendumustele. See pani küsima, mis küll takistab meid olemast sellistes olukordades siiras ja avameelne. Nii meenus üks mulle kunagi sügava mulje jätnud film.

Tõearmastaja traagika

Poola režissööri Krzysztof Kieślowski (1941–1996) mängufilmi „Amatöör” (1979) kangelane on veidi lihtsameelne Filip, kes töötab ühe väikelinna ettevõttes varustajana. Soovides jäädvustada oma armastatud pisitütre kasvamist, soetab ta endale lihtsa filmikaamera. Kui kolleegid sellest teada saavad, paneb direktor Filipi väntama ettevõtte paraadpoolt käsitlevaid amatöörfilme. Ent tolles tärkab spontaanselt kirg jäädvustada hoopis teda ümbritsevat tegelikku elu, trotsides seejuures direktori püüdeid tema loomingut tsenseerida. Nii satuvad ta kaadrisse tänaval mängivad lapsed, pärast tööpäeva pesemisruumi siirduvad töölised, aga juhtumisi ka omavahel mingeid hämaraid asju õiendavad ametimehed. Asjatundjate tunnustusest tiivustatuna hakkab Filip tasapisi tundma missiooni jutustada filmikaamera abil tõde ühiskonnast ja tavalistest inimestest. Innuka filmiamatööri kuulsus kasvab ja tema loomingut hakatakse näitama televisioonis.

“Kui olulisim on grupisisene solidaarsus, muututakse sallimatumaks nende vastu, kelle arusaamad enamuse omadest lahku lähevad.

Ent tõearmastuse hind on ränk. Filipi filmide kaudu tuleb poolkogemata ilmsiks, et direktor on riigi raha väärkasutanud, ehkki mitte iseenda, vaid oma linnakese inimeste heaolu huvides. Kes konteksti teab, aimab, et kõveratest teedest polnud tollastes oludes lihtsalt pääsu. Tulemus: õilsad plaanid nurjuvad ja mitu tublit inimest kaotab oma töö. Lisaks sellele purustab Filipi pühendumine ühiskondlikule tegevusele tema abielu. Naine, kes tahtnuks, et Filip jääks truuks oma perekonnakesksele eluideaalile, kolib koos väikese tütrega lõpuks tema juurest minema.

Filipil olnuks seega tõepoolest kaalukaid, isegi õilsaid põhjuseid hoiduda tõsielu avameelsest kajastamisest. Ilmselt just seetõttu eelistavad vaikida ka paljud inimesed tänapäeval.

Vaikimise motiivid

Võib arvata näiteks, et paljusid kammitseb pelgus autoritaarsete juhtide ees. On omamoodi kujukas, et kuuldavasti tuleb seda ette ka koolides, mis peaksid meil ometi valmistama õpilasi ette eluks demokraatlikus ühiskonnas. Kõrgkoolid ja teadusasutused seevastu on niigi teada-tuntud oma hierarhilisuse poolest.

Teine võimalik põhjus on soovimatus sattuda ühiskondlikku isolatsiooni. See on eriti aktuaalne väikestes ühiskondades nagu meie oma ja praegustel ebakindlatel aegadel. Kui grupisisene solidaarsus oluliseks saab, muututakse ju paratamatult sallimatumaks nende vastu, kelle arusaamad enamuse omadest lahku lähevad.

“Liialdamine enda reklaamimisel mõjub maitsetult ega ärata ülikooli vastu usaldust.

Ent juhtub sedagi, et oma suud ei taheta puhtaks rääkida isegi anonüümselt. Põhjuseks on ilmselt see, et ühte kollektiivi kuuluvad või sama kutseala esindavad inimesed tunnevad end olevat ühes paadis. See paneb pelgama, et kui näiteks paljastada akadeemilise maailmaga seotud väärnähteid, võib see kaudselt kahtluse alla seada kõigi ülikoolide ja üldse teaduse usaldusväärsuse.

Ent paradoksaalselt on ühe ja sama tsunfti liikmed tänapäeval sageli samal ajal ka konkurendid. Teadlased võistlevad näiteks omavahel grantide ja kõrgkoolid tudengite pärast. Ühiskonnas, mis on konkurentsivaimust sedavõrd läbi imbunud, muutub aga hea maine avalikkuse silmis paratamatult ülioluliseks.

Fookus mainele

Selle viimase tõttu ongi ilmselt kujunenud tavaks jätta väljapoole oma institutsioonist võimalikult ilus pilt. Varjuküljed vaikitakse maha, kõike positiivsena näidatavat aga ilustatakse veelgi. Meediaga suheldes ollakse kidakeelsed, avalikkusele öeldu meenutab aga äriettevõtete reklaamteksti. Ja paraku mõjub kõrvalseisjatele seetõttu ka sama vähe usaldusväärsena.

Hea näide on kiitlemine kõrgete kohtadega rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites. Tõsi, sellele pannakse tänapäeval rõhku kõikjal maailmas. Ent Tartu ülikool pakub mu meelest siiski mõnevõrra üle, kui reklaamib end ühena maailma tippülikoolidest. Tõsi, olen kogenud, et mõneski lähiriigi ülikoolis vaadatakse Tartu omale alt üles. Enamgi veel, tean tudengeid, kes on päris kaugelt Tartusse tulnud, et õppida siinsete rahvusvaheliselt tuntud õppejõudude käe all. Aga samavõrra tõsi on ka see, et maailma tegelikele tippülikoolidele jäävad Tartu ülikooli õppe- ja teadustöö tingimused siiski kõvasti alla, muu hulgas kas või ainult rahanappuse tõttu.

Selline liialdamine enda reklaamimisel mõjub maitsetult ega ärata ülikooli vastu usaldust. Eriti kurioosseks muudab olukorra tõik, et oma kõrge tasemega hooplemine on vastuolus samaaegse nurisemisega kõrgkoolide alarahastamise üle, mis nende igapäevast toimimist tõsiselt ohustavat. Maksumaksja võib ju selle peale öelda, et kui suudate kõigest hoolimata siiski maailma tipus olla, siis miks peaksin ma teile raha veel juurdegi andma.

“Kui ülikoolid tahavad, et inimesed „usaldaksid teadust“, peavad nad ise ka oma igapäevases toimimises usaldusväärsetena mõjuma.

Teine näide puudutab hiljutisi Tallinna ülikooli rektori valimisi. Sümpaatsena mõjus, et kampaania käigus kerkisid aeg-ajalt esile ka inimlikud küsimused, näiteks avalikus debatis jutuks tulnud vene emakeelega tudengite kohanemisraskused. Ent üldiselt jäid nii ülikoolipere igapäevamurede kui ka ülikooli ühiskondlikku missiooni puudutavad teemad kõrvaliseks. Põhiliselt olid kõne all ikkagi ülikooli institutsionaalsete huvidega seotud küsimused, justkui oleks tegemist olnud mänedžeri valimisega mingile ettevõttele.

Üleüldse jättis kampaania soliidse, ent igava mulje. Kandidaadid ei eristunud kuigivõrd üksteisest. Puudusid tõelisele demokraatiale iseloomulikud kirglikud vaidlused, nii laiema avalikkuse kui ülikoolipere huvi jäi leigeks. Pole ka ime, sest hääletada saigi ju vaid väike osa õppejõududest ja üliõpilastest.

Eriti tähelepanuväärne on, kui vähe pälvisid valimiskampaanias tähelepanu projektipõhise teadustöö varjukülgede ning noorteadlaste ebakindlate töökohtade teemad. Isiklikes jutuajamistes kerkivad need üksikisiku seisukohast äärmiselt valusad küsimused alatasa esile, kuid avalikult räägitakse neist nördimapanevalt vähe.

Üldse meenutab pilt, mida ülikoolid endast avalikkusele maalivad, pigem seda, mida „Amatööri” direktor oma ettevõttest jätta tahtis, mitte aga seda, mida filmiamatöör Filip jäädvustas. Tuhandete akadeemiliste töötajate ja tudengite igapäevastest rõõmudest ja muredest, mõtetest ja tunnetest on meedias suhteliselt vähe juttu olnud. Küllap on neil endal kaalukaid põhjuseid mõnestki asjast vaikida.

Kõrged ootused

Kriitilise pilguga kõrvalseisjale mõjub iseenda üleskiitmine ning ülikoolipere näiline üksmeel aga hoopis kahtlasena. Tema silmis mõjuks ülikooli mainele märksa paremini avameelne arutelu, kus räägitakse nii positiivsetest kui ka negatiivsetest nähetest ning sõna võtavad kõikvõimalike huvigruppide ja maailmavaadete esindajad. Ning lõppkokkuvõttes pääseb maksvusele mitte autoriteetide ja hierarhias kõrgemal olijate arvamus, vaid seisukoht, mille kasuks räägivad tugevamad argumendid.

“Paradoksaalselt on ühe ja sama tsunfti liikmed tänapäeval sageli ka konkurendid.

Tõsi, tegelikult kehtivad igas ühiskonnas ikkagi mingid kirjutamata reeglid selle kohta, millistest asjadest ja kuidas tohib rääkida. Ent stabiilsetel aegadel omab neid reegleid kehtestav eliit piisavalt respekti ja usaldust, et inimesed täidaksid ühiskondlikus näitemängus neile määratud rolle hea meelega. Ainult kohtlasevõitu tegelased nagu „Amatööri” Filip ei saa asjale pihta ja ajavad kõik vussi, tuues sellega nii endale kui ka teistele õnnetuse kaela.

Aga mõnikord juhtub, et näitemäng kaotab oma usutavuse. See kehtis näiteks omaaegsete kommunistlike režiimide kohta, eriti pärast Praha kevade mahasurumist. Poola võimud püüdsid tollal meeleheitlikult suurendada inimeste materiaalset heaolu, lootes, et see muudab nad apoliitiliseks ning aitab ühiskondlikku käärimist summutada. Selle aja konteksti paigutubki ka „Amatöör” ja kogu Poola nn moraalse rahutuse filmikoolkond.

Argumentide asemel tugevama jõud

Ent meiegi elame ajal, mil senine elukorraldus kõigub. Lootused demokraatia ja inimõiguste võidukäigust on osutunud alusetuteks, ebavõrdsus kasvab, populismi esiletõus viitab sellele, et poliitiline eliit on kaotamas oma autoriteeti rahva silmis. Argumentide jõu ja kokkulepitud reeglite asemel kipub nii rahvusvahelises kui ka siseriiklikus poliitikas maksvaks saama tugevama õigus. Tupikust väljatulemiseks vajame julgeid ja värskeid ideid, mis ühiskondi uuesti sidustada ning seeläbi rahu ja heaolu kindlustada suudaksid.

“TLÜ rektorivalimise kampaania jättis soliidse, ent igava mulje. Kandidaadid ei eristunud kuigivõrd üksteisest.

Siin mängivad aga just kunstid, vaba ajakirjandus ja akadeemia ülimalt olulist rolli. Neil kõigil on pakkuda vahendeid pilgu heitmiseks ühiskondliku fassaadi taha, et saada aimu, kuidas inimesed päriselt elavad, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Sellest, mis inimesi lahutab ja mis ühendab, miks me just sedaviisi käitume ning mis on meie kollektiivsete uskumuste taga. Ja läbiproovitud vahendeid leidub ka selleks, et ilustamata tõde seejärel mõjusalt avalikkuse ette tuua.

Aga teisalt on õige seegi, et avameelitsemise ja siirusega võib mõnikord tõepoolest hoopis palju kahju teha, eriti praegustel ebakindlatel aegadel. Ent kui keegi on siiski juba avalikult tõerääkimise teele asunud, siis tema jaoks enam tagasiteed ei ole. Seda mõistis filmi lõpus oma süümepiinadega üksi jäänud Filip, ja sama kehtib ka praegu. Niisiis, kui ülikoolid tahavad, et inimesed „usaldaksid teadust“, peavad nad ise ka oma igapäevases toimimises usaldusväärsetena mõjuma. See tähendab – jätma ausa ja läbipaistva mulje, päriselt hoolima oma tudengitest ja töötajatest, lähtuma üldisest hüvest ja mitte üksnes oma institutsionaalsetest huvidest. Ennekõike aga hoiduma igasugusest, sealhulgas ka enesetsensuurist.