• „Muusikast on keeruline kirjutada, sest olemuslikult on muusika mõte sõnadest välja murda,“ ütleb kogenud muusikapedagoog Ingrid Kõrvits. Siiski julgustab ta noori seda tegema, isegi kui alguses saab kuuldu analüüs kirja emotsiooni pealt ja kirjeldavalt. Eelmisel aastal katsus klassikalise muusikaga esseekonkursil rammu 26 noort ja tulemused olid paljulubavad.

Olete suure kogemuspagasiga muusikaõpetaja ja koorijuht (MUBA, Ellerhein). Mis on teie hinnangul peamine, mida muusikaõpetus noorele/lapsele eluks kaasa annab?

Ma end n-ö klassikalises mõttes muusikaõpetajaks ei peaks, sest töötan kooridirigendi ja dirigeerimise õpetajana. Tavakooli muusikaõpetajana töötamise kogemus mul puudub.

Muusika on elustiil – see annab noortele juurde ühe erilise keele, sõbrad, hea meeleolu ja inspiratsiooni, toetab vaimset tervist ja aitab kujundada maailmavaadet. Muusika õppimine tähendab ka pidevalt selle alaga tegelemist ning harjutamist, mis omakorda kasvatab vastutustunnet ning õpetab aega planeerima.

“Klassikaline muusika õpetab kuulama, annab kultuuriteadmisi, avardab hinge ja arendab aju.

Mida annab nii noorele kui ka täiskasvanud kuulajale klassikalise muusika kontsert? Nii ratsionaalselt kui ka emotsionaalselt.

Ma ei eristakski neid tasandeid – klassikaline muusika õpetab kuulama, annab kultuuriteadmisi, avardab hinge ja arendab aju. See häälestab kuulaja mingile teisele tasandile, vaimsesse sfääri.

Dirigent Anu Tali on intervjuus öelnud, et klassikalise muusika kontserdile tasub viia ka väiksemaid lapsi ning pole vaja sugugi heituda, kui laps jääb kontserdil magama. Mis väidetavalt tihtipeale juhtubki – ei uinu nad aga mitte igavusest, vaid sellest, et klassikaline muusika lõdvestab lihaseid (ja ka vaimu), nii et uni on paratamatu. Samas õpib laps siiski palju, ka klassikalise muusika sees elama ja hiljem nüansse tajuma. On see nii?

Saan nõustuda – muusikal on sageli tõesti lõõgastav toime. Ent seda ei saa muidugi väita kogu klassikalise muusika kohta, nt Tormise „Pikse litaania“ või „Raua needmine“ pigem ei uinuta. 

Kuidas hindate tänapäeva noorte eneseväljendust muusikas? Kuidas on meil lood heliloojate järelkasvuga? Keda võiks välja tuua?

Äsja toimunud festivalil Eesti Muusika Päevad (EMP) kõlas palju uut muusikat, ka noortelt heliloojatelt. Ma ei teagi, kus on see piir, millal saame heliloojat veel nooreks nimetada … Mul oli au esitada koos Ellerheina tütarlastekooriga EMP-i kontserdil Tallinna Jaani kirikus kahe eesti helilooja – Kristo Matsoni ja Mariliis Valkoneni –  uudisteoseid. Mõlemad on äärmiselt huvitavad ja väljakutseid esitavad teosed. Põnevat muusikat on kooridele noorema põlvkonna heliloojatest kirjutanud ka näiteks Evelin Seppar, Maria Kõrvits, Liisa Hõbepappel jt. Paljudele on tuttav helilooja Pärt Uusbergi looming. Kindlasti tuleb neile järelkasvu praeguste MUBA ja EMTA heliloomingu õpilaste näol. 

“Lähikümnendil jääb palju praegusi muusikaõpetajaid pensionile.

Milline klassikalise muusika teos on teie jaoks iseäranis oluline olnud ja miks?

Väga raske on ühte teost välja tuua. Võib-olla nimetan siis viimasel ajal enim elamusi pakkunud teoste ettekandeid, kus ka Ellerhein on kaasa teinud. Kuna eelmine aasta oli Arvo Pärdi 90. sünnipäeva aasta, siis kõlas just tema muusikat erakordselt palju. Mul oli võimalus valmistada Ellerheina ette Pärdi suurteose „Credo“ esitusteks Pärnu muusikafestivalil koostöös Pärnu festivaliorkestri ja Paavo Järviga ning „L’abbé Agathoni“ esituseks koostöös ERSO ja Olari Eltsiga Pärdi päevadel. Mõlemad on väga erilise atmosfääriga, ent täiesti erineva stiili ja kõlamaailmaga teosed.

Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna filharmoonia tänavusel esseekonkursil peavad noored väljendama oma mõtteid ajendatuna kontserdist, kus kõlab läti tuntud helilooja Pēteris Vasksi looming Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestri esituses Tõnu Kaljuste juhatusel (loe lähemalt: tinyurl.com/mtvmxwh7). Kui keeruline seda teost analüüsida on? Kas 16–17-aastane noor saab hakkama?

Muusikast on igal juhul keeruline kirjutada, olemuslikult on muusika mõte sõnadest välja murda. Seda n-ö sõnade keelde tõlkida pole kindlasti lihtne, eriti noortel. Tõenäoliselt kirjutavad noored ja algajad emotsiooni pealt ja pigem kirjeldavad, mis ongi hea. On teretulnud, et tänu Tõnu Kaljustele ja EFK-le avardub noorte muusikaline geograafia. Pēteris Vasks on läti muusika suurkuju ja tema loomingusse süveneda pole lihtne, aga see on tänuväärne kogemus.

Möödunud aastal kirjutasid noored EFK sarnaselt korraldatud projektis retsensioonid šoti helilooja James MacMillani teose „Stabat Mater“ kontserdi kohta.

Mida soovitate noortele, kes tahavad muusikast kirjutada? Kui minult küsitaks, siis soovitaksin vältida tehisaru, mida kasutatakse „lausestuse sujuvamaks muutmiseks“ ning mis tapab isikupära …

Esiteks peab inimene läbi mõtlema, kellele ja mida ta kirjutada tahab. Mis on see impulss, mis teda kirjutama paneb. Impulss peaks tulema muusikast, mitte soovist oma kirjutis avaldada. Võiks visualiseerida oma potentsiaalse lugeja – keda peaks tema kirjutatu huvitama. Sirbi puhul peab arvestama, et selle lugeja on kultuuriteadlik ja keskmisest nõudlikum. Kui see ei hirmuta, hakaku pihta.

“Kirjutamise impulss peaks tulema muusikast, mitte soovist oma kirjutis avaldada.

Lõpetuseks ka õpetajakohtade täitmise murest. Kui reaalainetes ja nii mõneski aines veel on suur õpetajate puudus, siis kuidas on lood muusikaõpetajatega? Ning koorijuhtide järelkasvuga?

Kuuldavasti jääb lähikümnendil palju praegusi muusikaõpetajaid pensionile, mis tähendab, et Eestis on peatselt väga palju noori muusikaõpetajaid vaja. Koorijuhi ja muusikaõpetaja ametid käivad koolis sageli käsikäes, aga siiski mitte alati. Ka EMTA õppekavad on nendel erialadel erinevad ning kooridirigeerimise eriala ei keskendu niivõrd muusikaõpetajate koolitamisele. 

MUBA-s on järelkasvuga üsna hästi – praegu õpib kooridirigeerimise erialal 13 noort, kes on väga motiveeritud ja erialale pühendunud. Käib vastuvõtt järgmiseks õppaastaks ja kümme noort on sellel erialal õppimise vastu juba huvi tundnud. Püüame MUBA-s nende õpingud võimalikult arendavaks ja mitmekülgseks muuta, et lõpetajad tahaksid jätkata oma teed kas kooridirigeerimise või muusikapedagoogika erialal EMTA-s või mõnes muus muusikakõrgkoolis ning saada tulevikus tublideks dirigentideks ja/või muusikaõpetajateks.