• Järjest enam tuleb lasteaedadesse hilise kõnearenguga ja ka kõnetuid lapsi. Tartu Pääsupesa lasteaia õpetajad kasutavad suhtlemise toetamiseks pildikeelt.

Pääsupesa lasteaed on nagu lõputu pildigalerii: pildikaardid on kõigi ruumide seintel, kapiustel, trepikäsipuudel, ukselinkide juures ja isegi õues.

„Toetume piltidele kõigi lastega suheldes ja mitte ainult nendega, kel kõnega probleeme,“ kirjeldab oma tööd väikerühma õpetaja Kai Välimäe. „Rääkides toetavad kogu meie juttu pildid, kasutame neid kõigis tegevustes.“

Sama metoodikat kasutatakse Pääsupesas nii kõnehilistusega kui kõnetute laste puhul, ja mitte ainult väikestes, vaid kõigis rühmades.

Õpetajad ei eelda, et laps hakkab enese väljendamiseks ise ka kohe pilte kasutama. Mõne lapsega läheb väga kiiresti, kuu või kahega, teine osutab pildile alles poole aasta pärast. Tuleb olla kannatlik ja järjepidev ning mitte alla anda.

Samu märke ja pilte kasutavad liikumis- ja muusikaõpetajad, abiõpetajad. Et terve maja on piltidega kaetud, on lapsel iga hetk võimalik suhelda ja näidata, mida ta soovib. Ka koju antakse pildid ja suhtluslehed. Kui pere läheb näiteks poodi, saavad vanemad need kaasa võtta.

„Kasutame koos fookussõnaga palju tegu- ja omadussõnu, et laps kuuleks. Tema peas on need juba olemas, aga ta ei suuda neid veel välja öelda,“ lisab väikerühma õpetaja Kerta Udso. „Kui laps hakkab osutama ühe sõna peale, siis meie läheme kahesõnaliseks. Kui laps näitab kahte sõna, siis läheme kolmesõnaliseks. Oleme alati sammu võrra lapsest eespool. Kommenteerime ja tasapisi hakkab keel tulema. Algselt piltidele näitamisega ja ühel hetkel ka kõne.“

„Igasugune tegevuse kommenteerimine on hästi oluline,“ rõhutab eripedagoog Madli Vahtramäe. „Kõne saab tähenduse visuaalselt mingi koosmängu juures. Näiteks vaatame, kuidas asjad käivad lahti-kinni, keegi sööb midagi jne. Manipuleerime mänguasjadega ja pikime juurde sümbolpilte. Laps saab anda märku, et ta soovib mingi loomaga mängida või mingit muud vahendit. Hiljem, kui see vahend pole käepärast, aitavad pildid. Kui lapsel pole parasjagu sõna olemas, saab näidata sümbolile. Need eri keeled toetavad suulise kõne arengut. Ükski uuring ei kinnita, et pildi kasutamine pärsiks suulise kõne arengut. Pigem toetab. Meile tuleb väga väikseid ja ka teise kodukeelega lapsi. Nad saavad oma asjad ära aetud, jutud räägitud. Tunne, et tema mõtted on väärtuslikud, ärgitab last üha enam proovima.“

Tehnoloogia tuleb appi

Appi võetakse ka kõrgtehnoloogilisi abivahendeid. Kommunikaator meenutab väliselt tahvelarvutit, mille ekraanil on pildid, ja nupuvajutusega loeb seade ette sõna, mida laps soovib kasutada. Õpetaja ei pruugi jõuda sõna nii palju korrata, kui laps vajab. Mõni laps vajab sadu või tuhandeid kordi. Aga ühel hetkel hakkab ta suure kordushulga pealt ise sõnu proovima.

“Ükski uuring ei kinnita, et pildi kasutamine pärsiks suulise kõne arengut. Pigem toetab.

Lisaks kommunikaatorile, mida saab sotsiaalkindlustusameti kaudu, on ka arvutiprogramme ja äppe, mis toimivad samal eesmärgil. 

„Anname lapsele iseseisvust ja julgust, avardame maailma,“ ütlevad õpetajad.

Pääsupesa lasteaias on liitrühmad, kus koos eri vanuses lapsed, nii pooleteiseaastased, kes alles tulnud lasteaeda ja harjuvad keskkonnaga, kui ka seitsmeaastased. Väikerühmadeski on eri vanuses lapsed koos.

„Kõnetakistusega lastel on algul keeruline teistega suhelda, aga pildikeel on universaalne,“ räägib Madli Vahtramäe. Ta on näinud, kuidas viieaastane kommunikaatori kasutaja suhtleb kolmeaastasega ja täiskasvanu ei pea neid aitama. See teeb südame soojaks. On iseseisvus, suhtlusrõõm ja areneb kuuluvustunne.

Kuidas kollektiivi tulek kõne arengule mõjub?

Madli Vahtramäe räägib, et kodus oskavad vanemad oma last n-ö lugeda ja saavad aru tema kehakeelest, häälitsustest. Vahel ei tekita nad teadlikult olukordi, kus laps peab püüdma midagi öelda. Tema soovid täidetakse nagunii. Lasteaias võib lapsel tekkida frustratsioon ja ta on natuke aega kännu taga kinni. Aga kui laps näeb, et õpetajad tunnevad huvi tema sisemaailma vastu ja ta saab piltide abi kasutada, tuleb julgust juurde. 

„Mõnel lapsel võib olla see n-ö känd suur, aga paneme ta olukorda, kus tal pole muud varianti, kui hakata teistmoodi suhtlema kui koduses keskkonnas,“ räägib Vahtramäe.

Õppejuht Ele Adamsoni sõnul toetab kollektiivis olemine last palju. Ta vaatab rõõmuga, kuidas suuremad lapsed kommenteerivad oma tegevusi, kui väiksematega toimetavad. „Aga ainult pildist pole kasu, kui laps ei tea, kuidas seda kasutada,“ lausub Adamson. „Räägime piltidele kogu aeg juurde ja vanemad peavad sama tegema. Lihtne on anda lapsele järele, kui ta häälitseb ja näitab kapi poole. Julgustame vanemaid küsima lapselt, mida soovid. Et laps kasutaks keelt ega arvaks, et saab ka ilma. Tuleb natuke provotseerida, et ta näeks, et keel on vahend millegi saamiseks.“

Vahel võiks panna lapse lemmikasju kapi otsa, soovitavad õpetajad.

Eripedagoog on keset elu

Milline on eripedagoogi roll Pääsupesa lasteaias?

„Madli ei istu oma kabinetis kinnise ukse taga, vaid on valdavalt rühmas,“ vastab Kai Välimäe. Pääsupesas saavad lapsed üle nädala tugiteenuseid intensiivsemalt ja nii eripedagoog, logopeed kui ka füsioterapeut tegutsevad rühma lastega. Vahenädalal kinnistavad rühmaõpetajad tugispetsialistide antud suuniseid.

„Me näeme, mida Madli teeb, ja kui meil endal on mingi nipp, saame talle öelda, et temagi prooviks. Koostöö, õpime üksteise pealt,“ on Välimäe rahul.

Tugispetsialistid ei käi ainult väike-, vaid ka teistes rühmades. Mudeldavad, näitavad ette, teevad koolitusi. Õpetajad näevad, kuidas mõni asi toimib, ja saavad selle üle võtta. Ka lapsevanematele näidatakse, kuidas oma last kodus õpetada. Meeskonnatöö ja koos toimetamine on ülitähtis. 

Madli Vahtramäe teeb pildilise suhtlemise koolitusi ka teistele lasteaedadele, et sealgi saaks selle kasutusele võtta.

„Eesmärk on pildikeele rakendamist laiendada. Tahame toetada üle Eesti peresid, kes tahavad proovida ka kommunikaatorit,“ räägib Vahtramäe. Pääsupesa lasteaed on olnud ka abivahendite keskuse Invaru hea koostööpartner ja nõuandja. 

„Pildikeele rakendamise maailmas on meil veel pikk tee minna, aga oleme suure osa teest juba ka läbinud,“ ütleb Madli Vahtramäe. „Info levib ja huvi suureneb ning see on puhas rõõm. Ükskõik mis elukaare punktis võib igaüks vajada abi suhtlemise parandamiseks. Tahame anda oma tegevusega ühiskonnale tagasi ja näidata, et me pole ainult siin pisikeses ringis, vaid näeme suuremat pilti ja oskame enamat pakkuda.“

Madli Vahtramäe ongi pildilise suhtluse kasutamise Eestisse toonud. Ta meenutab, et kaheksa aasta eest tuli rühma esimene kommunikaatoriga laps. Enne seda oli proovitud paberpilte, piktogramme. Uudset vahendit uurides huvi kasvas ja tee on edasi viinud, aga ikka on tunne, et väga palju on veel õppida.

Kai Välimäe meenutab, et kui tema Pääsupesasse tööle tuli, oli Madli Vahtramäel ja Kerta Udsol pildimaailma keskkond juba loodud. 

„Esmapilk hirmutas – mida ma teen, kui igal pool on pildid,“ meenutab Välimäe. „Ülikoolis ei räägitud suhtlusest piltide abil ju midagi! Aga hakkasin tegutsema ja peagi oli loomulik, et suu käib ja sõrm näitab kaasa.“

Abiks mitte ainult lasteaias

Vahtramäe sõnul on tähtis, et vahendid oleks abivajajale kättesaadavad eri keskkondades. Pildilehti on vaja igasse ruumi ja õue. 

„Minu töö on mudeldada ja näidata, kuidas seda keelt kasutada,“ lausub Vahtramäe, kes unistab, et ka operatiivautodes pildikeel kättesaadav oleks. 

Ta meenutab, et kui Ukraina sõda algas ja lasteaeda tuli teise emakeelega lapsi, oli piltidest suur abi ka vanematega suheldes.

„Pildikeel on universaalne ega taandu ainult kõnearengu probleemidele,“ ütleb Vahtramäe. „Ei tasu karta seda kasutada. Piltide kasutamine ei olene laste vanusest. Ka koolis tuleks neid kasutada, kui on vaja toetust, ja haiglates, kui inimene on näiteks insuldi saanud. Oluline on end pildikeelega kurssi viia. Kõik rahvused saavad sellest aru.“

Madli Vahtramäe andis kahe aasta eest välja ka raamatu „Kõnelevad pildid. Suhtlemise toetamine piltide abil“.

“Ainult pildist pole kasu, kui laps ei tea, kuidas seda kasutada.

Kolleegide sõnutsi on see tänuväärne abivahend – pildid ja õpetused, kuidas töötada. Esialgu saab raamatust pilte võtta ja siis neid ise juurde luua. Enne seda olid vaid ingliskeelsed materjalid.  

Madli Vahtramäe on 17 aastat eripedagoogina töötanud ja näinud, et suhtlusel toetavaid vahendeid vajavaid lapsi tuleb üha juurde. 

„Täpset põhjust ei oskagi öelda, aga arvan, et märkame murekohti varasemast paremini,“ arvab ta. „Enam ei oodata maagilisi vanuseid. Mõne jaoks on see kolm, mõne jaoks isegi viis aastat. On spetsialiste, kes ütlevad, et küll hakkab rääkima. Kui on ikka näha, et esimesed sõnad viibivad, tuleb sekkuda. Meil pole aega kaotada, väärtuslikku aega ei keera ju tagasi. Aga küllap on ka kiirelt arenev ühiskond võtnud vanematelt aja lapsega juttu ajada ja toetada suulise kõne arengut.“

Ele Adamson on tähele pannud, et vanematel on vähem aega ka kuulata. Nad ei räägigi lapsega, sest arvavad, et laps ei saa nagunii aru ja miks ikka enne rääkida, kui ta ise hakkab rääkima.

„Lapse kõnet peaks arendama juba siis, kui ta on ema kõhus. Suhtlust beebieas on jäänud vähemaks. Mänguasjad pannakse ette. Vanem ei saavuta lapsega nii tihti pilkkontakti ja see pidurdab kõne arengut,“ kahetseb Adamson.

Ta toob välja veel ühe üllatava põhjuse – vanemad on läinud kõiges kartlikumaks, paljud ei julge anda lastele tükilist toitu ja venitavad sellega liiga kaua. Kuid suulihased vajavad ju treeningut. 

Kerta Udso, kes on kümme aastat töötanud lisatuge vajavate lastega ja näinud, et nende seas on kõnelevaid lapsi järjest vähem, peab suurimaks murekohaks Z-generatsiooni vanemate enda elu nutimaailmas. Liiga vara antakse lapsele ekraanid kätte. Muinasjutte räägitakse järjest vähem ja kiire elutempo tõttu suheldakse lapsega üldse liiga vähe.

„Mõni vanem paneb klapid pähe ja naudib muusikat, kui kärutab lapsega,“ lausub Vahtramäe. „Teadlik suhtlemine ja lapsega pidevalt rääkimine on jäänud tagaplaanile. Tublid otsivad teadlikult viise, kuidas aidata. Julgevad käia logopeedi või eripedagoogi hinnangul, et aru saada, kuidas oma väikelast kõige paremini toetada. Tähtis on mitte jääda ootama, et ehk juhtub ime. Võib-olla juhtub, aga mis saab siis, kui ei juhtu?“