- Rektorikandidaatide avalikus debatis olid kõrgkooli õppe- ja teadustöö kõrval kõneks ka ühiskonda laiemalt puudutavad probleemid.
Tartu tervishoiu kõrgkooli rektori ametiaeg on viis aastat. Töökuulutuses eeldati kandidaatidelt doktorikraadi, teadmisi kõrgharidusest ning juhtimistöö kogemust. Eelnev seotus tervishoiuvaldkonnaga oli aga pelgalt soovitav. Väärib märkimist, et ka senine rektor Ulla Preeden on erialalt hoopis geoloog ning tegutses enne 2016. aastal rektoriametisse astumist Põlva maavanemana.
Rektorikonkursi lõppvooru pääsesid kolm kandidaati. Neist kaks töötavad ka praegu Tartu tervishoiu kõrgkoolis: homme majandusteaduse alal doktorikraadi kaitsev Jaan Looga on seal teadustegevuse juht, sporditeaduste doktor Anna-Liisa Tamm agaprofessor. Kolmandaks kandidaadiks oli veterinaariadoktor, Eesti maaülikooli väikeloomakliiniku peaarst Valentina Oborina.
“Tervishoius valitseb terav tööjõupuudus.
10. aprillil kogunes seitsmeliikmeline valimiskogu, mis koosnes Tartu tervishoiu kõrgkooli nõukogu, haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi esindajatest. See esitas haridus- ja teadusministrile hääletustulemuste põhjal üks kuni kolm kandidaati töölepingu sõlmimiseks. Lehe trükkimineku ajaks polnud uue rektori nimi ikka veel teada. „Otsustamine on ministri töölaual ning see võib võtta veel veidi aega,“ selgitas ministeeriumi personalipoliitika osakonna nõunik Kaia Uudeküll Õpetajate Lehele.
Fookuses teadus ja rahvusvahelistumine
Kõrgkooliperele ja laiemale avalikkusele esitlesid rektorikandidaadid end 2. aprillil avalikul debatil, mis on järelvaadatav internetis aadressil tinyurl.com/3zva8z34. Ajakirjanik Taavi Eilati juhitud arutelul pöörati enim tähelepanu kõrgkooli organisatsioonilistele ja juhtimisküsimustele.
Kõik kandidaadid rõhutasid seejuures vajadust elavdada rahvusvahelist koostööd, et tõsta kõrgkooli taset ja tuntust. Põhiliselt loodeti seda saavutada ühisprojektide kirjutamise, isiklike kontaktide loomise ja rahvusvaheliste konverentside korraldamise varal.
Samuti peeti oluliseks teadustöö kõrge taseme kindlustamist ja töötajate edasiõppimise soodustamist. Praegu on doktorikraad vähem kui viiendikul õppejõududest. Debati juht viskas õhku küll küsimuse, kas teadustöö prioriseerimise tõttu ei võiks rakenduskõrgkool muutuda „miniülikooliks“, ent kandidaadid selles ohtu ei näinud. Leiti siiski, et edaspidigi tuleb teha tihedat koostööd praktikabaaside ja tööandjatega, uurimistöös aga keskenduda Eestis esile kerkinud praktilistele probleemidele.
“Rõhutati vajadust elavdada rahvusvahelist koostööd.
Ka töötajate heaolu küsimusi pidasid oluliseks kõik kandidaadid. Mainimata ei jäänud seejuures paradoks, et kõrgkoolis töötavad lektorid saavad vähem palka kui selle lõpetavad õed ja radioloogiatehnikud erialasele tööle asudes.
Ühiskondlikud valukohad
Käsitleti ka ühiskonda puudutavaid teemasid. Näiteks on tekkinud idee, et Eestis on vaja avada toitumisnõustajate ja -terapeutide õppekavad, sest ülekaalulisus on meil üha tõsisem valukoht. Eriti pakkus arutlusainet tõsiasi, et tervishoiuvaldkonnas valitseb terav tööjõupuudus. Rahvastik aga vananeb, mistõttu suureneb vajadus tervishoiu- ja hooldusteenuste järele tulevikus veelgi.
Anna-Liisa Tamm viitas tõsiasjale, et juba praegu leidub Tartu ümbruskonnas omajagu hooldustöötajaid, kes pole pärit Eestist. Tema meelest tuleks edaspidi mõelda nende koolitamiseks võõrkeelse kutseõppe algatamisele. Jaan Looga nentis, et võõrtööjõu sissetoomine tervishoiusektorisse on poliitiline küsimus. Kool peab olema juba praegu valmis, et süveneva tööjõupuuduse tõttu otsustatakse tulevikus selle kasuks. Sama meelt oli Valentina Oborina, kelle sõnul tuleb mõelda sellelegi, kuidas aidata võõrsilt tulnul töökeskkonnas kohaneda.
“Uurimistöös tuleb keskenduda praktilistele probleemidele.
2024. aastal avaldatud OSKA raporti järgi on tervishoiuvaldkonna üks põletavamaid probleeme parimas tööeas inimeste lahkumine oma erialaselt töölt, põhjuseks stressirohke töökeskkonnaga seotud läbipõlemine. Sellestki teemast ei saadud debatis mööda, ehkki mööndi, et Tartu tervishoiu kõrgkooli käed jäävad olukorra lahendamisel lühikeseks. Võimalik oleks küll suurendada vastuvõttu ning teha teemakohaseid uuringuid, et soovitada tööandjatele meetmeid olukorra leevendamiseks.
Sarnased seisukohad
Kokkuvõttes tõstsid Looga ja Oborina debatis esile peamiselt oma juhtimise, teadustöö ja rahvusvahelise koostööga seotud pädevusi, Tamm puudutas teistest enam aga praktilise õppetööga seotud probleeme. Põhilistes küsimustes kandidaatide vahel suuremaid lahkarvamusi siiski polnud; kõik lubasid valituks osutudes seista rahvusvahelise koostöö edendamise, teadustöö taseme tõstmise ning tudengite ja töötajate heaolu eest.
Tervishoiukõrgkoolid arvudes
Tervishoiutöötajaid koolitavad Tartu ülikooli kõrval peamiselt kaks rakenduskõrgkooli, millest üks asub Tallinnas ja teine Tartus.
• Tallinnas õpib tänavu 2129 ja Tartus 1460 üliõpilast. Magistrante on neist vastavalt 109 ja 93.
• Suurem osa mõlema kõrgkooli üliõpilastest õpib õeks – Tallinnas 73,9%, Tartus 60,5%. Tallinna üliõpilastest on veidi alla pooled nooremad kui 25 aastat, Tartus aga koguni 2/3. Õppetöö toimub põhiliselt eesti keeles, ehkki Tartu tervishoiu kõrgkoolis on ka kaks ingliskeelset magistriõppekava. Välisüliõpilasi on Tallinnas vaid kaks ja Tartu kuus.
• Mõlemad kõrgkoolid on silmatorkavalt feminiinsed. Üliõpilaste seas on Tallinnas naisi koguni 88%. Tartuski oli see näitaja veel viie aasta eest samaväärne, nüüdseks aga vähenenud 77%-le. Ent ka Tartu kooli akadeemiliste töötajate seas leidus 2025. aasta lõpu seisuga 110 naise kõrval üksnes 20 meest.
• Lisaks kõrgharidusele pakuvad mõlemad koolid kutseõpet. Tallinnas on seitsmel erialal 417, Tartus aga kuuel erialal 182 õpilast.
Allikas: Haridussilm, Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolide kodulehed.
Õdede läbipõlemise põhjused
Margit Lenk-Adusoo, Eesti õdede liidu asepresident ja Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõud
Õdede ettevalmistus on üle Euroopa Liidu direktiiviga reguleeritud. Lisaks on Eesti õdede liidu õe baaspädevustes (2023) sõnastatud, et õe põhiõppe lõpetanu peab suutma reflekteerida ja juhtida oma vaimset ning füüsilist tervist, arendada säilenõtkust ning toetada oma professionaalset arengut.
Tõenduspõhine kirjandus näitab järjekindlalt, et läbipõlemise peamised põhjused paiknevad töökeskkonnas, mitte väljaõppe puudujääkides. Uurimistööd on seda seostanud eeskätt suure töökoormuse, personalipuuduse, moraalse distressi, vähese otsustusautonoomia, ebapiisava juhtimistoe ning halva organisatsioonilise kliimaga. Niisiis ei ole keskne küsimus mitte see, kuidas õpetada tulevasi õdesid läbipõlemisega paremini toime tulema, vaid see, mil moel kujundada töökeskkonda, kus läbipõlemise risk süsteemselt väheneb.
Lisa kommentaar