• Tallinna Rabarübliku lasteaia kaheksa rühma otsustasid kuu aega hakkama saada ilma n-ö valmis mänguasjadeta.

On teada tõde, et lasteaialaps õpib kõige tõhusamalt enda algatatud ja juhitud mängu kaudu. Vähem olulised ei ole vahendid, mida laps mängu rikastamiseks kasutab.

Veel 20. sajandi lõpus pidid õpetajad-kasvatajad enamiku õppematerjalist ise meisterdama, igas esemes arengu- ja õpipotentsiaali leidma. Kui nullindate alguses olid igal tootel juhendid ja sobilikud vanusedki juures, siis algas laste arendamise võidujooks. Üles on kasvanud mitu põlvkonda, kelle mänguasjakastid olid pungil kaisukatest ja häälitsevatest-vilkuvatest leludest, millest igaüks õpetas valjuhäälselt ja värvikirevalt arenguks hädavajalikku.

Käärid, naasklid, teritamisnoad kadusid ohutuse nimel kõrgemasse riiulisse. Liimid asendusid kleepsuraamatutega ning pliiatsid vildikatega. Kauaaegse pedagoogina olen märganud aegade vahetumist nii kodus kui ka rühmaruumis.

Kuidas mõjuks lapse arengule see, kui kõik mänguks vajaminev tuleks ise välja mõelda ja valmis meisterdada, tegevuse etapid planeerida ja lõpuks vajadusel leida kaaslased, kellega see kõik teoks teha?Sellisel juhul algatab ja juhib mängu laps ning mänguasi jääb pelgalt vahendiks või õppeprotsessi tulemuseks. Vahendid toetavad mängu ja mitmekesistavad õppimist. 

“Pappkastidest valmisid korterelamud ja onnid, pitsakarpidest krokodillid, papprullidest lennukid.

Kas sel juhul on lapsest saanud mängu ja asjade juht, kes mõjutab oma mänguga ümbritsevat keskkonda sel määral, et märkab ennast muutuste loojana, ning tema usk ja usaldus endasse kasvab? Kas see on lapse jaoks õpetav ja arendav? Selleks ei pea olema pedagoog, et jaatavalt vastata.

Pappkastist korterelamuks 

Rabarübliku lasteaia ettevõtmine oli eelnevalt kodudega kooskõlastatud. Lapsevanemate jaoks oli projekt põnev, nad olid meiega kohe kaasas. Kodud aitasid materjali koguda, pakkusime ka võimalust tulla rühma lastega tegutsema. Seda mitmel korral ka tehti. Ainsa erandina võisid lapsel iga päev lasteaias kaasas olla kaisukad. Lasteaia sünnipäevakarnevalil olid lapsed vanemate meisterdatud kostüümides. Ämblikmehed ja Elsa kostüümid jäid järgmist pidu ootama. Kui vanemate poolehoid oli selge, siis laste suhtes püsis kahtlusekribal: kas nad saavad hakkama ja tulevad kaasa?

Kõigepealt panime lastega üheskoos ära mänguasjad. Rühmadel oli võimalik ise otsustada, mil määral mänguasjadest loobutakse. Kui vanemad aiarühmad pakkisid kokku ka klotsid ja konstruktorid, siis pisemad neist ei loobunud.

Valmis asjade asemele saabusid jääkmaterjalid. Juurde pakuti teipi, paberit, pappi, kaste, kääre, liimipüstoleid, nööri ja naaskleid. Lastel ei olnud igav. Pappkastidest valmisid uhked korterelamud ja onnid, pitsakarpidest krokodillid, papprullidest lennukid, munakarpidest kohviserviisid, viltimistehnikas võileivad. Õpetaja dokumenteeris ja vajadusel suunas. Iga päev tõi uusi tehnikaid, vahendeid ja rollimänge. Mõni „kastiprojekt“ kestis terve kuu. Lapsed ootasid aeda tulekut, et veel lihvida, viimistleda ja edasi töötada.

“Lapsed ootasid aeda tulekut, et veel lihvida, viimistleda ja edasi töötada.

Lisaks paranes oskus enda ümber korda hoida. Keegi teine ei saa lapse eest koristada, sest ta ei tea, milline detail on väärtuslik. Lapsed jagasid nii ideid, teadmisi, sõpru kui ka materjale.

Ilmnesid seni varjul olnud küljed

Kui kogu imeline meisterdusmaailm alumistele riiulitele jõudis, siis tagasi kappidesse ja sahtlitesse ta ei läinud. Ei oskagi nimetada aega, mil projekti lõppenuks võisime lugeda, sest midagi uut jäi kestma igas rühmas. Õpetajate hinnangul oli kõige suurem muutus laste omavaheliste tülide kadumine. Eks mõni nägelus ikka ette tuli, aga asjade pärast projekti kestel ei kakeldud.

Avastasime ka laste seni varju jäänud külgi. Märkasime paremini laste erihuvisid ja andekust, erakordset käteosavust, kannatlikkust ja loovust. Nägime uute sõprussuhete loomist ning mängukaaslaste ja liidrite vahetumist. Juurde saadi algatusvõimet, iseseisvust ja planeerimisoskust. Lapsed vajavad kasvamiseks otsustusvabadust, eakohast vastutust ja kindlaid reegleid.

“Eks mõni nägelus ikka ette tuli, aga asjade pärast projekti kestel ei kakeldud.

Palju räägitakse lapse arengu seosest riskide võtmise ning enese proovile paneku võimaldamisega. Rõõmuga märkame lasteaedades kolahoove, riiulitel vaba otstarbega esemeid ja käeulatusse pandud tööriistu. Paljud lasteaiad on läinud või lähevad üle projektõppele. Pöördutakse tagasi loodusliku, loomuliku ja mitmekesise poole. Kui lasteaia üks eesmärkidest on olla kodudest sammu võrra ees, siis võiks selleks olla just roosast plastmassist loobumine ja ise tegemisele hoo andmine. Olge mureta ja usaldage protsessi, õpetajad Pappkast ja Teibirull on selleks teekonnaks valmis.