• Linnateatris lavale jõudnud Piret Jaaksi „Sinisilmsed“ on valusalt realistlik ning hoiatav sissevaade „nähtamatute“ laste ja noorte maailma. Lavastus aitab vaadata hariduspeeglisse ja toob esile murekohad noorte elus.

---

„Sinisilmsed“ 

• Autor Piret Jaaks.

• Lavastaja Marta Aliide Jakovski.

• Kunstnik Liisi Eelmaa.

• Muusikaline kujundaja Lauri Dag Tüür.

• Valgus- ja videokunstnik Rommi Ruttas.

• Laval Kristiin Räägel, Priit Pius, Andero Ermel, Laurits Muru.

• Esietendus 11. aprillil Tallinna linnateatri mustas saalis.

Valu nende laste sees jääb kõrvaltvaatajatele sageli märkamata, sest nad on treeninud end mitte tundma, petma kaaslasi, pereliikmeid ja õpetajaid ära oma enesekindluse, taiplikkuse ja teadmistega. Nad on nagu viitsütikuga pomm, küsimus on selles, kes, millal ja kuidas selle lõhkab.

“Kuidas oleme jõudnud ühiskonnas sinnani, et õpetajate solvamine ja mõnitamine on muutunud igapäevaseks?

Lavastuse peategelane Sander on taibukas noor, kes on oma mõtete ja tunnetega üksi jäetud. Täiskasvanute jaoks, nii kodus kui ka koolis, on ta lihtsalt tüütu ja kiuslik teismeline. Tegelikult on tal aga hirmud, hingepiinad ja pulbitsev viha, mida ta kontrollida ei suuda. Igas stseenis saab tähelepanelik vaataja nooruki probleemist aru ja näeb ka, kuidas Sandrit ümbritsevad täiskasvanud reageerivad tekkinud olukorrale tüüplahendustega, mis praeguste noorte puhul sageli enam ei toimi. 

Tõeline õpetajate nuhtlus

Laurits Muru mängib Sandri ehedaks pedagoogide nuhtluseks, kes provotseerib, muutub isiklikuks ja solvab ning suudab endast välja viia ka kõige mõistvama õpetaja. Kord särab Sandri silmis kaval tuluke ning hetk hiljem vaatab samast vastu kas täielik tühjus või hoopis põhjatu süngus. Lapsemeelsus asendub kurjusega. Sander on koondportree kõigist nendest noortest, kelle probleeme ja muresid õigel ajal ei märgata, noortest, kellel väljastpoolt vaadates pole ju midagi viga ning kellele riputatakse väga lihtsalt kaela silt „raskekujuline puberteet“. Sandri sisemaailma kujunemisest annavad aimu lavastuse esimesed stseenid: lai spekter videoklippidest, nende seas maailmavaateid suunavatest kuni täiesti sisutühjadeni. Sellele järgneb juba kodutöö esitlus, mis alguses tundub tore ja kodukootud nukuteatri projekt, kuid jõuab siis kulme kerkima paneva puändini. Õhus on arvukalt ohumärke, kuid ümbritsevate silmad jäävad nende ees suletuks.

Laurits Muru Sandri kõrval on peaaegu kogu aeg laval Andero Ermeli mängitud Ralf. Kes ta on? Koolivend? Sõber? Ta naerab Sandriga kaasa, ergutab ja provotseerib teda ning tõmbab siis korraks jälle tagasi. Ermeli Ralf mõjub algusest peale kummalisena, tema juures on justkui midagi valesti, keha ja hing ei näi olevat kuidagi kooskõlas. Kes Ralf tegelikult on ja millist rolli Sandri elus mängib, see selgub juba lavastust vaadates ning lõpuks liiguvad viimased pusletükid ka paika.

“See, kuidas Sander õpetajat enesevalitsemise kaotamise poole tõukab, on ilmselt tuttav paljudele, kes koolis töötavad.

Sandrit mõista püüdev õpetaja (Priit Pius) on empaatiline, ta proovib noorukit rääkima saada, hammustada lahti, mis on noormehe sotsiaalmeedia postituste taga, millised on tema suhted vanematega. Justkui pahateolt tabatuna satub Sander õpetajaga korduvalt vastasseisu, ilmselt sisimas mõistes, et see, mida ta teeb, mõtleb ja postitab, ei ole ühiskonna reeglitega kooskõlas. Kuid valu noore mehe sees on suur ja oskust abi paluda pole. Siinkohal väärib äramärkimist, et Sandri postitused on lavastuses markeeritud kõuepilvedega, mis lasevad vaatajal oletada, mida ta ikkagi sotsiaalmeedias jagas. Mõne väikese vihje vaataja küll saab, kuid lõpuni ta Sandri sisse ei näe. 

Mõistev õpetaja ja võimukas direktor

Piusi õpetaja mõjub kui tänapäeva õpetaja Laur Oskar Lutsu „Kevadest“, kes pakub turvalist koolikeskkonda, püüab õpilasi igakülgselt mõista ning toetada hea sõnaga. Kuid ka õpetajal on minevik, mis mõjutas teda ametivalikul, ning Achilleuse kand, millele ta reageerib valuliselt. See, kuidas Sander õpetajat enesevalitsemise kaotamise poole tõukab, on ilmselt tuttav väga paljudele, kes koolis töötavad. Kuidas oleme jõudnud ühiskonnas sinnani, et õpetajate solvamine ja mõnitamine on muutunud igapäevaseks, ning õpetaja ainus võimalus on keerata ette teine põsk või teeselda olukorra lahenemiseni või õpilase mahajahtumiseni kurttumma?

“Kristiin Räägel ja Laurits Muru mängivad direktori ja Sanderi vastasseisu nii ehedaks, et tekib soov sekkuda ja mõlemad päästa.

Kristiin Räägel teeb lavastuses seevastu kaks väga värvikat ja vastandlikku rolli – Koeramemm ja direktor. Kui Koeramemm oma ülisuures headuses annab mõista, et loomakesed vajavad hellust, hoolt ja ülesputitamist, olgu nad nii kehvas seisus kui tahes, siis direktori peamine probleem on kooli maine. Räägeli Koeramemm toob valdavalt süngesse lavaloosse värvikust ja lõbusust ning loob publikule võimaluse korraks kergemalt hingata, et siis taas Sandri probleemide virvarri sukelduda. Samas paneb Koeramemme jäägitu armastus rääbakate koerte ja jäneste vastu mõtlema, kuidas on läinud nii, et sageli saab loomadele osaks rohkem inimlikku soojust ja hellust kui lastele või noortele. 

Räägeli mängitud direktori alluvuses hea meelega ei töötaks, kogu tema olekust ja väljaütlemistest paistab välja kätte võideldud võim, ambitsioonikus ning soov olla parim, ümbritseva tajumine ja vastutus on taandunud teisejärguliseks. Tegelikult on ka tema olnud kunagi nähtamatu, mis on käivitanud temas soovi olla esiplaanil ja kõigile nähtav. Direktori ja Sandri konflikt on paratamatu, esimene on pinnapealne ega süvene õpetaja sõnumitesse, et Sandriga on midagi lahti, ning teisel on hoolimata noorest east väärastunud pilt naistest ning nende kohast ühiskonnas. Räägel ja Muru mängivad direktori ja Sandri korduva ning eskaleeruva vastasseisu nii ehedaks, et alateadvuses tekib soov sekkuda ja mõlemad päästa, kummalisel kombel päästa mõlemad iseenda käest. 

Lood pärielust

Kuid lisaks Sandri loole on lavastuses arvestatavalt suur osakaal õpetajate ja politseinike dokumentaalsetel monoloogidel ja dialoogidel. Räägel ja Pius maalivad elutruu pildi õpetajatööst, alates kaksteist tundi kestvast tööpäevast, mis sisaldab kuut monolavastust ehk siis emakeele ja kirjanduse õpetaja kuut täiesti erineva sisuga klassitundi, kuni töövälisel ajal toimuvate arenguvestlusteni vanematega, lisaks kirjandid, mis vajavad parandamist. Teemad, mis on juba aastaid õpetajate tööd saatnud: ülekoormus, lisaülesanded, õppetöösse sekkuvad vanemad ning palju muudki argipäevast mõjuvad teatrilaval jõulisemalt kui samade teemade sees iga päev viibides. Ermeli räägitud politseinike lood panevad sügavalt mõtlema, mis toimub tänapäeva noorte peas. Mis paneb noori fännama sõjakurjategijaid ja võtma vastu otsuseid, kellel kõlbab elada, kellel mitte? Mis ajendab neid määratlema end kui kõiketeadjat, kes ei kahtle kunagi ning kellel on alati õigus? Viimasel ajal jõuavad meediasse lood noorte toime pandud jõhkratest kuritegudest ning seejärel ka nende arusaamisest tehtust ja tagajärgedest. Millal nad astusid esimese sammu kurjuse teele ning miks keegi seda ei märganud?

Oma igapäevatöös puutun ma kokku valdavalt kahte tüüpi noortega: väga tublide ja aktiivsetega ning nendega, kellele on sageli ka nende vanemad käega löönud. Esimesed saavad kõigilt kiita, on rõõmsameelsed, õpivad hästi ja leiavad endale igasugust koolivälist tegevust. Teist gruppi üritavad elule vedada sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ja teised tugispetsialistid, ning kui nad oma järjekindluse ja sihipärase tegevusega kas või ühe kümnest järjele aitavad, on nad oma töös edukad – ka nende lastega tegeletakse pidevalt, sageli algkoolist peale. Kuid mis saab neist keskmistest? Nendest, kes püüavad maailmas ise hakkama saada. Kas nad ikka saavad või on nad ühel hetkel juba nii katki, et enam siiski ei saa?

Mis saab kolmelistest poistest?

Lavastaja Marta Aliide Jakovski on pannud Piret Jaaksi teksti laval kõlama nii, et see kaigub minuga kaasas veel päevi ja päevi hiljem. Kuidas märgata nähtamatuid (poiss)lapsi? Kas me ise ei muuda neid loosungite tuhinas veelgi märkamatumaks? Tublisid ja usinaid tüdrukuid ootavad kõik koolid, kuid mis saab kolmelistest poistest? Nendest, kes on kärsitud, mängivad arvutimänge ja venitavad oma hinded viimasel minutil ülejala korda? Kes kiidab neid? Kes usub neisse? Kuulab ära? Arutleb maailma asjade üle, vestleb ja argumenteerib? Kes paneb neid uskuma, et nad ongi tehnoloogias või IT-s nutikad ning võiksid nendel aladel kätt proovida? Kui meie, õpetajad ja pereliikmed seda ei tee, siis võibki „abikäe“ ulatada sõbralik täiskasvanu, kes hakkab alles arenevat noort radikaliseerumise poole suunama. Ja siis võib olla juba liiga hilja …

“Lavastuses räägitud politseinike lood panevad sügavalt mõtlema, mis toimub tänapäeva noorte peas.

Kunstnik Liisi Eelmaa loodud lavaruum on minimalistlik, kuid kõnekas: kõle klassiruum, suured kivid ja jändrikud puud. Valgus- ja videokunstnik Rommi Ruttas annab lihtsate vahenditega edasi Sandri mõttemaailma ja meeleolusid, Lauri Dag Tüüri muusikaline kujundus aitab võimendada emotsioone nii laval kui vaatajas.

Piret Jaaksi ja Marta Aliide Jakovski lavastust „Sinisilmsed“ tasub vaadata kõigil lapsevanematel, õpetajatel, tugispetsialistidel ning haridusametnikel. Dokumentaalsetele alusmaterjalidele ja intervjuudele tuginev lavastus on ühelt poolt kui vaade katkisesse peeglisse, teisalt aga hoiatus, mis võib juhtuda, kui me tänasest päevast kaugemale ei vaata ning seejuures sinisilmselt usume, et arenev teismeline on juba ise (peaaegu) täiskasvanu ega ei vaja meie tähelepanu, abi, hoolt ja mõistvat suhtumist.