• Kõigi õpetajate ühine vastutus on kujundada õppijast teadlik, kriitiline ja turvaline TI-kasutaja.

Viis olulisimat oskust ja nende jaotumine õpetajate vahel

Valdkond	Aineõpetaja (õppimise toetamine)	Informaatikaõpetaja (TI mõistmine ja loomine)
TI kasutamine	Õppeülesannete lahendamine TI abil	Rakenduste, mudelite ja koodi loomine TI abil
Kriitiline mõtlemine	TI väljundite hindamine ja kontrollimine	Mudelite piirangute ja kallutatuse analüüsimine
Eetika ja vastutus	TI kasutamise reeglite rakendamine õppetöös	TI eetika ja andmekasutuse selgitamine
Õppija toetamine	Diferentseerimine ja individuaalne juhendamine	TI süsteemide kasutamise ja arendamise õpetamine
TI mõistmine	TI mõju selgitamine õppeaines ja ühiskonnas	TI toimimise selgitamine (ML, algoritmid, andmed)

Digipädevuste ja eriti tehisintellekti (TI) kasutamise plahvatuslik kasv on toonud kooli uue reaalsuse, millele haridussüsteem ei ole veel täielikult järele jõudnud. Õpilased kasutavad tehisintellekti juba iga päev (nii kodus kui ka koolitöödes), kuid koolid suhtuvad sellesse erinevalt ja tihti pigem reageerivalt kui suunavalt. Tekib küsimus, kas kool õpetab IT-ja digipädevusi viisil, mis vastab õppijate vajadustele ja ootustele.

KüberPähkli ja KüberPuuringu testi üldosa uuringud Eesti õpilaste seas 2024.–2025. aastal näitavad, et probleem ei ole tehnoloogia olemasolus, vaid selle mõtestamises. Õpilased ei soovi tehisintellekti keelustamist ega ignoreerimist. Vastupidi, nad ootavad, et kool käsitleks seda avatult, süsteemselt ja õppimist toetavalt.

Reeglid on olemas, aga kas need aitavad õppida?

Uuringu üks järeldus on, et õpilased ootavad koolilt selgeid ja ühtseid reegleid TI kasutamiseks. Ligikaudu 60–75% õpilastest peab oluliseks, et oleks arusaadav, millal ja kuidas TI-d kasutada tohib.

Siiski tajutakse, et koolis keskendutakse rohkem sellele, mida teha ei tohi, kui sellele, kuidas TI-d õppimisel sisukalt rakendada. See loob paradoksaalse olukorra: reeglid on olemas, aga need ei toeta õppimist piisavalt.

“Õpilased ei soovi tehisintellekti keelustamist ega ignoreerimist. Vastupidi, nad ootavad, et kool käsitleks seda avatult, süsteemselt ja õppimist toetavalt.

Kui iga õpetaja läheneb TI-le erinevalt, muutub õpilane ebakindlaks ja tajub ebaõigluse tunnet. Reeglid ei peaks olema ainult piirangud, vaid raamistik, mis loob läbipaistvuse ja võrdsed tingimused.

Õpilased ei ole passiivsed kasutajad

Õpilaste ootused õpetajatele on väga konkreetsed. Nad ei taha ainult keelde ja hoiatusi, vaid eelkõige näiteid: kuidas TI aitab keerulisi teemasid mõista, mil moel kasutada seda kirjutamisel või ideede genereerimisel ning kuidas hinnata TI loodud vastuste kvaliteeti.

Praegu jääb see sageli õpilaste enda katsetada. Kuigi 21–70% õpilastest on mingil moel juhendatud, on seda tehtud ebaühtlaselt ja juhuslikult.

Samas on õpilastel selge soov arendada oma oskusi: üle poole neist tahaks õppida TI kasutamist ka iseseisvalt ja osa liigub juba sügavama tehnilise huvi suunas. Oluline on mõista, et õpilased ei ole lihtsalt tehnoloogia tarbijad. Nad tajuvad hästi ka riske: liigset sõltuvust TI-st, iseseisva mõtlemise vähenemist, ebaõiglust hindamisel.

“Õpilased tajuvad hästi ka riske: liigset sõltuvust TI-st, iseseisva mõtlemise vähenemist, ebaõiglust hindamisel.

Õpilased rõhutavad, et TI peaks õppimist toetama, mitte seda asendama. Samuti oodatakse, et hindamine jääb õpetajale – inimlik otsustus ja vastutus on endiselt kõige olulisem. See näitab, et nn inimkeskne TI ei ole ainult teoreetiline kontseptsioon, vaid ka õppijate ootustes selgelt olemas.

Kes vastutab?

Digipädevused on küll kõigi õpetajate ühine vastutus, kuid koolis jääb sageli segaseks, kes mida tegelikult õpetab. Eriti terav on probleem koolides, kus arvutiõpetajat ei ole – või kus tema roll on piiratud –, selgus TI-hüppe koolituste aruteludes aprillis.

Kui arvutiõpetaja on olemas, eeldavad aineõpetajad sageli, et tehnilised oskused omandavad õpilased tema tundides. Samal ajal nähakse digivahendeid oma aines pigem tööriistana, mitte eraldi õpetatava oskusena. Kui aga kokkuleppeid ei ole, tekib olukord, kus osa pädevusi dubleeritakse ja osa ei õpetata üldse.

Kui arvutiõpetajat ei ole, kandub vastutus täielikult aineõpetajatele. Kuid ühise plaanita tähendab see killustatust: ühes aines kasutatakse näiteks tehisintellekti aktiivselt, teises on see keelatud ja kolmandas eeldatakse, et õpilane oskab seda juba ise kasutada. Õpilase jaoks ei ole selline süsteem arusaadav ega ka õiglane.

Arutelud TI-hüppe koolitustel õpetajatega näitavad, et õpilased ootavad koolilt reegleid ja praktilist juhendamist, mitte ainult keelde. Praegu jääb aga sageli puudu teadmisest, kuidas digivahendeid, sh tehisintellekti õppimisel sisukalt kasutada.

“Õpilased ootavad, et hindamine jääks õpetajale.

Küsimus ei ole niivõrd tehnoloogias, vaid kokkulepetes, parimates õpetamisviisides, mida veel ei ole. Kui koolis ei ole selgelt määratud, kes digipädevuste arendamise eest vastutab, ei kujune ka süsteemset õpet.

Kasutatakse, kuid ei mõisteta

Seega tekib probleem siis, kui IT- ja aineõpetus liiguvad eri radadel ning tehisintellekti kasutamine jääb mõtestamata. Ühed õpilased õpivad TI-d teadlikult kasutama ja saavad seeläbi eelise, teised piirduvad vastuste kopeerimisega. Nii süveneb sotsiaalne lõhe. 

Samal ajal tekivad pealiskaudsed teadmised: õpilane võib esitada korrektse töö, mõistmata selle sisu, ega pruugi märgata ka TI vigu või „hallutsinatsioone“. Kui õpetaja enda pädevus jääb rakenduse tasemele ega haaku tervikpildiga ning ta ei mõista, kuidas TI töötab, millised on selle piirangud ja kuidas see mõjutab õppimist, ei saa ka õpilane õpitust aru. Tagajärjeks on olukord, kus tehnoloogiat küll kasutatakse, kuid ei mõisteta ning digipädevuste asemel kujuneb juhuslik ja ebaühtlane oskuste ning arusaamade kogum.

Soovitused kooliaasta lõpuks

Leppige koolis kokku, kes mille eest vastutab, ning tehke see uueks õppeaastaks nähtavaks ka õppekavas. Looge ühised reeglid TI kasutamiseks ja viige sellega kurssi ka lapsevanemad. Kui koolis arvutiõpetajat ei ole, siis toetage aineõpetajaid, kes TI-pädevuste eest vastutavad, et nad oskaks oma tööd parimalt teha. Ning ärge piirduge tööriista kasutamisega, õpetage, kuidas ja miks see töötab, millised on piirangud ja kuidas tulemusi kriitiliselt hinnata.