• Meie meeskonna eesmärk on luua maailma ägedaim eestikeelne kool, ütleb Ingar Dubolazov, kes alates märtsikuust juhib Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi, kus õpib üle tuhande noore. „Kultuur on nagu tanker, mis keerab pika vinna ja suure amplituudiga. Olen kannatlik, kuid näen juba lühikese ajaga muutust,“ sõnab Dubolazov. 

Eelmise aasta lõpus vallandas Tallinna linnavalitsus usalduse kaotuse tõttu Kesklinna vene gümnaasiumi direktori Sergei Teplovi, kes oli kooli juhtinud 2009. aastast. Nii haridusministeeriumi kui Tallinna linna kontrollid olid tuvastanud vastuseisu eestikeelsele haridusele üleminekule. Ajakirjanduses toodi päevavalgele ka direktori juhtimisstiil, mida iseloomustasid põhjuseta vallandamised ja pidev surve töötajaile. 

Kohtume uue direktori Ingar Dubolazoviga gümnaasiumi Kreutzwaldi tänava majas (kooli teine õppehoone asub Juhkentali tänavas). Kunagiste direktorite piltide rivis Teplovi pilti veel pole, kuid koha leiab seal temagi, ütleb Dubolazov. Uuele juhile, kes kuus aastat juhtis haridus- ja teadusministeeriumis eestikeelsele haridusele üleminekut, on suured ootused: et ta tüüriks kooli kindlalt muutuste teele. 

„Lootsin naiivselt, et saan esimesel kuul olla palju õpetajate toas ja käia tundides, aga koolielu haaras kohe nii tugevalt kaasa, et kui küsiti, kas olen sisse elanud, sain öelda, et pigem kukkusin teemadesse sisse,“ muheleb Ingar Dubolazov. „Kriitikavaba sadat päeva nagu valitsustele lubada ei saa. Kuid lühikese ajaga on juba päris palju tehtud. Rohkem, kui oskasin ette kujutada.“

Kohe esimesel nädalal tellis ta osale õpetajaile keelemetoodilised nõustajad, kes teevad õpetajatega tööd. Kirjutas eesti keele instituuti ja leppis juuniks 27 õpetajale kokku LAK-õppe intensiivkursuse. Õpetajaid on ligi 80 ja kõik intensiivkursust ei vaja. Kursusele lähevad esmajärjekorras üleminekuklasside õpetajad ja uued pedagoogid.

Ka majandusküsimused vajavad tähelepanu. Kreutzwaldi tänava majas polnud senini õpetajate tuba ja uus direktor on lubanud, et sügisest see tuleb.

Kui paljusid õpetajaid peab eesti keeles järele aitama ja kui paljudel tuleb lahkuda?

Suurem raputus oli detsembris, kui koolis käis haridusministeeriumi järelevalve. Nüüd hakkan õpetajatega kohtuma järgmise aasta koormuste asjus. Konkurss käib enam kui 15 õpetaja leidmiseks. Õpetajatel on kohati ebanormaalselt suur koormus ja sellega tuleb tegeleda. 

Mul on tunne, et kohati võiksid õpetajad eesti keelt paremini osata. Kahtlustan, et on neid, kelle keeleoskus ei vasta sellele, mis paberil kirjas on. Tuleb hinnata, kas muutunud olukorras nende õpetajate keeleoskusest piisab.

“Julgustan looma keskkonda, kus suhtleme omavahel eesti keeles, näitame õpilastele eeskuju.

Paar lahkumisvestlust olen ka pidanud. Muutub struktuur ja sellegagi seoses inimesed lahkuvad. Vajan katsumustega toimetulekuks teistsuguse profiiliga inimesi. Üks valdkond on kommunikatsioon. Kooli maine ei ole kõige parem. Vaatan, kuidas kujundada kooli mainet, kommunikatsiooni, et meie väline kuvand oleks läbimõeldud.

Kuidas teid on vastu võetud? Vene koolide juhtimisstiil on ju teistsugune, direktor keelab ja käsib, õpetajad kuulavad ja täidavad käsku.

Mind on hästi vastu võetud, mõeldakse kaasa. Ma pole sellele rõhku pannud, kuidas tehti vanasti ja kes otsustas. Pean eri valdkondade vastutust delegeerima. Loomulikult vastutab koolijuht kõige eest, aga tahan juurutada koolikultuuri, kus ta ei pea kõike ise otsustama. Lahenduste väljatöötamine kannustab inimesi, annab neile sisemise motivatsiooni ja autonoomia. Kui inimene tuleb minu juurde murega, siis kuulan ta ära, aga ootan, et tal on pakkuda ka lahendus, kuidas probleemiga toime tulla.

Olen püüdnud avatult selgitada, millistest väärtustest lähtun ja kuhu me läheme. Praegu kehtivat arengukava pole, hakkame seda koos koostama. Ma pole keskendunud minevikule, vaid peegeldan oma ootusi. Autol on esiklaas põhjusega suurem kui tahavaatepeegel!

Teie koolis on üle tuhande õpilase. Kui tihe on konkurents 10. klassi?

Tahame kolm kümnendat klassi vastu võtta, 70 õpilast. 27. aprilli seisuga oli 170 avaldust. Suur osa on oma koolist, aga soovijaid on üle Eesti: Tartust, Narvast, Sillamäelt, Kallastelt, Mustveest jm. 

Kui suurt rõhku panete vestlusel eesti keele oskusele?

Kahtlemata on see oluline. Õppetööst peab vähemalt 60% toimuma eesti keeles. Vaatame, kuidas suurendada eestikeelse õppe mahtu nii gümnaasiumis kui kolmandas kooliastmes. 

Olen öelnud oma inimestele, et mõne aasta pärast oleme 100% eestikeelne kool ja see ei ole minu tulekuga seotud. See on väga suur muutus. Ma ei taha muutust lihtsalt ellu rakendada, vaid teha seda väga hästi. Minu ambitsioon on hakata avama järgmise arengukava perioodil esimesi klasse eesti keele kui emakeele õppekava alusel.

Hiljaaegu oli meedias juttu, et osa Tallinna koole, ka teie oma, sai linnavalitsuselt loa jätkata põhikoolis õppetööd osaliselt vene keeles. Teid pandi justkui häbiposti, ehkki seaduse järgi ei peagi 7.–9. klassid veel sellest sügisest eesti keelele üle minema.

Tunnen, et üleminekukoolid, kes viivad ellu Eesti suurimat haridusreformi, said kohati ebaõiglase kriitika osaliseks. Kannatas ka kogu protsessi maine. 

Takkajärgi saab öelda, et võib-olla oli asi tehniliselt kehvasti üles ehitatud ja ehk mängiti natuke ka selle peale, et kes pikenduse taotlemise ära unustab, peab automaatselt eesti keelele üle minema. Kui hoolekogu volikokku 31. märtsiks ettepanekuid ei esita ja volikogu neid aprilli lõpuks ei kinnita, tuleb kõigis neis klassides õpetada 100% eesti keeles.

Teeme oma koolis täpselt nii ja isegi rohkem, kui riik ette näeb. Aga avalikkuses jäi kõlama, justkui ei tahetaks eesti keeles õpetada ja püütaks nihverdada. Me ei nihverda. Järgime plaani ja see on ambitsioonikas. Ka selles püsimine on ambitsioonikas. Ma ei ütle juhina, et las 7.–9. klass tiksub veel vene keeles. Meie vastutame, kui hästi oskavad meie lõpetajad eesti keelt. Nende pärast valutab süda veel kõige rohkem. Ma ei taha, et nad lõpetavad lisa-aastaga, mis on nüüd välja mõeldud. Peame tegema kõik, et anda oma õpilastele kaasa eesti keele oskus B1-tasemel. See on keeruline – üle riigi ei saavuta seda peaaegu 40% õpilastest. 

Mida kavatsete 7.–9. klassis teha, et õpilased saaksid eesti keele paremini selgeks?

Püüame suurendada eestikeelsete ainete mahtu. Näiteks õpetada eesti keeles ajalugu, inimeseõpetust, seitsmendas klassis ehk ka loodusõpetust. Lõpuklassides me loodusaineid ei puutu. 

Tallinn rahastab iga 7.–9. klassikomplekti kohta eestikeelset tegevust täiendavalt kahe tunni ulatuses. See võib olla ainetund, tasemerühm, huvitegevus, õpiabi. Selle raha tahame ära kasutada täies mahus.

Tallinnas pakutakse lisaks 7.–9. klassile üleminekuklassidele täiendavat rahastust veel nelja tunni eestikeelse tegevuse jaoks nädalas. Praegu ei suuda me seda raha täies ulatuses ära kasutada, aga järgmisest aastast tahame seda teha. See on peamiselt õpetajates kinni.

Mida isiklikult teete, et uusi õpetajaid leida?

See on praegu minu töös kõige ajamahukam: suhtlus enne ja pärast tööd ning ka töö ajal. Lisaks juhuslikud kontaktid igal pool. Sotsiaalmeedia. Suhtlen oma tuttavate õpetajate-koolijuhtide-sõpradega ja uurin, kas keegi teab kedagi, kes tahaks õpetajana alustada. Palju otsesuhtlust, helistamist. Värbamine on mu igapäevane töö. Ei piisa, kui paned kuulutuse ja ootad, jalg üle põlve. Kasutan enda personaalset krediiti, et inimesi siia meelitada, ja mis salata, ka üle osta. Tulemas ongi inimesi Tartust, Haapsalust, Jõhvist, Narvast ja mujaltki. 

Mul on hea meel, et meil on tekkinud õpetajate ja tugispetsialistide turg. Võib-olla olen liiga optimistlik, aga ütlen, et uusi inimesi leida pole võimatu.

Hiljuti paluti kaubanduskeskuses mul teha püsiannetus. Kui selle ära tegime, rääkisin oma murest. Selgus, et noormehe ema on eesti keele õpetaja, ja saime kaubale. 

Olen vedanud eestikeelsele õppele üleminekuga seotud koolitusi ja ka seal hõikan maha, et vajame õpetajaid. Lisan alati, et ajame kõik ühte, parema Eesti asja. Ja kui teate kedagi, kes teab kedagi, kes tahab tööle tulla kooli, mille meeskonnal on eesmärk luua maailma ägedaim eestikeelne kool, siis kõigi ainete õpetajad on oodatud, füüsikast tööõpetuseni.

Ida-Virumaa meelitab palgaga. Mida Tallinn üleminekukoolidesse tulijaile pakub?

Tallinnas on magistriharidusega õpetajaile kohe lisatasu sada eurot. Fikseeritud on lisatasu klassijuhatamise eest. Näen, et ka õpetajate karjäärimudel aitab meid natuke. Kõik need asjad kokku ja lisaks riigi makstav üleminekutoetus õpilaste arvu pealt võimaldavad koolijuhtidel öelda, et koefitsient 1,2–1,3 on Tallinnas saavutatav. Riik ja linn toetavad. Meie kool on klassikalisest eesti õppekeelega koolist kindlasti paremini rahastatud.

Kas napsate ka tippkoolidest õpetajaid? Hendrik Agur meelitas Kohtla-Järve gümnaasiumi luues ägedaid inimesi tööle ja kordab nüüd sama kutsehariduskeskuses.

See pole eraldiseisev eesmärk. Aga mulle on tulnud meedias esinemiste peale kirju, kus inimesed tunnevad huvi. Kohtumisi on olnud juba rohkem kui kahe käe sõrmi. Kindlasti on tippkoolides inimesi, keda me väga ootame, aga ka neid, kes meile ei sobi. Ootame avatud meelega inimesi. Meie organisatsioon ei ole valmis toode. Hakkame koos kõike tegema. 

Augustis tuleb kahepäevane seminar, millel vastame küsimustele, kes oleme ning kuhu ja milliste väärtustega läheme. On oluline, et kõik tulijad saaksid kaasa rääkida ja olla osalised. Meile tulevad inimesed on osa millestki suuremast kui igapäevane õppeprotsess.

Olete tegutsenud pulmaisana. Kas kavatsete hakata tegema kolleeg Aguri eeskujul ka direktori bändi?

Seda mitte. Küll aga käin laupäeviti võrkpallitrennis. Juuni alguses mängime turniiril õpilaste meeskonnaga. Palusime ka vanematel oma esindus välja panna. Teeme väikse spordipeo.

Kui palju jääb aega õpilastega suhelda?

Kahetsusväärselt vähe. Aga olen juba näinud väikest muutust: kui koolijuht on koridoris, on rohkem eestikeelseid tervitusi ja väikseid vestlusi. Õpilased julgevad ligi astuda. Käisin Ülemistel spordiklubis ja riietusruumis küsisid noormehed, kas olen nende direktor. Ajasime juttu.

Vahva vestlus oli ka ühe teise klassi poisiga. Püüan olla koridorides nähtav ja hoida oma ust lahti.

Saan suunata, kuidas uuele õppeaastale vastu läheme, ehkki aega napib. Põhirõhk on sellel, et õpilaste jaoks oleks kool sügisel hea koht. Prioriteet on personal, aga teeme seda kõike ju õpilaste pärast. Püüan juurutada põhimõtet, et ükskõik mis otsuse teeme, peame esimese asjana mõtlema, kuidas see õpilastele kasulik on. Tahan ka õpetajate baaskoormust vähendada, see tagab meile tervema ja puhanuma õpetaja ning õnnelikuma õpilase. Maja on lahti ju õpilaste, mitte kellegi teise pärast.

Õpilasesindusega kohtudes küsisid nad algul kõhklevalt ja alandlikult, kas võib teha rahatarkuse päeva. Vastasin, et andke minna, sõbrad. Korraldage, tellige esinejaid, leiame raha.

Nad on ju pikka aega kogenud teistsugust suhtlust ja õhkkonda. 

Kultuur on nagu tanker, mis keerab pika vinna ja suure amplituudiga. Ka selles osas olen kannatlik. Kuid näen juba lühikese ajaga muutust. 

Hiljuti vestlesin ühe õpetajaga, kel oli probleem ühe õpilase ja vanemaga. Lapsevanem käis koolis ja saime arusaamatuse klaaritud. Õpetaja tuli tänutunnet väljendama: „Ikka on vaja, et kõige tähtsam räägiks.“ Vastasin, et ei ole vahet, kas oled direktor, õpetaja, majandusjuht või õpilane – oleme kõik sama olulised, aga meil on erinevad ülesanded. Õpetaja ütles, et ta ei ole 38 aastat sellist arvamust kuulnud.

Olen ka öelnud, et mind võib sinatada ja minu kabinetti võib alati tulla, ei pea ukse taga hiilima. Mõni juba julgeb, mõni veel harjub.

Kui palju on noori õpetajaid? 

Noori on omajagu ja tuleb veel juurde. On ka Ida-Virust pärit noori. Üks noormees kolis siia aastaid tagasi Venemaalt, sest ei tahtnud seal elada. On nii eesti kui vene emakeelega noori õpetajaid. 

Julgustan kogu aeg looma keskkonda, kus suhtleme omavahel eesti keeles, näitame õpilastele eeskuju.

Vaheajal rääkisin oma inimestele endast – mida olen teinud, mis on plaanis. Ütlesin ka, et kui minu juhitavast koolist peab keegi lahkuma puuduliku keeleoskuse tõttu, on ka see minu vastutus. Tean kollektiivis inimesi, kes vajavad keelepraktikat. Kui õpilaste puhul kasutame põhimõtet, et üks tund – üks keel ja me ei tõlgi, siis miks me täiskasvanute puhul sedasama ei rakenda? Asjaajamine ongi nüüd ainult eesti keeles. Ma pole ka lastevanematelt saanud ühtegi venekeelset kirja, kuigi kirju on kümneid. See on väga hea märk.

“Me pole suutnud end riigina siinsetes mitte-eestikeelsetes kogukondades kehtestada, et nad teaks: siin on üks riigikeel. Oleme lasknud saada haridust vene keeles ja tekitanud arvamuse, et nii peabki. Kas oskate nimetada mõnda teist riiki, kus see niimoodi käib?

On olnud olukordi, kus selgitamiseks olnuks vaja rääkida mõne õpetajaga vene keeles, aga ma ei ole seda teinud. Ja mu vene keel pole ka nii hea.

Kõige madalam nõutud keeletase on koolis B2, augustist peab ka abiõpetajail olema C1. 

Juhtisite haridus- ja teadusministeeriumis üleminekut eestikeelsele õppele. Mida kasulikku sealt praeguseks tööks kaasa saite?

Selleta ma ei olekski siin, võib-olla poleks mind valitudki. Inimesi, kes teavad peast ülemineku tähtaegu, toetusi ja seda, kuidas kogu mehhanism töötab, on Eestis ühe käe sõrmede jagu. Tunnen ka ülemineku elluviijaid nii eesti keele instituudis kui ministeeriumis. See on väärtus omaette. Ma ei pea mõtlema ega pabistama, kuidas tehtud saab. Teadsin esimesel nädalal, kellele kirjutada ja milliseid nõustajaid vaja on.

Olen kaasa saanud ka laia võrgustiku. Saingi juba meile tööle riigi ühe parima tugispetsialisti, kes on 8. taseme logopeed ja eripedagoog. Ta on ametis ka ülikoolis ja väga hea koolitaja. 

Miks Eesti riik eestikeelsele õppele üleminekuga nii kaua venitas, lubas vene koolidel petta ja valetada?

See on väga kurb. Eesti riik on sama vana kui mina. Liiga palju minuvanuseid on kasvanud üles piisava eesti keele oskuseta. Uskumatu, et lõplikku otsust pidime ootama 2022. aastani! Kõige esimene tegevuskava valmis 2021. aasta novembris ja aasta pärast võeti see riigikogus vastu.

Aga kõige olulisem, et see otsus lõpuks ikkagi tuli. Hariduses on seis parem kui kunagi varem, aga kui võtame keeleoskuse nõuete küsimuse, siis see on väga hea peegel, mis suhtumist iseloomustab. Palju on arvatud ekslikult, et riik tegi üleminekuprotsessis keelenõuetega midagi, aga ei teinud ju. Nõuded on muutumatud juba aastast 2011! Me pole suutnud end riigina siinsetes mitte-eestikeelsetes kogukondades kehtestada, et nad teaks: siin on üks riigikeel. Oleme lasknud saada haridust vene keeles ja tekitanud arvamuse, et nii peabki. Kas oskate nimetada mõnda teist riiki, kus see niimoodi käib? Miks arvatakse, et kui vene inimesi on siin nii palju, peabki venekeelne haridus ka olema? Saksamaal on suur türgi kogukond, kes õpib saksa keeles.

Oleme ise oma otsustamatusega sellist suhtumist kultiveerinud ja nüüd tuleb teatud inimestele muutus väga raskelt. Mõne jaoks ka kergelt. Meie koolis on lapsevanemaid, kes on minuga samast põlvkonnast, ja neile pole vaja enam asju selgitada. 

15 aastat on keelenõuetele vilistatud. Markantsemate juhtumite puhul on direktorid isegi sunniraha maksnud – tööta rahulikult edasi, järjekorda ukse taga pole ja konkurss peidetakse kodulehel kaheksa kliki kaugusele. Fiktiivselt toimub jälle uus konkurss.

Kurvastav on, et paljud õpetajad ei teadnudki, et keelenõuded tulevad, kuigi üleminekuprotsessis oli see üle kahe aasta ette teada. Nägime, et 2022. aasta oktoobris oli keelekursustel osalevate õpetajate hulk kasvanud viis korda. 80% õpetajaist läks keelekursustele. Tipphetkel ei vastanud umbes 2500 õpetajat (koos lasteaiaõpetajatega) keelenõuetele. Ligikaudu 2000 õpetajat soovis õppida. Nad said õppimise vajadusest aru, aga mingi osa omavalitsustest ja koolijuhtidest edastas oma töötajaile ikka vale sõnumi. Ju loodeti, et linnapea käib ministeeriumiga rääkimas ja äkki lükatakse üleminek taas edasi. Anti valelootust. Aga oleks pidanud selge sõnaga ütlema, et eesti keelt peab õppima. Osa inimesi uskus, et üleminek lükatakse edasi, ja nende töölepingud lõpetati. See oli suuresti juhtide vastutus. 

Ei kujuta ette, et mulle ei läheks oma kollektiivi käekäik korda. Ütlesin enda inimestele ka, et hoolime neist, kes vajavad tuge. Näitame seda ka välja, pakkudes turvalist keskkonda keele harjutamiseks. Mis näoga vaatab juht inimestele otsa ja ütleb, et on 15 aastat keelenõuetest teadnud, aga pole nende täitmist kordagi nõudnud? Pikka aega kestis selline potjomkinlus.

Aeg on põnev. Tunnen, et olen õiges kohas. Ministeeriumis vastutasin kuus aastat mitte-eestikeelsete õpilaste keelepoliitika eest ja sain midagi suurt ära teha. Loodan, et missioonitunne toob siia inimesi. Ongi juba toonud. See ühendab meid rahvana. Mõni oma ala tipp pole päevagi õpetajana töötanud, kuid on avaldanud soovi appi tulla. Need inimesed on puhas rikkus.