• Esimesel presidendi haridushäkatonil Tallinnas ei otsitud lihtsalt uusi äppe ega järjekordseid nutikaid õppevahendeid. Vastus taheti leida palju maisemale küsimusele „Kuidas panna tehisaru Eesti koolis kasulikku tööd tegema?“

Kahe päeva jooksul töötas 135 õpetajat, õpilast, arendajat ja haridusuuendajat 30 väljavalitud meeskonnas selle nimel, et luua koolihariduse jaoks uusi tehisarupõhiseid lahendusi. Häkatoni fookus oli õppijal ja õppimisel, õpetajal ja õpetamisel ning koolikeskkonnal, erilise tähelepanuga matemaatikale.

Õhkkond oli pigem töine kui pidulik. Mentorid rääkisid tugevast energiast, tiimides olid koos nii õpilased, koolijuhid kui ka arendajad ning vähemalt ühe meeskonna sõnul olid nad vahepeal kindlad, et kõrbevad, kuni mentorid aitasid nad uuesti rajale.

Kui häkatoni mõte ühe lausega kokku võtta, siis ei olnud tehisaru seal eesmärk omaette, vaid vahend kolme suure koolimure lahendamiseks. Häkatoni ühe peakorraldaja Omar Loidi sõnul keskendusid sinna jõudnud ideed peamiselt õppimise personaliseerimisele, õpetaja töökoormuse vähendamisele ning killustunud haridusandmete ja tööprotsesside sidumisele tervikuks. 

“Tehisaru tulek koolidesse on toonud selgemalt esile hariduse vanad mured.

Alar Karis

Õpetaja aeg kulub tema sõnul suuresti tööde parandamisele, tagasiside andmisele ja administratiivsele käsitööle, samal ajal kui õppija mured koonduvad motivatsiooni, eksamiteks valmistumise ja kuhjuvate õpilünkade ümber. Juhtimise tasandil teeb tervikpilti arvestavate otsuste langetamise raskeks see, et vajalik info on eri süsteeme pidi laiali.

Tehisarust räägitakse hariduses sageli kas liiga suure vaimustuse või ülemäärase hirmuga. Häkatonil muutus jutt kiiresti praktiliseks: kuidas säästa õpetaja aega, kuidas toetada eri tasemel õppijaid ja mil moel anda koolijuhile parem ülevaade sellest, mis koolis tegelikult toimub.

President Alar Karis on rõhutanud, et tehisaru jõudmine kooli on toonud vanad haridusmured teravamalt nähtavale, kuid loonud samal ajal võimaluse neid paremini lahendada. TI-hüppe juhi Ivo Visaku sõnul otsiti häkatonil just praktilisi lahendusi, mis toetaksid koolis õppimist ja õpetamist nii, et õppijad saaksid sellest kasu.

Üks idee sündis õpetaja ajapuudusest

Sillamäe gümnaasiumi meeskonna AITA ehk ainekavapõhine intelligentne tunniassistent püüdis õpetaja ajapuuduse probleemi lahendada. Häkatoni ametliku ideekirjelduse järgi on AITA õppekavapõhine tehisaru tööriistakast, mis aitab õpetajatel kohandada eesti keele kui teise keele õpet vastavalt õpilaste keeletasemele.

“Ootame just praktilise väärtusega ideid.

Ivo Visak

Kooli enda vaates sündis idee praktilisest vajadusest: tehisaru osatakse kasutada küll, ent tööriistad ei arvesta pedagoogilise kontekstiga. Nii peab õpetaja iga uue materjali jaoks uuesti ette andma klassi, taseme, teema, eelmise tunni sisu ja harjutuse tüübi. Kiirel koolipäeval jääb see ajapuuduse tõttu sageli tegemata ning tulemuseks on pinnapealne väljund. AITA mõte on lihtne: vajalik pedagoogiline raamistik on juba mallidesse sisse kirjutatud. Õpetaja valib klassi, teema ja ülesandetüübi ning saab valmis päringu, mida suunata kasutuses olevasse tehisaru tööriista.

Sillamäe gümnaasiumi haridustehnoloogi Mari Suviste sõnul seostub idee otseselt ka eestikeelsele õppele üleminekuga. Kuna enamik kooli õpilasi on vene kodukeelega, puudutab keeletugi seal iga päev mitte ainult eesti keele tunde, vaid kogu koolielu. AITA eesmärk on aidata toetada üleminekut nii, et pedagoogiline kvaliteet ei kannataks ajasurve all.

“Pedagoogiline kvaliteet ei tohi ajasurve all kannatada.

Mari Suviste

Samas ei varja meeskond, et idee keerukaim osa on panna kaks tasandit kokku. Ühelt poolt peab mallide pedagoogiline loogika olema väga täpne ja lähtuma päris õpisituatsioonidest, mitte üldsõnalistest loosungitest. Teiselt poolt on koolidel vähe ressurssi eraldi tööriistade arendamiseks. Seetõttu tahtis Sillamäe meeskond häkatoni lõpuks jõuda nii kaugele, et õpetaja saaks midagi juba järgmisel koolipäeval käiku lasta.

Kolm klikki õpetaja aja säästmiseks 

Sillamäe meeskonna kirjeldatud mure kõlas sama konkreetselt ka häkatoni finaalis. Kiirtutvustuses rõhutati, et õpetaja ei tööta üksnes tunnis, vaid ka õhtuti, mil ta peab uuesti raamdokumente, keeletasemeid ja riikliku õppekava nõudeid sisestama, et saada tehisarult klassi ette sobiv tulemus. AITA lubab seda käsitööd vähendada: õpetaja teeb mõne valiku, saab valmis päringu ning võib minna tundi juba materjaliga, mis on suunatud konkreetsele tasemele ja arendab vajalikke osaoskusi.

Ka teiste finalistide esitlustes muutusid õpetajate ja koolijuhtide mured väga konkreetseks. Punase Pastaka meeskond tõi välja, et ühel matemaatikaõpetajal võib aastas kuluda tööde parandamiseks 378 tundi. Nende lahenduse mõte on vabastada õpetaja vigade leidmise, lahenduskäikude kontrollimise ja esmase tagasiside andmise ajamahukast käsitööst, jättes tema hooleks vaid lõppotsuse tegemise. DIQU meeskond sõnastas koolijuhtimise probleemi sama lihtsalt: andmed on eri süsteemides laiali ja „tabelid ei räägi“. Nende pakutud andmeassistendi ülesanne on aidata koolijuhil koondada killustunud info ning teha selle põhjal sisulisemaid otsuseid.

Žürii eelistas tööriistu, mitte loosungeid

Häkatoni lõpptulemus kinnitas üsna selgelt sedasama joont, mis joonistus välja juba enne üritust. Kõige enam tunnustati lahendusi, mis lubavad vähendada õpetaja käsitööd, muuta õppimist personaalsemaks ja anda koolijuhtidele tööriista andmepõhiste otsuste tegemiseks. 20 000 euro suurusest auhinnafondist läks peaauhind kolmele meeskonnale: AITA-le, mis aitab õpetajatel tehisaru abil kiiresti luua ja kohandada eesti keele õppematerjale, Lõimitud Tööjaamadele, mis võimaldab koostada eri õppeaineid ühendavaid ülesandeid, ning Punasele Pastakale, mis aitab õpetajatel kontrolltöid kiiremini parandada ja õpilastele põhjalikumat tagasisidet anda.

Et peaauhinna pälvis ka Sillamäe gümnaasiumi meeskonna AITA, annab nende ideele lisakaalu. Kui enne võis seda võtta ühe tähelepanuväärse näitena, siis nüüd kinnitas žürii, et just sellises suunas liikudes nähakse üht võimalikku lahendust kooli igapäevamuredele. AITA väärtus ei seisne niivõrd selles, et ta lubaks midagi enneolematut, vaid ta püüab lahendada õpetaja jaoks väga argist probleemi: kuidas saada tehisarult kiiresti kätte kvaliteetne ja ainekavale vastav õppematerjal, ilma et iga kord tuleks kogu vajalik taust nullist sisse sööta. Eriti oluline on see seoses eestikeelsele haridusele üleminekuga, kus sobiva keeletasemega ja pedagoogiliselt läbimõeldud materjali loomine võtab õpetajalt palju aega.

Sama kõnekas on, et tunnustuse pälvisid lahendused, mis liiguvad klassiruumist kaugemale. 2000 euro suuruse preemia saanud DIQU arendab koolijuhtidele tehisarupõhist analüüsitööriista, mis koondab eri süsteemides oleva info ühte vaatesse. MATx, mis aitab õpetajatel märgata õpilaste õpilünki ja soovitab sobivaid harjutusi, pääses OpenAI mentorprogrammi ning sai lisaks Bilt.me eriauhinna.

Just sellest vaatenurgast on kõnekas ka žürii esimehe Markus Villigu tähelepanek: nüüd on kõige olulisem, et lahendused ei jääks sahtlisse, vaid leiaksid tee kooli. Kahe päevaga võib sündida töötav prototüüp, võita auhinna ja pääseda mentorprogrammi, kuid sellest ei piisa. Määravaks saab hoopis see, kas õpetaja või koolijuht võtab pakutud lahenduse mõne kuu pärast kasutusele.

Villig rõhutas auhindu üle andes, et heade ideede rakendamine ei tohiks takerduda rahapuuduse taha. Tema sõnul on Eesti hariduses digivahendite osatähtsus endiselt väike, kuigi just nende abil saaks õpetajate tööd tulemuslikumaks muuta. Nii tõusis häkatoni lõpus esile veel üks küsimus: kas koolisüsteem on valmis neisse lahendustesse ka investeerima.

“Need lahendused ei tohi jääda sahtlisse.

Markus Villig

Häkaton ei piirdunud klassiruumi tasandiga. Seal arendati tehisarul põhinevaid õpiassistente, lahendusi õpilünkade varajaseks märkamiseks ning tööriistu, mis aitaksid õpetajatel luua õppematerjale, hinnata õpilastöid ja planeerida õppetööd. Matemaatika puhul otsiti omakorda võimalusi muuta õppimine mängulisemaks ja pakkuda õppijatele nende lahenduskäikude kohta kohest tagasisidet. Lisaks arendati lahendusi, mis aitaksid koolijuhtidel ja haridussüsteemi eri tasanditel teha paremaid andmepõhiseid otsuseid ning koondada eri süsteemides paiknev info.

Korraldajad olid ürituse üles ehitanud nii, et head ideed ei jääks ainult nädalavahetuse elevuseks. Häkatoni ametliku kirjelduse järgi arendasid meeskonnad 36 tunni jooksul ideest toimiva prototüübi, mida oleks võimalik koolides katsetada ja kasutusele võtta. Edukamatele tiimidele lubati järelprogrammi kogenud mentorite toel ning võimalust esitleda lahendusi 20.–22. maini Latitude59-l. 20 000 euro suuruse auhinnafondi panid välja Bolt, Skaala Impact, OIXIO ja OpenAI. Matemaatikaga seotud parimatele lahendustele pani eriauhinna välja Targa Tuleviku fond. Häkatoni korraldamises osalesid presidendi kantselei, TI-hüppe haridusprogramm ja Skaala Impact.

Lahenduse väärtus selgub koolis

Kõik see kõlab ambitsioonikalt, kuid just siin peitubki loo kõige olulisem küsimus. Häkatonide klassikaline nõrkus on, et sünnib palju energiat, häid slaide ja lubavaid prototüüpe, kuid palju vähem seda, mida mõne kuu pärast kasutama saaks hakata. Presidendi haridushäkatoni väärtus ei sõltu seega ainult sellest, milline tiim lõpuks võitis. Tähtsam on, kas mõni loodud lahendus osutub piisavalt selgeks, kasutatavaks ja usaldusväärseks, et kool võtaks selle omaks. Seda enam, et häkatoni ametlik lubadus oligi ehitada lahendus, mis jõuab kooliharidusse.

Presidendi haridushäkatonist ei jäänud seetõttu niivõrd kõlama küsimus „Mida AI suudab?“, kuivõrd „Mida kool praegu kõige rohkem vajab?“. Seni avalikustatud kirjelduste põhjal kõlas vastus sellele: vähem käsitööd, rohkem paindlikkust ja paremat tervikpilti. Kui mõni häkatonil arendatud prototüüp suudab need kolm lubadust koolielus täita, võib sellest saada enamat kui üks tähelepanu pälvinud tehnoloogiaüritus. Sellest võib saada märk, et Eesti kool otsib tehisaru ajastul mitte lihtsalt uusi tööriistu, vaid toimivaid lahendusi.