• Kolmkümmend kaks üleminekukooli 5. klassi kirjandusõpetajat vastasid küsitlusele, kus uuriti nende hoiakuid, kogemusi ja arvamusi seoses kirjanduse õpetamisega eesti keeles. Muu hulgas tõid õpetajad välja, et tunnevad puudust õpilastele jõukohasest õpikust. Sellest tulenevalt kulub tunniks valmistumiseks väga palju aega.

Sellest õppeaastast hakkasid üleminekukoolide 5. klassid õppima teiste õppeainete seas eesti keeles ka kirjandust. Ülikoolides õpivad eesti keele kui teise keele õpetajad ja emakeeleõpetajad eri õppekavadel ning seni ei ole eesti keele kui teise keele õpetajaid kirjanduse õpetamiseks ette valmistatud – kuid ka emakeeleõpetajad ei ole õppinud, kuidas õpetada kirjandust muukeelsetele õpilastele. 

Ülikoolid on viimasel ajal küll aina rohkem hakanud arendama ja uurima LAK-õppe metoodikaid ning koostanud juhend- ja õppematerjale, aga õpetajaõppe õppekavades olulisi muudatusi veel tehtud ei ole (Põlendik, 2026). LAK-õpe kuulub praegu vaid eesti keele kui teise keele õpetaja õppekavasse, kuid Tartu ülikooli Narva kolledžis hakatakse alates tänavu sügisest eesti keele kui teise keele õpetajatele õpetama ka kirjanduse ja õpetamise metoodikat. 

Sellest tulenevalt korraldasin 2026. aasta kevadel üleminekukoolide 5. klassi kirjandusõpetajate seas küsitluse. Küsitlusele vastas 32 õpetajat üle Eesti, selle tulemusi tutvustati 23. rakenduslingvistika kevadkonverentsil. Vastanute enamik olid kogenud õpetajad, kuid oli ka alustajaid – suurem osa vastanuist olid eesti keele kui teise keele õpetajad, lisaks oli ka eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, vene kirjanduse õpetajaid jt. Umbes pool küsitletuist õpetas kirjandust siiski alles esimest aastat.

“Nii ilukirjandustekstide sisu kui ka keel on nõudlikud. Need eeldavad lugejalt vähemalt B2-taseme keeleoskust.

Õppida kirjandust teises keeles on nii õpilastele kui ka õpetajatele keeruline, sest nii ilukirjandustekstide sisu kui ka keel on nõudlikud. Üldiselt eeldavad need lugejalt vähemalt B2-tasemel keeleoskust. 5. klassi õpilastel seda üldjuhul ei ole. Praegu nõutaksegi B2-taset alles 12. klassi lõpetajalt.

Riikliku õppekava järgi on kirjandusõppe üks eesmärke kujundada õpilases lugemisharjumust. Samuti peaks loetu õppekava järgi õpilast inspireerima, pakkuma talle mõtlemisainet ning toetama tema arengut (PRÕK). See kõik aga eeldab, et tekst oleks õpilasele nii jõukohane kui ka huvipakkuv ning pingutus, mida tehakse teksti mõistmiseks, ei oleks ülemäära suur. Et õpilane tahaks vabatahtlikult lugeda, peab ta saama lugemisest positiivse kogemuse. 

Õpetajad koostavad ise materjale

Uurisime õpetajatelt, milliseid õppematerjale nad kasutavad, milliseid tekste õpilased loevad, mida tunnis tehakse ja missugused katsumused üleminekukoolis kirjanduse eesti keeles õpetamisega kaasnevad. 

Küsitlusest selgus, et enamik õpetajatest kasutab eesti emakeelega õpilastele mõeldud kirjandusõpikut ning koostab materjale ka ise. Õpikutest oli kõige levinum „Ilmast ilma“ (autorid Kätlin Kaldmaa ja Anni Kalm, 2015), millele järgnes „Kirjandus 5. klassile“ (Jaan Urmet ja Lauri Vanamölder, uuendatud trükk 2015). Lisaks mainiti „Pintsu ja Tutsiku lugemikku“ (Aidi Vallik, ilmumisaasta 2018 ja uuendatud trükk 2025) ja „Kaleidoskoopi“ (Katrin Pukk, 2025). 

Lugemistekstide valikul lähtuvad õpetajad eelkõige õpikust, riiklikust õppekavast ja õpilaste huvidest. Üks õpetaja tõi välja, et osales üleminekukoolide 5.–6. klassi eesti kirjanduse õppematerjalide koostamises, mis toimus koostöös Tallinna õpetajate maja eestikeelsele õppele ülemineku metoodika- ja kompetentsikeskusega. Sealt kujunes tal pilt, mida ja kuidas üldse käsitleda võiks. 

Samuti toodi välja, et sobiva raamatu valimisel lähtutakse õpilaste keeletasemest. Õpetajad suunavad õpilasi lugema nii klassikat kui ka tänapäevast kirjandust, nii eesti kui ka välisautoreid. Autoritest on eelistatuimad Andrus Kivirähk, Ilmar Tomusk, Eno Raud, Aino Pervik ja Astrid Lindgren. Uuematest raamatutest toodi välja näiteks „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ (Raili Reinaus), „Gängstamemm“ (David Walliams), „Harry Potter“(J. K. Rowling), „Geenius laua all“ (Eugene Yelchin) ning „Seiklused paralleelmaailmas“ (Ilmar Tomusk). Viimane olevat õpetaja sõnul õpilastele väga meeldinud. Kooliraamatukogus ei ole raamatuid aga piisavalt.

Jõukohaseid õpikuid pole

Õpetajad tunnevad puudust õpilastele jõukohasest õpikust ja sellest tulenevalt kulub tunniks valmistumiseks väga palju aega. Sobivama puudumisel kasutatakse emakeelega õpilastele mõeldud õpikuid, kuid paljud sõnad on seal õpetajate sõnul keerulised ja mõnda tänapäeva tavakeeles ei kasutatagi. Õpetajad mainisid ka, et muukeelsetel õpilastel on keeruline lugeda teoste katkendeid, sest need ei moodusta tervikut. Samas arvas üks õpetaja ka, et „Ilmast ilma“ on väga hea ja sobiv mitmekülgne õpik. Tema kirjanduse õpetamise kogemus oli aga ka suur.

“Mitteeakohaste tekstide lugemine arendab küll eesti keele oskust, aga kirjandusõppe eesmärke see ei täida.

Mõned õpetajad annavad õpilastele lugeda noorema vanuseastme tekste, näiteks Eno Raua „Sipsikut“, Silvi Väljali „Jussikese seitset sõpra“ ning Andrus Kivirähki „Tonti ja Facebooki“ ja „Leiutajateküla Lottet“. Ilmselt teevad õpetajad sellise valiku, sest eakohased tekstid on õpilastele liiga rasked. Nimetati ka Kaarin Aameri graafilist romaani „Aleksi suvi“, mis on lihtsas keeles ja rohkete piltidega, ent eakohane. Enamik õpetajaid arvas, et õpilased võiksid lugeda ka lihtsustatud raamatuid. Selle küsimuse all oli silmas peetud adapteeritud tekste, kuid ei saa olla kindel, et õpetajad küsimusest samamoodi aru said. 

Küsimusele, kas õpilased võiksid mõnda teost lugeda oma emakeeles, vastati väga erinevalt. See, missuguseid ilukirjandustekste ja mismoodi üleminekukoolide õpilased lugema peaksid, vajab põhjalikumat arutelu. Mitteeakohaste tekstide lugemine arendab küll eesti keele ja lugemisoskust, aga kirjandusõppe eesmärke see ei täida. 

Samas ei oleks kindlasti parem variant see, kui õpilased loevad enda jaoks täiesti arusaamatuid tekste. Võib-olla võiksid õpilased ikkagi lugeda mõnda olulisemat teost emakeeles? Ja tunnis saaks lugeda näiteks eestikeelset katkendit samast teosest, arutada ja teha ülesandeid eesti keeles. Ka lihtsustatud tekstid ei ole ju päris õige kirjandus. Seal on küll lugu, mis võib olla õpilasele isegi huvitav, aga enamasti kaob ära autori isikupära ja lugu jääb skemaatiliseks. Seda tüüpi raamatud sobivad paremini võõrkeeletundi. Ehk võiks riik tellida populaarsetelt lastekirjanikelt originaalteoseid, mis ongi kirjutatud lihtsas keeles? Kus oleks palju pilte ja mis sarnaneksidki pigem graafilise romaaniga, aga oleksid samas eakohased ja põnevad.

Aktiivõppe meetodid on abiks

Enamik küsitletud õpetajaist leidis, et kirjandust õpetada on raske või keskmiselt raske – kergeks pidasid seda vähesed. Õpilaste jaoks pidas kirjandustunde raskeks üle poolte õpetajatest, üsna paljud leidsid, et see on õpilastele keskmiselt raske ning kergeks pidasid seda vähesed. Õpetajad tõid välja, et tundide ettevalmistamine on väga ajamahukas ning et tunnid muudab keeruliseks õpilaste ebaühtlane või ühtlaselt nõrk keeleoskus. Nimetati ka õpilaste vähest huvi ja sobivate materjalide vähesust. 

“Ka tavalistes eesti õppekeelega koolides võiks eesti keelt ja kirjandust õpetada tasemerühmades.

Lisaks sellele, et õpetajal tuleb teises keeles kirjandust õpetades valida õppijatele huvipakkuvaid ja sobiva raskusastmega tekste, tuleb tal ka toestada õppijate tekstimõistmist ja leida sobivad õppetegevused kirjanduse õppimise eesmärkide täitmiseks (Gibbons, 2015; Bland, 2015; Coyle, Meyer, 2023). Kui aga õpetajal puudub kirjandusõpetaja väljaõpe (just muukeelsetele õpilastele) või pikaajaline kogemus aine õpetamisel ning napib ka materjale, on seda teha väga keeruline. 

Enamik õpetajaid kasutab tunnis aktiivõppe meetodeid: mängustamist, loovtegevusi ja rühmatöid. Kuid kõik need tegevused ja vahendid tuleb õpetajatel suures osas ise ette valmistada, sest õpikutes on aktiivõppe ülesandeid vähe. Samuti kasutati teksti toestamiseks lisaks õpetaja selgitustele palju visuaalseid vahendeid, mis tuleb õpetajal enamasti samuti endal leida või luua.

Väga ebaühtlane keeletase

Üks õppeaine magistriõppe jooksul ei lahenda kindlasti kõiki probleeme, aga on siiski samm selle suunas. Kirjandusõppe probleemiring on aga laiem. Üleminek hakkab aina rohkem puudutama ka eesti õppekeelega koole. Varsti tasub mõelda sellele, et ka tavalistes eesti õppekeelega koolides võiks eesti keelt ja kirjandust õppida tasemerühmades. Ja võimalik, et need rühmad ei peakski alati olema emakeelepõhised. Igal juhul tuli ka õpetajate vastustest välja, et kuigi õpilaste kehv keeleoskus on probleem, teeb olukorra veel keerulisemaks klassi väga ebaühtlane keeletase.

Lõpetuseks vastan pealkirjas esitatud küsimusele. Kirjandustunde võiksid armastada kõik õpilased. Kui tsiteerida president Alar Karist, siis on igaühe jaoks kusagil üks raamat. Kui õpilane oskab keelt kehvasti, siis võiks selles raamatus olla alguses rohkem pilte, aga teos peaks ikkagi olema eakohane ja põnev. Kui miski tundub raske ja isegi peaaegu võimatu, tuleb süsteemselt ja läbimõeldult tegutseda selle nimel, et see enam nii ei oleks.