• Me küll räägime nutitelefonivabast koolist, kuid need noored, kellel nutitelefoni ei ole, on koolis teistest kehvemas olukorras.

Hiljuti postitasin oma YouTube’i kanalisse video, mille eesmärk oli algatada debatt teemal, kas keelata algkoolilastel nutitelefonide kasutamine. Ma ei pea silmas ainult koolitundide ajal, vaid laiemalt. Selgitasin samm-sammult, miks nutitelefon on kahjulik ja selle kasutamise piiramine riigi tasandil ainuke võimalus.

Vastukaja näitas, et väga paljud lapsevanemad on mures selle pärast, mida nutitelefonid lastega teevad, ning paljud on jaganud minuga ka kogemusi oma katsetustest. Mida rohkem ma neist loen, seda rohkem hakkab silma lapsevanemate tajutav kooli surve, et lapsel peab olema nutitelefon.

Nutitelefonita ei saa

Kuidas on see võimalik? Enamik õpetajaid, kellega sel teemal suhelnud olen, on samuti mures noorte ja nende rohke nutitarbimise pärast. Äkki on vanemad millestki valesti aru saanud? 

“Iga õpetaja annab endast parima, kuid keeruline on õpetada midagi, mida sa ise süvitsi ei tunne.

Otsustage ise – jagan teiega paari lugu, mis viimastel nädalatel minuni on jõudnud. Kuigi räägime nutitelefonivabast koolist, on millegipärast ikkagi teistest kehvemas olukorras need noored, kellel nutitelefoni ei ole … 

Ühel 3. klassi tüdrukul, kes õpib Harjumaa põhikoolis, on nuputelefon. Kui õpetaja tunnis Kahooti teeb, peab see tüdruk ainukesena klassist välja minema, et endale tahvelarvuti tuua. Kool küll ei nõua nutitelefoni olemasolu, aga noorele on see olukord stressirohke.

Üks Pärnumaa ema on oma kohalikus koolis pidanud mitmeid tuliseid vaidlusi põhjendamaks, miks tema lastel ei ole nutitelefoni. Väidetavalt on seda tunnitööks vaja.

Üks Tallinna lapsevanem on saanud mitu korda kõne oma lapselt, kes palub netiaega suurendada, kuna koolis on vaja nutitelefoniga veebis midagi teha. 

Saan aru, miks selline olukord tekkinud on. Arvutiõpetus pole eraldiseisev aine, oleme digipädevuste õppe jätnud kõigi teiste õpetajate kanda. Eks igaüks neist annab endast parima, kuid paratamatult on õpetajate enda digipädevused erinevad ja keeruline on õpetada midagi, mida sa ise süvitsi ei tunne. 

“Me ei pea isegi otsustama, millist infot me tarbime, selle otsuse teevad algoritmid meie eest.

E-kooli roll tuleb ümber vaadata

Paljud õpetajad ei pruugi teada, et nutitelefoni ja digipädevuste ühisosa on väga väike. Nutitelefoni põhiline roll tundub olevat arutu infotarbimine, kusjuures tänapäeval ei pea me isegi otsustama, millist infot me tarbime, vaid selle otsuse teevad algoritmid meie eest. Ja algoritmid annavad meile seda, mida me tahame, mitte seda, mida me vajame.

Räägime korraks ka e-koolist. Ühelt poolt mulle lapsevanemana väga meeldib, et kogu info kohe olemas on, aga nii ei pea noored kooliasjade organiseerimisega ise hakkama saama. Mul on kodus kaks abiturienti, kes on juba 12 aastat harjunud, et kõik tegemist vajavad asjad maagiliselt rakendusse ilmuvad.

Kui need noored nüüd ülikooli või tööle lähevad, eeldatakse seal ju, et nad info ise kokku koguvad ja selle kirja panevad. E-kool ei aita arendada noorte ajaplaneerimisoskust, pigem toimub taandareng.

Mida vältida? 

Annan mõned konkreetsed soovitused. Esiteks võiks vältida olukorda, kus noored peavad kasutama oma nutitelefoni õppetööks või ka mõnel koolivälisel üritusel. Neid noori, kes kasutavad nuputelefoni, tuleb toetada. Neile peaks andma selge signaali, et see on noore arengu jaoks parim valik.

“E-kool ei aita arendada noorte ajaplaneerimisoskust, pigem toimub taandareng.

Kui kasutate e-kooli, siis ärge pange algklassides hindeid päevikusse koolipäeva jooksul. Soovitan ka e-kooli rolli/vajaduse üle vaadata.

Kui algklassiõpetaja ei tunne end väga digipädevana, siis äkki kutsuda haridustehnoloog või mõni IT-taustaga lapsevanem appi? Kooditund, Scratch, Klahvu – internetis on palju põnevaid materjale, mida saab kasutada. Samuti soovitan näidata ise eeskuju.

Koolides peaks tegema põhjalikuma nutivabaduse auditi, et me ei paneks kehvemasse olukorda neid noori, kellel nutitelefoni pole.