• Kõige ohtlikum pole see, kui TI tudengi eest kirjutab, vaid kui inimene ei saa enam aru, kus lõpeb tema mõte ja algab masina oma.

Tallinna ülikooli tudengiintervjuudest joonistub pilt, mis on tuttav pea igast Eesti ülikoolist: vestlusrobotist on saanud esimene koht, kust abi küsida – eriti siis, kui mõte jookseb kinni, tähtaeg läheneb või pole enam selge, kust alustada.

Kui varem guugeldati keerulise ülesande puhul või kirjutati kursusekaaslasele, siis nüüd avatakse sageli esimese asjana hoopis ChatGPT. Üks tudeng lasi näiteks ChatGPT-l kokku võtta 46-leheküljelise ajalooartikli, sest iseseisev lugemine oleks „võtnud pool päeva“. Teine tunnistab, et ei otsi enam vastuseid õpikust – lihtsalt sellepärast, et TI-st on seda hõlpsam teha.

“Vastus saabub tehisaru kasutades sageli enne, kui inimene on enda mõtte lõpuni mõelnud.

ChatGPT aitab teha kokkuvõtteid, seletab keerulisi tekste lahti, pakub ideid ja parandab sõnastust. Mõne jaoks on ta õppimisel abimees, mõne jaoks viimane õlekõrs. Ta ei maga kunagi ega küsi, miks inimene alles öösel kell kaks oma tööga alustab. Selle mugavusega kaasneb aga ebamugav küsimus: mis juhtub õppimisega siis, kui vastused sünnivad kiiremini kui mõtted?

Hariduses on kaua eeldatud, et õppimine tähendab aeglast arusaamise kujunemist: eksimist, küsimuste sõnastamist, argumentide läbikirjutamist ja vahel ka ummikusse jooksmist. Generatiivne tehisaru muudab seda protsessi põhjalikumalt, kui esmapilgul paistab. Vastus saabub sageli enne, kui inimene on enda mõtte lõpuni mõelnud.

Sügav arusaamine sünnib teisiti

Ülikoolides on tempo kiire, tähtaegu tihedalt ja töökoormus suur. Tehisaru sobib sellesse hästi, aidates ülesandeid kiiremini lahendada ja tekste viimistleda. Probleem on selles, et õppimine ise ei ole alati kiire protsess. Sügav arusaamine sünnib aeglasemalt – katsetades, eksides ja vaimselt pingutades.

Tehisaru võib toetada sügavamat õppimist, kui seda kasutatakse arutlemiseks ja oma arusaama kontrollimiseks. Samas võib see suunata õppimist üha rohkem tulemuse, mitte arusaamise poole. Tudengid ise ütlevad, et töö saab kiiremini tehtud, aga teema ei jää enam samamoodi meelde. Üks üliõpilane sõnastas selle: „Tunnen, et see on vaikselt mu aju kokku kärpinud.“

“Tudengid ütlevad, et töö saab tehisaru kasutades kiiremini tehtud, aga teema ei jää enam samamoodi meelde.

See ei tähenda tingimata, et tehisaru muudaks inimesed rumalamaks. Pigem näitavad intervjuud, et TI muudab õppimise rütmi. Mitmed tudengid rääkisid uuringus, et kasutavad tehisaru ajasurve, ülekoormuse ja motivatsioonipuuduse korral.

Suurim nihe ei pruugi seisneda teadmiste kadumises, vaid mõtlemise varju jäämises. Kui masin aitab liiga sujuvalt, võib õppijal kaduda tunnetus, millised mõtted olid tema omad.

Oluline on tudengi enda vaimne võimekus

Intervjuudest tuli välja ka, et tudengid, kes oskavad küsimusi täpselt sõnastada, vastuseid kriitiliselt hinnata ja tehnoloogiat sihipäraselt kasutada, saavad sellest palju kasu. Need aga, kellel puudub kindel õpistrateegia või kes ei oska vastuseid kaaluda, võivad jääda pealiskaudsete või eksitavate vastuste lõksu.

Üks tudeng tõi näiteks olukorra, kus ta küsis ChatGPT-lt abi Oskar Lutsu „Soo“ kohta, kuid TI hakkas hoopis rääkima Tammsaare „Tõest ja õigusest“. Vastus kõlas veenvalt, aga oli täiesti vale. Just sellised olukorrad panevad tudengeid rääkima vajadusest õppida TI vastuseid kriitiliselt hindama, mitte neid automaatselt usaldama.

“Tudeng küsis ChatGPT-lt abi Oskar Lutsu „Soo“ kohta, kuid AI hakkas rääkima hoopis Tammsaare „Tõest ja õigusest“.

Avalikus arutelus räägitakse palju plagiaadist, kuid tudengite jaoks on suurem küsimus sageli hoopis see, kus jookseb „lubatud abi“ piir. Mõnes aines peetakse tehisaru tavaliseks töövahendiks, teises suhtutakse sellesse umbusklikult. Sageli sõltub kõik õppejõust.

Mitmed tudengid rääkisid olukordadest, kus enda tehtud hästi sõnastatud tekstid võivad hakata kahtlased tunduma. Kui õppur peab pidevalt mõtlema, kas teda võidakse alusetult TI kasutamises süüdistada, kannatab lõpuks õppuri ja õppejõu vastastikune usaldus.

Üliõpilaste jaoks on tehisarust saanud ülikoolielu loomulik osa ning selle kasutamise valdamine kuulub akadeemilise kirjaoskuse juurde. Tehisaru võimendab seda, mis on juba olemas: tudengi õppimisstrateegiaid, harjumusi ja motivatsiooni. Kõige ohtlikum ei ole olukord, kus TI tudengi eest kirjutab, vaid see, kui hästi sõnastatud vastus hakkab asendama päris mõtlemist ja inimene ei saa enam aru, kus lõpeb tema mõte ja algab masina oma.