Hiljuti levis meedia vahendusel uudis sellest, et Eesti laste heaolu on UNICEF-i raporti põhjal väikseim Euroopa Liidus ning eriti kehvad on lood vaimse tervisega. Riik on pannud koolidele kohustuse tagada õpilastele psühholoogiteenus, ent kohati täidavad haridusasutused psühholoogi ametikoha hinnaga, mis võib kalliks maksma minna – koolipsühholoogi toolilt võib leida inimesi, kes oma isikuomaduste poolest sellesse ametisse ei sobi ja kel pädevust napib.

Mis võib olla veel hullem kui olukord, kus vanem saab koolipsühholoogi kabinetist tagasi hullemas seisus lapse, kui too enne kohtumist oli? Kes ja kuidas parandab haavad, mille on tekitanud inimene, keda peaks saama usaldada, kuid kelle kaudu lekivad andmed ja levivad eelarvamused, nagu juhtus meie tänase loo tegelase Miinaga? Kas vanem on kohustatud leppima, et tema lapsega tegeleb inimene, kellega klappi loota pole?

Koolipsühholoogi töö erineb õdusas kabinetis individuaalset nõustamist pakkuva kolleegi omast mitmeti: kokku tuleb klapitada kogu koolikeskkond selle keerulisuses ja mitmekihilisuses. Õpetajad põlevad läbi, lapsed on ärevamad kui kunagi varem, vanematel on selge ettekujutus, kuidas nende järeltulijaid kohtlema peab. Kui koolipsühholoog teenib kõrgemat palka kui õpetaja, loob see pinnase omavahelisteks pingeteks, kuid alla selle talle maksta ei saa – psühholoogiharidusega inimesel jagub võimalusi rakendada oma ülikoolis omandatud oskusi rahulikumas keskkonnas, kui seda on koolimaja.

“Koolielus ei tohi olla kohta inimesel, kelle teadmised hariduselu toimimisest ja laste käitumisest pole mitukümmend aastat uuenduskuuri läbinud.

Koolijuhtide ühenduse juht Urmo Uiboleht möönab, et kvalifitseeritud koolipsühholoogi leida on sellistes tingimustes pea võimatu. Küllap teavad seda kõik koolijuhid, kes on sunnitud läbi viima eksperimenti, palgates koolipsühholoogi tööks mitte kvalifitseeruvaid inimesi. 

Koolipsühholoogide ühingu juhi Karmen Maikalu sõnul on kutsetunnistus kvaliteedimärk, mida peab töötaja värbamisel ja talle töötasu maksmisel silmas pidama. Nagu Tallinna linn, nii ei saa ka psühholoog iial valmis – tema töö eeldab pidevat arenemist, enesetäiendamist, aga ka kutsetunnistuse uuendamist iga viie aasta tagant. Koolielus ei tohi olla kohta inimesel, kelle teadmised hariduselu toimimisest ja laste käitumisest pole mitukümmend aastat uuenduskuuri läbinud. Loodetavasti on praegu koolipsühholoogi põnevale ja väljakutseid pakkuvale ametile mõtlevad noored sedagi tõsiasja arvestanud.