• Üha enam leitakse, et Eesti koolivõrgus tuleks optimaalsema toimimise nimel liita ja lahutada ning et meie õppekavad vajavad senisest enam jagamist ja kordamist. Kuid enne kui asuda tehteid tegema, on tarvilik aru saada, mis ülesannet me üldse lahendame.  

Möödunud sügisesse jäi päev, mil külastasin järjest kahte koolimaja: kannatamatult renoveerimist ootavat Tartu Veeriku kooli ning Tartu veerel asuvat vastvalminud Tõrvandi kooli. Kuna Veerikule sattumise põhjus oli TI-hüppe teemaline kohtumine, põimusid tol päeval kokku kolm õpiruumi – Nõukogude-aegne, nüüdisaegne ja virtuaalne –, pakkudes niiviisi kompaktset vaadet sellele, kuidas me suhtume ja suhestame minevikku, olevikku ja tulevikku.

Kui Tõrvandil tutvustati meile restoraniks tituleeritud sööklat ja modernseimat koolimööblit, siis Veeriku kooli sisse astudes tekkis minusugusel Nõukogude aja inimesel äge, kuid pigem healoomuline nostalgiahoog, sest oleksin hetkega justkui mitukümmend aastat ajas tagasi rännanud. Tüüpprojekti nr 221-1-321 järgi kivisele selgroole toetuma pandud madalad laed, klassiruumidest joonlaua abil loodud ostinato ja külalisi tervitavad üleriiete kartserid olid kunagi mõeldud teiseks koduks neile, kellele saatus naeratas privileegina kolida mugavustega korterisse mõnda vastvalminud paneelmajade mikrorajooni.

Soe tuba

Kui ühtäkki ei pea enam sooja saamiseks kuuri alt puid tooma, janu kustutamiseks kaevul käima ega pesemiseks pliidil kannuga vett soojendama, vaid kogu heaolu voolab torusid mööda justkui iseenesest kurku, naha peale või naha vahele, tundub uus ilmakord üsna talutav. Mugavuse nimel on ju inimene alati olnud valmis loobuma oma isikupärast, kuni ühel hetkel mõistab – kui mõistab –, et mitte ainult korter, vaid kogu tema elu on märkamatult muutunud sügisballilikuks madalate lagedega tüüpprojektiks. Siis hangib ta endale linna äärde suvilakrundi, kuhu põgeneda nädalavahetusteks ebamugavusi nautima.

Uuselamurajoonide häda on nende kord. Kõik tulevad sinna korraga elama ja teevad korraga lapsi. Siis tuleb korraga ehitada palju lasteaedu, seejärel koolimaju, mis aga jäävad korraga tühjaks, kui kõik lapsed saavad korraga suureks ja kolivad korraga minema.

Tõrvandi kool on praegu üks neist uute elamurajoonide uutest koolidest. Värskes kollektiivis on palju noori õpetajaid ja eakaaslus kahtlemata soodustab sünergiat. Ent nagu elamurajoonidel, nii on ka koolidel oma bioloogiline tsükkel: kui ei hoolitseta teadlikult vanuselise mitmekesisuse eest, jääb noor kollektiiv ühel hetkel korraga lapsehoolduspuhkusele, seejärel jõuab korraga keskeakriisi, kuniks õpetajate toast saab eakate päevakeskus. Mis on korraga alanud, sellel on oht ka korraga otsa saada, ning pole suurt vahet, kas räägime nõukogude korrast või vabatahtlikust.

Nii nagu praegu peetakse Veeriku koolimaja aegunuks, vaadatakse küllap mõne aastakümne pärast ka Tõrvandi kooli lagunevat ja tühjenevat paarismaja pilguga, nagu asuks see Gambias, mitte Kambjas, ning heidetakse õpetajaile ette tolleks ajaks juba vananenud praktikaid nagu üldõpetus või nutiseadmete keelamine. Veeriku kool see-eest tuletab meile juba praegu meelde, et ükski inimese loodud täius ei ole iseeneslikult kestlik.

Hruštšov kuulutas välja plaani paneelmajadega kiiresti ja massiliselt parandada inimeste elukvaliteeti. Aastakümneid hiljem tegi üks teine riigijuht üleskutse tehisaru abil sama kiiresti ja massiliselt parandada õppekvaliteeti. Mõlemal juhul seati kiiresti eesmärgid viisaastakuks ja hakati brigadire koolitama, et roiskuvast Läänest ette jõuda – võidurelvastumine alaku!

“Iga uuendus, mis on loodud sümboliseerima paremat tulevikku, kivistub ühel hetkel mineviku ideaalide monumendiks. Küllap peetakse kunagi ka tehisaru iganenud tehnoloogiaks.

Paraku iga uuendus, mis on loodud sümboliseerima paremat tulevikku, kivistub ühel hetkel mineviku ideaalide monumendiks ning küllap peetakse kunagi ka tehisaru iganenud tehnoloogiaks. Me leiutasime masina, mis meie eest mõtleb, ja nüüd oleme sunnitud leiutama metoodika, mis ei laseks masinal meie eest mõelda. Sama kehtib ka uute koolimajade kohta: perfektseks timmitud kooliruum, nagu iga täiuslik süsteem, võib küll mugavusi pakkuda, aga arenemiseks on ju tarvis mugavustsoonist välja astuda. Õppimine toimub korda luues, mitte korras olles.

Remondi järele röökiv Veeriku koolimaja ei ole häbiplekk, vaid loomulik osa meie hariduse elurikkusest. Elurikkus aga on teatavasti kestlikkuse eeltingimus. Samamoodi võiks pidada rikkuseks neid õpetajaid, kes enne TI-hüppamist või mis tahes muid uuendusi pikemalt hoogu võtavad, sest kui me kõik korraga kõrgele hüppame, võime kõik korraga ka kõrgelt kukkuda.

Katus pea kohal

Vaieldamatult väärib iga koolipere töökorras koolimaja. Aga iga koolimaja vajab ka töökorras kooliperet. Paralleelselt üksmeelsete tõdemustega, et hariduses kulutame liiga palju betoonile ja liiga vähe inimestele, uuenevad Eesti koolimajad sama kiiresti kui Eesti õpetajaskond vananeb.

Koolimajade tüüpprojekte küll enam ei kasutata, aga plaanimajandus pole kuhugi kadunud, lihtsalt nüüd suunavad ehitamist teised, sama pealetükkivalt standardiseerivad moevoolud. Üheks selliseks vohavaks umbrohuks on aulate asendamine aatriumidega, kusjuures paljud neist avatud ruumidest on lahendatud trepistikuna.

Kui aatriumi algne funktsioon on sotsiaalne – see on maja keskpunkt, kuhu kokku tullakse ja kus omavahel suheldakse –, siis trepp töötab sellele vastu. Seal on keeruline istuda nii, et saaks kellegagi silmast silma suhelda, kuna kaaslased jäävad kas küljele või selja taha. Ka püsti on ebamugav, isegi ohtlik olla. Lisaks peaks astmetele lisama need koledad must-kollased ohutuskleepsud, sest tänapäeva inimene ei oska muudmoodi trepil ellu jääda.

„Külalised saab suunata kohe mugavalt istuma,“ teatas rõõmsalt meid Tõrvandi koolis võõrustanud õppearhitekt (jah, selline ametinimetus) välisukse lähedal asuvale hiiglaslikule astmestikule viidates. Väga tore, et lapsevanemad ei pea koosolekul püsti seisma, aga minu andmetel on tsivilisatsioon leiutanud ka toolid ja leidub kultuure (näiteks meie oma), kus peetakse ebaviisakaks, kui külalistel palutakse põrandale istuda (mida trepp ju sisuliselt on).

Kuidas on aatrium ja trepiastmestik seotud nüüdisaegse õpikäsitusega, millega uut kooliarhitektuuri põhjendatakse, pole veel keegi osanud adekvaatselt selgitada, isegi mitte Eesti arhitektide liidu spetsiaalselt selle jaoks välja antud raamatuke „Muutuv kooliruum“. Tolles brošüüris teesklevad lapsmodellid, jalad laua peal, huvitavat õppetööd modernses koolimajas. Mina, kelle asend käesolevaid ridu kirjutades on sama horisontaalne nagu kirjaread ise, ei hakka andma hinnangut, kuidas oleks õige istuda ja kuhu tuleks panna jalad. Aga ma tean neid, kellel see hinnang on, ja nemad ei ole kindlasti nõus, et me lösutamist normaliseerime.

“Kas aula asemel ehitatud avar koridor toetab kooli muusikategevust? Ei toeta.

Küll aga on mul väga selge seisukoht selles, kas aula asemel ehitatud avar koridor toetab kooli muusikategevust: ei toeta. Koorilaul on olnud eestluse jaoks niivõrd suure tähtsusega, et ühelgi otsustajal pole mandaati jätta koolimajadesse aula või sellevääriline kinnine ja koorilauluks akustiliselt sobiv ruum planeerimata. Vähemalt kuniks me pole rahvana ühiselt otsustanud, et laulupeotraditsioon pole meile enam oluline ja sellel võib lasta välja surra.

Riigigümnaasiumide arhitektuuri tutvustavas artiklis püüaks arhitekt Andro Mänd aulate kadumise eest justkui vabandust paluda, aga mitte eriti õnnestunult: „Tantsu-, näiteringi jms seisukohast on selline lahendus siiski kahetsusväärne.“ Mõrv on küll taunitav, aga tapan sellegipoolest?

Mänd selgitab, et aatrium olevat parem oma multifunktsionaalsuse tõttu. Aga reaalsus on vastupidine: muusika ja sõna levikut soodustava akustikaga kinnine aula saab olla nii esituskunstide teenistuses kui muul ajal toimida ka ka kogunemis- ja puhkeruumina, samas kui lahtine aatrium saab olla ainult aatrium, seal ei ole võimalik ilma teisi segamata kontserte korraldada ega nendeks valmistuda.

Ideaalis on koolimajas nii väärikas aula kui ka meeldiv rekreatsiooniala, aga paraku peame arvestama, et meie soove piiravad detailplaneeringud ja eelarved. Seda enam tekib küsimus: kui peame valima, kas ehitada ruumid õppetööks või puhkamiseks, siis millise loogika järgi on otsustatud lahenduse kasuks, mis pole hea kummagi jaoks?

Ma ei taha tingimata süüdistada arhitekte, sest nagu nad isegi rõhutavad, vajab hea arhitektuur head lähteülesannet: enne uue maja kavandamist on vaja läbi arutada, mida täpselt soovitakse ja millised on võimalused. Kui aga lähteülesanne on puudulik, on seda ka tulemus.

Mitmel pool, ka brošüüris, on tsiteeritud Winston Churchilli: „Meie kujundame hooned, seejärel hakkavad nemad kujundama meid.“ Hariduse kontekstis kõlab see lause eriti õigesti. Paraku tundub, et me ühiskonnana tegelikult ei tea, milliseid koolihooneid kujundada, ning senimaani, kuni tellija – st kõik meie, kes me valimiskasti juures käime – pole üheselt mõistetavalt öelnud, mida me tahame, ja kas seda, mida me tahame, endale üldse lubada saame, võime lasta koolimaju kavandada ükskõik kui headel arhitektidel ja inseneridel, aga toetava õppekeskkonna asemel saame tühjad trepid.

Kõht täis

Arhitektuuris on oluline mõiste maht. Vähemalt olen märganud, et kõik, kes tahavad välja paista arhitektuuriteadlikuna, kasutavad seda sõna. Püüan samuti muljet avaldada ja rääkida hariduse mahtudest, mis viimasel ajal on järjest enam teemaks tõusnud, olgu näiteks hiljuti jõustunud kohustus lõimida formaal- ja mitteformaalharidust, aeg-ajalt esile kerkivad rahvaalgatused, millega lunitakse õpilaste õppekoormuse vähendamist, või kurikuulsa „muru kõrguse määrusega“ trendiks saanud koolipäeva pikkuse niitmine.

Hoone arhitektuuriline väärtus ei avaldu ainult selle vormis ja stiilis, vaid ka selles, kuidas see sulandub ansamblisse ehk kuidas moodustab jalga tatsuma paneva tänavarütmi koos naabermajade ja majadevaheliste pausidega. Hariduski ei peaks olema tartukaubamajalikult hall kuupkilomeeter, vaid võiks olla liigendatud ja paigutatud eri tasanditele nagu Vanemuine. Seepärast on igati tervitatav arutelu hariduse proportsioonide üle. Ainult et seda arutelu ei ole. On vaid ametkondlikud juhised, mis toetuvad mingitele poliitilistele seisukohtavõttudele, ning mingid poliitilised seisukohavõtud, mis sageli ei toetu mitte millelegi. Need üksikud koosolekud, kuhu kogemata ka mõned entusiastlikumad õpetajad satuvad, kipuvad jääma õpikunäideteks, kuidas teha vahet tegelikul ja näilisel kaasamisel.

Lapsevanemate ootused ei tee ülesannet sugugi lihtsamaks. Ühelt poolt heidetakse koolile ette, et lapsed ei saa tegeleda oma huvialadega, kuna kool kestvat liiga kaua ja kodus antavat liiga palju õppida. Teisalt süüdistatakse kooli selles, et paljud olulised asjad jäävad õpetamata. Selle illustratsiooniks on üks juhuslikult kuuldud hüüatus: „Miks küll koolides ei õpetata, et sa pead ise maailma paremaks muutma, mitte ootama, et keegi teine seda teeb!?!“ – millegipärast on see, kes kõige rohkem laste ülekoormuse üle kurdab, sageli seesama, kes oma lapse viide huviringi sokutab, ja see, kes heidab õppekavale ette liigset mahtu, pööritab esimesena silmi, kui selgub, et tema lastele polegi koolis õpetatud mingit suvalist fakti, mida tema juhtumisi teab. Niiviisi on kõik püüdlused õppimise mahtu vähendada alati realiseerunud veelgi detailsema õppekavana samasuguse järjekindlusega, nagu ehitatakse koolivõrgu kokkutõmbamise eesmärgil uusi koolihooneid.

Ometi peame kokku leppima, kes mille eest vastutab. On küll mõeldamatu riiklikult otsustada, milline on mõne koolisöökla nädalamenüü – las see jääda kokkade välja mõelda –, aga me vajame selgust, kas üldse koolilõunat pakutakse. Muidu ei tea ju, kas laps peab võileiva kaasa võtma või mitte. Samamoodi ei saa õppekava puhul jätta lahtiseks, mis on kooli vastutusala ja mille peab laps kodust kaasa saama. Näiteks kui me pole ühiskonnana paika pannud, kes hoolitseb selle eest, et lapsed jõuaksid kontsertidele, etendustele ja näitustele, ning sellele otsusele ka rahastuse leidnud, võib ministeerium koostada ükskõik kui pika juhendi, aga kontserdile pääseb endiselt ainult pileti, mitte juhendi ettenäitamisel. Kuni täiskasvanud vaidlevad, kes ostab toolid, peavad lapsed istuma põrandal.

On alustatud uue riikliku õppekava loomist, mis hakkaks kehtima 2035. aastast. Protsess käivitus õnneks varakult, kuid paraku jälle küsitavast otsast – kabinetist. Praegu kehtiva õppekava rakendamist pole keegi analüüsinud. Pole saanudki seda teha, sest see pole veel täienisti rakendunudki. Mitte keegi pole küsinud õpetajatelt, kas viimased muudatused on end sisuliselt ja korralduslikult õigustanud, rääkimata sellest, et keegi oleks rehkendanud, kui palju praeguste õppekavade järgi õpetamine tegelikult maksab. Aga uue õppekava arhitektid kuuldavasti juba töötavad. Kuidas nad seda teha saavad, kui nad ei tea, mida neilt soovitakse, kui palju selleks raha on ja kas üldse on? Kui neile pole antud lähteülesannet? Parim, mida nad sellises olukorras teha saavad, on utoopia. Kuid utoopilisi ootusi meie haridusele on juba praegu üleliia.

“Mitte keegi pole küsinud õpetajatelt, kas viimased õppekava muudatused on end sisuliselt ja korralduslikult õigustanud, rääkimata sellest, et keegi oleks rehkendanud, kui palju praeguste õppekavade järgi õpetamine tegelikult maksab.

Me sõidutame lapsed autoga treppi ja nõuame, et kool kujundaks lastes liikumisharjumuse. Me ostame lastele nutitelefonid ja nõuame, et kool need ära keelaks. Me laseme lastel süüa mida iganes ja nõuame, et koolitoidus vähendataks suhkrut ja soola. Me pakime laste koolikotid, teeme nende eest ära kodused ülesanded ning nõuame, et kool kujundaks ennastjuhtivaid õppijaid. Siis sõidame õppetöö ajal puhkusereisile ja nõuame, et lapsed saaksid parima hariduse. Ja nüüd, kus koolid vastutavad juba ka õpilaste uneharjumuste eest, lubage küsida: kui me soovime, et õppetöö oleks võimalikult eluline, kas see võib olla märk sellest, et meie igapäevaelus pole enam piisavalt elu?

Kool ei peaks küll olema eluvõõras, kuid kas kooli algne funktsioon ei olnud mitte pakkuda just nimelt mitteelulisi teadmisi ja kogemusi – neid, millega laps oma loomulikus kasvukeskkonnas tõenäoliselt kokku ei puutu? Kool oma olemuselt ju ongi koht, kus õppimist kunstlikult esile kutsutakse, seega kool ei saa ega tohigi olla lõpuni eluline. Kui me seda meeles ei hoia, siis jõuame sinna, kuhu tegelikult juba jõudmas olemegi: kuna koolile pannakse järjest rohkem kohustusi, mis varem olid kodu kanda, peab kodu võtma sama tulemuse saavutamiseks endale ülesanded, mis varem olid kooli kanda. Sellal kui nüüdisaegsed ainetunnid kuluvad eesmärkide seadmisteks ja reflekteerimisteks, vaikuse- ja liikumispausideks ning kõikvõimalikeks kaasamisteks, peavad need õpilased, kes tulevad kooli juba eesmärgistatult, istuma tundides tühja ja pärast õppima ise või eraõpetajate abiga.

Õppekavasse suhtutakse justkui aatriumisse, mis peab olema multifunktsionaalne. Aga nagu aatrium ei ole tegelikkuses ei hea aula ega hea puhkeruum, kipub ka kooliprogramm muutuma millekski, milles on kõike, aga mitte midagi hästi. Kui haridussüsteem on kõigest ühiskondlik prügikast, kuhu saab tüütuks muutunud probleemid silma alt ära visata, siis ongi see prügikast, mitte haridussüsteem.

Mis oleks, kui lapse liikumisharjumust kujundaks see, kui ta saaks kooli tulla jala või rattaga, mitte see, kui planeerime keset geograafiatundi situatsiooni, kus ta tõuseb püsti ja paneb gloobuse kapi otsa? Mis oleks, kui lapsed saaksid omavahel sotsialiseeruda mitte ainult koolis, vaid ka kooli tulles ja sealt minnes? Mis oleks, kui me ei piiraks nutiseadmete kasutamist mitte koolis, kus neid saaks kasutada sihipäraselt õppimiseks, vaid kodus ehk seal, kus tegelikult nutisõltuvus tekib? Mis oleks, kui me ei õpetaks sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, vaid lihtsalt armastaks oma lapsi?

Vaimne tervis on mõistena muutumas samasuguseks loitsuks nagu nüüdisaegne õpikäsitus, sest piisab, kui mõni muudatus kuulutada stressi vähendavaks või õpilaskeskseks, ning vastuväited kaovad kui võluväel. Ma ei alahinda vaimse tervise probleeme – need on olemas ja nendega tuleb tegeleda –, aga väidan, et õppimisega seotud psüühiliste hädade põhjus ei ole niivõrd koolis, kuivõrd selles, kuidas me lapsi kooliks ette valmistame või ei valmista. Ka siin on võtmeküsimuseks lähteülesande selgus – mis on kasvatus ja mis on hariduse roll selles? Vastajaid pole meil aga peagi enam kuskilt võtta, sest kohalikul kasvatusfilosoofial on lastud välja surra lootuses, et kui koolitada kriisikomandode kaupa psühholooge, suudavad nad kõik tulekahjud ära kustutada.

“Vaimne tervis on mõistena muutumas samasuguseks loitsuks nagu nüüdisaegne õpikäsitus, sest piisab, kui mõni muudatus kuulutada stressi vähendavaks või õpilaskeskseks, kui vastuväited kaovad nagu võluväel.”

Paraku nii nagu meditsiinisüsteem ei saa kedagi vägisi tervena hoida, on ka haridussüsteem elustiilihaiguste ees üsna võimetu. Kuni hea haridus tähendab üldsuse jaoks riigieksamite vallutusretki, jäävadki meie lapsed kurnatuks, ükskõik mis kell tunnid ka ei algaks. Ja seni, kuni me ei anna lapsele kodust kaasa teadmist, et tal on küll õigus haridusele, aga sellega käib kaasas ka kohustus, on paratamatu, et laps kaotab tasakaalu.

Hariduses ei saa teha tormakaid muudatusi, sest nagu hooneid, tuleb ka õppekavu ehitada tellija lähteülesandele, arhitekti visioonile ja inseneride tugevusarvutustele tuginedes. Seepärast peame enne ehitama asumist leppima kokku lähteülesandes ja “meie” all pean silmas sõna otseses mõttes meid kõiki. Me peame õppekavu kujundama väga hoolikalt, sest seejärel hakkavad nemad kujundama meid.

Rõõmus meel

Kui me lahutame ühekorraga kõik gümnaasiumid põhikoolidest, kas võime kunagi avastada, et oleme sooritanud kuriteo uue põlvkonna identiteedi suhtes? Kui me ühel hetkel taipame, et lakkamatu rühmatöö ei soosi süvenemist ega olegi õppimiseks kõige parem, või kui märkame alles tagantjärele, et oleme üles kasvatanud aastakäikude viisi maaslamajaid – kas meil on siis jaksu seda maaparandust tagasi pöörata?

Laulupidu ei ole moeasi, pani kunagi meile südamele Lennart Meri. Kas tänapäeval leiduks keegi samaväärne, kes suudaks selgeks teha, et ka haridus ei ole moeasi? Sest kas teha pikki või lühikesi tunde, hinnata numbrite või tähtedega, ehitada ümmargune või kandiline koolimaja – need on pikemas perspektiivis umbes sama olulised küsimused nagu see, kas kanda kitsaid või laiu pükse. Moenarr jääb narriks alati. Aga stiilne inimene on stiilne igal ajal. Selle asemel, et muudkui piiluda, milliseid ilunippe naaberkoolidest või -riikidest üle võtta, oleks ehk mõistlikum püüelda Eesti hariduse ajatu stiili poole. Ka kõige trendikamad koolid vajavad vastupidavat vundamenti, nii nagu tehisintellekt toimib tõhusalt ainult pärisintellekti abil.

Laulupidu ei ole moeasi, pani kunagi meile südamele Lennart Meri. Kas tänapäeval leiduks keegi samaväärne, kes suudaks selgeks teha, et ka haridus ei ole moeasi?

Me võime kõik kanda laiu teksasid, aga me ei saa kõik korraga TI-hüpata, nii nagu me ei saa kõiki maju korraga renoveerida, nagu me ei saa kõik korraga olla noored. Paneelmajad lubasid inimesed õnnelikuks teha, sest pakkusid seni kättesaamatuid võimalusi. Uued koolimajad ja õppekavadki lubavad sama, TI-hüpegi. Ilmselt mingil moel kunagi teevadki. Aga mitte korraga. Kui õnne kriteeriumiks on vaid uus, siis õnn vananeb kiiresti. Õnnelike õpilaste nimel ei ole vaja ehitada uut koolimaja või koostada järgmist õppekava. Õnnelike õpilaste nimel on eelkõige vaja osata väärtustada seda, mis juba olemas on, olgu see nõukaaegne, nüüdisaegne või virtuaalne. Kui me ei suuda olemasolevas ilu näha, siis jääb maailm igavesti koledaks.

Teisisõnu „Me õnn on piimasaali jahtunud roas“, nagu laulab Hardi Volmer oma laulus „Ära jahtu“, mis on minu arvates üks tabavamaid armastuse kirjeldusi. Me võime Tõrvandi koolisööklat kutsuda restoraniks ja sellele kas või mõne Michelini tärni anda, aga see ei kaalu kunagi üles seda poissi, kes supikausi tagant püsti tõusis ja mõõdukalt sammudes, nagu teeks ta seda alati, meile akna peale lehvitama tuli, kui Veeriku kooli söökla kõrvalt mööda jalutasime. Seda lehvitust ei saa plaanikomitees projekteerida, brošüüri jaoks lavastada ega mõnes peenes rakenduses promptida. Lehvituseks on vaja aega ja ruumi. Aga aeg tuleb ainult aja jooksul ja ruumi jaoks tuleb jätta ruumi.