• „On aegu, mil keskendutakse eesti keele hoidmisele ja säilitamisele, ning on aegu, kus muutustega minnakse kergemini kaasa. Alati on olnud nii muutuste vastaseid kui ka pooldajaid,“ ütlevad keeleteadlased Külli Prillop ja Külli Habicht intervjuus Õpetajate Lehele.

Tartu ülikooli eesti fonoloogia teaduri Külli Prillopi ja sama ülikooli eesti keele kaasprofessori Külli Habichti kirja pandud sari „Keel kütab kirgi“ räägib 17.–20. sajandi keelemõtte arengust. Sari pälvis 2025. aastal Oma Keele parima artikli auhinna. Tunnustus ajendas esitama autoritele küsimusi eesti keele ajaloo ja tänapäevaste keeleküsimuste kohta.

Sari räägib eesti keele arenemisest ja selle arendajatest. Miks on keele uurimise puhul oluline vaadata minevikku ning teada, kuidas keel on kujunenud selliseks, nagu ta on praegu?

Külli Prillop: Keel on omamoodi mälu: selles on tallel eri ajajärkude kihistused. See on minu arvates ääretult huvitav. Ja just nii nagu muidki teadmisi ajaloo kohta on ka keeleajaloo teadmisi vaja selleks, et mõista ja mõtestada tänapäeva keeles toimuvat ning võib-olla jätta mõned eelkäijate vead tegemata.

Külli Habicht: Minevikuandmed aitavad meil mõista seda, mis keeles muutub, kui palju muutused aega võtavad ja mis neid mõjutab. Vanad kirjalikud keeleandmed pakuvad alust tänapäevasele uurimistööle – mida rohkem meil vanu keeleandmeid on ja mida kaugemale need ajas ulatuvad, seda rohkem on meil teavet keeles toimunu ja praegu toimuva mõistmiseks. Eesti keele esimesed praeguseni säilinud pikemad kirjalikud tekstid pärinevad 16. sajandist. Need annavad tõendusmaterjali selle kohta, missugune oli kirjalik eesti keel 500 aasta eest. Keele ajalugu tundmata ei saa seletada paljusid tänapäeva keele toimimise seaduspärasid ja protsesse.

Sarja esimeses artiklis kirjutasite, et Johannes Voldemar Veski arvates oli eesti keelt vaja aidata, et ta suurtele kultuurkeeltele alla ei jääks. Kas nüüd, enam kui sada aastat hiljem, on seda vaja teha? Kui jah, siis kas selleks kasutatavad meetodid on muutunud? Kas uute sõnade loomise asemel keskendutakse rohkem teistele keele arendamise viisidele?

Külli Prillop: Uute sõnade loomine on tore viis mõelda oma keele üle. Aga tõesti, see pole enam peamine. Kui Veski ajal oli vaja välja mõelda ja korrastada eri teadusvaldkondade baassõnavara, siis nüüd tuleb keelt aidata selles, et ta suudaks toimida kõigis tänapäeva eluvaldkondades – eriti digikeskkonnas ja teaduses.

“Sõnaloomevõistluste populaarsus näitab, et keeleteemad paeluvad inimesi.

Külli Habicht

Külli Habicht: Elav keel areneb ja aitab end põhiosas ise. Normitud kirjakeel kui üks eesti keele teadlikult suunatud ja ühtlustatud allkeeli sisaldab kokkuleppeid, millest osa läheb tagasi rohkem kui sajanditagusesse aega. Kirjakeele normingud vajavad aga pidevat ajakohastamist ja tegeliku kasutusega seostamist. Jõustatud järeleaitamist, nii nagu see toimus kirjakeele arendamisel sadakond aastat tagasi, keel praegu ilmselt ei vaja. Eesti keel on praegu paljude funktsioonidega riigikeel, mis toimib muuhulgas haldus-, õigus-, teadus-, kirjandus- ja ajakirjanduskeelena. Sellel on oma suulised ja veebis kasutatavad allkeeled. 

Tähtis on siiski keele toimimist ajakohaselt ja mitmekülgselt uurida, et märgata keelekasutuse suundumusi ja kasutajate hoiakuid. Seda ka selleks, et kirjakeele korraldus saaks olla tõhus ja ühiskonnaga kooskõlas. Ehkki arusaam keelest ja selle suunatavuse piiridest on Veski ajaga võrreldes muutunud, keelekorraldus on suunav ja soovitav, näitab õigekeelsusteemade ja sõnaloomevõistluste pidev populaarsus, et keeleteemad paeluvad inimesi läbi aja.

Mis on teid eesti keele ajaloo uurimisel kõige rohkem üllatanud?

Külli Prillop: Kõige suurem üllatus on olnud näha vennastekogudusse kuulunud eesti talupoegade kirjutatud tekste 18. sajandi keskpaigast. Need muudavad senist lihtsustatud kujutlust tolle aja eesti kultuurist. Rohkem kiputakse ju rääkima raskest pärisorjusest, talupoegade rumalusest ja harimatusest ning kõigest muust halvast. Samas lugesin hiljuti Herrnhutis vennastekoguduse arhiivis Urvaste köstri Adam Koljo (u 1700–1759) kirja Saksamaale Marienborni (tõsi, mitte kirja originaali, vaid tõlget saksa keelde). Tõenäoliselt seesama mees koos oma väimehega on tõlkinud saksa keelest eesti keelde ka paksu kristliku raamatu, mille sisu mõistmiseks on vaja aru saada, mis on camera obscura, teleskoop, perspektiiv jne. Sedagi käsikirjalist raamatut säilitatakse praegu Herrnhuti arhiivis. Ja need pole sugugi ainsad 18. sajandi eestlaste kirjatööd! Kui hoida käes niisuguseid käsikirju, on tunne korraga nii üllatav kui ka aukartust äratav.

Külli Habicht: Enim on üllatanud tsüklilisus nii esile kerkivate keeleteemade kui ka keelele lähenemise puhul – paljud teemad, seisukohad ja vaidlused otsekui korduksid teatud aja järel, nii nagu ka teoreetilised lähenemised, mis eelistavad kord abstraktset süsteemi, siis jälle keelekogemust ja -kasutust. See kordumine ei ole muidugi täielik, vaid toimub alati ajakohaselt uuel astmel. Selline tsüklilisus näib puudutavat ka ühiskonna huvi keele minevikuga seotud teemade vastu.

Neljandas artiklis mainisite Otto Wilhelm Masingu seisukohta, et harimatu rahva keel kõlab rohkem nagu haukumine kui kõnelemine. Tänapäeval on keeruline ette kujutada, et mõni eesti keele asjatundja end nii väljendaks. Millal selline mõtteviis muutuma hakkas ja mis seda muutust ajendas?

Külli Prillop: Ilmselt on meil praegu üsna raske kujutleda 200 aasta tagust maailma, toonaseid hoiakuid ja kõnepruuki. Väga palju öeldigi otsekoheselt välja.

Tollal oli üsna tavaline arusaam, et haridus ja keel on väga tihedalt seotud ning et harimatu inimese kõne, olgu ta mis rahvusest tahes, ongi paratamatult puudulik. Selline suhtumine aitas kaasa ühtsete rahvuskirjakeelte kujunemisele: kooliõpikud olid kirjakeeles, piibel tõlgiti kirjakeelde, jumalateenistusi peeti kirjakeeles. See poleks olnud võimalik, kui iga murde kõnelejad oleks pidanud oma keelt kõige paremaks ja õigemaks. Kogu rahvast ühendavale ühtsele keelekujule ehk selle rahva kirjakeelele tuli anda kõrgem staatus. Seda Masing teha püüdiski. Kirjakeelest erinevate keelekujude tagaplaanile surumise sai lõpetada alles siis, kui kirjakeele olemasolu hakkas tunduma enesestmõistetav. See on olnud järkjärguline protsess, mõtteviiside ja hoiakute muutumise täpset aega ma öelda ei oska.

Külli Habicht: Aeg ja ühiskonna tavad on siin tähtsad taustategurid. Masing oli oma õpetliku hoiakuga tüüpiline valgustaja: tema eesmärk oli pakkuda eesti talupojale haridust ja arenguvõimalusi. Ehkki eesmärk oli igati tänuväärne, oli tollane hoiak keele arendamisel ajastuomaselt ülalt alla. Masing toetas ühtse kirjakeele ideed ja selle maksmapanekuks ei olnud ükski väljendus tema jaoks liiga karm. Mõningane muutus avalikes seisukohavõttudes väga tugevatest vastandustest loobumiseks toimus ilmselt rahvusliku ärkamisaja romantilisel lainel. Ka keeleküsimustes otsiti siis rohkem ühtsust, rõhutati rahvuslikku vendlust ja kogukonnatunnet (kuigi ka sel ajal oli keelearendajate vahel tülisid ja ütlemisi isikliku sobimatuse pinnal). Siiski näeme keeleküsimustes vastandumise märke ka tänapäevastes aruteludes – seega kütab keel kirgi igal ajal, kuigi väljendusviisid muutuvad ja sobituvad ühiskonna tavadega.

Kas saja aasta pärast on võimalik kirjutada praegustest keelearengutest nii pikk sari, nagu teil just valmis?

Külli Prillop: Kindlasti on, aga selleks peaksid praegused ainult digitaalselt avaldatavad ajaleheartiklid ja nende kommentaarid, blogi- ja foorumipostitused ning videod kuskil säilima. Sajanditaguste keelevaidluste kohta saime praegu kirjutada tänu sellele, et toonased ajalehed, raamatud ja kirjad on hoolega alles hoitud. Sajandi pärast sõltub sama küsimuse vastus sellest, kui hästi suudame oma digitaalse pärandi säilitada. 

Ma ei ole kuigi optimistlik, et tänapäevane digimaterjal säilib. Võib muidugi juhtuda, et näiteks tehisintellekti arendamise vajadus suurendab huvi suurte tekstikogude säilitamise vastu. Sel juhul võib osa tänapäevasest keelekasutusest jääda alles hoopis teistel põhjustel, kui me praegu arvata oskame.

Külli Habicht: Eks see olene kirjutaja(te) sihiseadest ja rõhuasetustest, aga kindlasti on võimalik ka praegustest, lähiminevikus toimunud ja tulevatest keelemõttevahetustest artiklisari kirjutada. Arvestades, et praegunegi aeg tunneb keelesõja kujundit, ja sedagi, et inimloomus ei ole mõnesaja aasta jooksul ilmselt arvestatavalt evolutsioneerunud, võiks käsitlus- ja võrdlusainest leiduda. Kindlasti lisandub keeledebattide rõhuasetustesse  ka tehisaru temaatika ning inimese roll keelekasutaja ja edasikandjana.

Kui keeruline oli keelearendajatel oma ettepanekuid tegelikku keelekasutusse juurutada?

Külli Prillop: Ilmselt olenes see nii keelearendajast, ettepanekust kui ka ajastust. Keele ajaloos ei ole edu määranud ainult asjaolu, kui hea mõni ettepanek oli, vaid ka see, kes selle välja pakkus, kuidas seda põhjendati ja kas ühiskond oli parasjagu muutustele vastuvõtlik. Mõni uuendus satub lihtsalt õigesse aega, teine mitte.

Pealegi pole sugugi lihtne öelda, milline ettepanek on hea ja milline halb. Hinnangud sõltuvad sellest, kas olulisemaks peetakse keele süsteemsust, kasutusmugavust, traditsiooni hoidmist või midagi muud.

“Ma ei ole kuigi optimistlik, et tänapäevane digimaterjal säilib.

Külli Prillop

Külli Habicht: Taas sõltub palju ajast, oludest, arendustöö tegijatest ja vastuvõtjatest. Teadlikult on keelt arendatud suuresti trükisõna vahendusel – seda nii piiblitõlke perioodil 17.–18. sajandil kui ka hilisemal valgustus- ja rahvusliku romantismi ajal. 19. sajandist alates tehti seda perioodiliste väljaannete vahendusel – keeleideede levitamisel oli oluline nt baltisaksa haritlaste väljaanne „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache“. 

Kuni 19. sajandi teise pooleni arendasid eesti kirjakeelt valdavalt mitte-eestlased ja keeledebatid jäid pigem nende ringkonda. 19. sajandi teisest poolest alates läks keele korraldamine haritud eestlaste kätte, kes levitasid oma ideid samuti kirjasõnas. Headel ideedel ei olnud suhteliselt väikeses (keele)ühiskonnas raske vastuvõtjateni jõuda. 20. sajandi algul, radikaalse keeleuuenduse ajal, kasutas Johannes Aavik näiteks kõiki võimalusi, kaasa arvatud oma tõlkeraamatud ja isikupärased artiklid, et keeleuuendustele laiemat pooldajaskonda leida. Aaviku keeleuuendust võib tagantjärele vaadates üsna edukaks pidada.

Kas mõni keeleküsimus, mille üle tänapäeval arutletakse, meenutab teile mõnda varasemat vaidlust?

Külli Prillop: Ükski tänapäevane vaidlus pole oma olemuselt päris uus. On kolm teemat, mis kerkivad üles ikka ja jälle: võõrkeelte mõju ja oht kaotada eesti identiteet, kirjakeele normide alus ja rangus ning keele väljendusvõime.

Praegu tuntakse muret inglise keele pealetungi pärast, 19. sajandi algul küsiti, miks kulutada raha eestikeelse kirjakultuuri loomiseks, kui sama hästi võiks eestlased saksastada ja anda haridust saksa keeles. Selles nähti teenet eestlastele: me saaks suure kõrgkultuuri osaks, mitte ei jääks igavesti perifeeriaks. Kõlab ju tuttavalt!

Väga sagedased on olnud etteheited, et eesti keeles ei saa väljendada kõike, mida mõnes suuremas kultuurkeeles. Näiteks 19. sajandi lõpus käis tuline vaidlus selle üle, et meil pole naissooliiteid. Selle vaidluse tulemusena tuli kasutusse -nna. Sedasorti etteheited tulevad arvamusest, nagu eri keelte sõnad-vormid peaksid olema üksüheses vastavuses. Aga keeled teebki huvitavaks just see, et niisugust üksühest vastavust pole, et keeled liigendavad maailma erinevalt. Inglise keeles näiteks pole täpset vastet meie kaudsele kõneviisile.

Külli Habicht: Toon näiteks arutlused selle üle, kui oluliseks pidada keelearendustöös tegelikku, autentset registrilist kasutust ja kui palju võib ideaalse süsteemi huvides n-ö ette kirjutada. Sellised teemad olid aktuaalsed juba 17. sajandi grammatikates ja piiblitõlkearuteludes. Ka tänapäeva keelekorralduse puhul arutatakse, kuidas suhtuda keele normimisel variatiivsesse tegelikku kasutusse, nt veebikeelde, ja kui palju peaks keele korraldamisel arvestama vabamate registrite kasutustavadega. Laiemalt taandub see küsimus suhtumisele loomuliku variatiivsuse vastuvõetavusse ja tegeliku kasutuse väärtusesse.

Kas inimesed olid varem keelemuutustele vastuvõtlikumad kui praegu või on suhtumine jäänud üldjoontes samaks?

Külli Prillop: Alati on olnud nii muutuste vastaseid kui ka pooldajaid. Sageli on ka nii, et mõni konkreetne muutus häirib, kuigi inimene üldiselt pole muutuste vastu. Või vastupidi: põhimõtteliselt peetakse keele muutumist loomulikuks, kuid mõni nähtus tundub siiski vastuvõetamatu. Mis mõjutab ühiskonna üldist suhtumist keelemuutustesse, on omaette uurimisteema, millega ma tegelenud pole. Arvan, et rolli võivad mängida nii üksikud väga tugevad ja selge visiooniga isiksused, nagu oli Johannes Aavik, kui ka laiem ühiskondlik taust. Tõenäoliselt suhtutakse keelemuutustesse erinevalt sõltuvalt sellest, kas ühiskond tunneb end kindlalt või tajub oma keelt ja kultuuri ohustatuna.

Huvitav on see, et nii keelemuutuste vastased kui ka pooldajad märkavad eelkõige seda, mis keelde juurde tuleb. Muretsetakse, kui mõni uus väljend tundub liiga võõrapärane, nagu „minu paha“ või „torm teetassis“. Tõsisemad muutused võivad aga olla hoopis need, kus mingid keelele omased struktuurid kaovad. Inglise keele mõjul võib lõpuks näiteks kaudne kõneviis ununeda, nii nagu arvatavasti saksa keele mõjusfääris ununesid kunagi omamist väljendavad tuletusliited.

Külli Habicht: Eesti keel on oma paljudes avaldumisvormides kogu aeg varieerunud ja mida rohkem inimesed keele varieerumisega kokku puutuvad ning seda teadvustavad, seda loomulikum see neile on. Seetõttu arvan, et eesti keele puhul võib keele varieerumisse ja pikema aja jooksul toimunud muutustesse suhtumine sõltuda sellest, kui avatud ja mitmekeelne on olnud ühiskond vaadeldaval ajal. On aegu, mil keskendutakse hoidmisele, säilitamisele, ja aegu, kui muutustega minnakse kergemini kaasa. Siingi võib näha tsüklilisust.