Terve elu õpetajaametist unistanud Maria (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) taipas möödunud sügisel üleminekukoolis tööle asudes juba kahe kuuga, et niiviisi ta pikalt jätkata ei suuda. Ent see otsus polnud tingitud keelebarjäärist, kasvatamatutest lastest või närvilistest lapsevanematest. 1. septembril särasilmsena esmakordselt klassi ette astunud noor naine mõistis õige ruttu, et mingit tuge kooli juhtkonnalt tal loota ei ole, isegi klassiruumi ei näidatud alustavale õpetajale kätte.

Maria soov õpetajaks saada tärkas juba lapsena, kui sõbrannadega õues kooli mängiti. Lapsehoidja ja abiõpetajana töötamise ning teadusringide juhendamise kogemus süvendas tema veendumust, et just lastega tegelemine on tema jaoks õige tee. Oma rolli mängisid ka õpetajatena töötanud tädi ja vanatädi. “Kõige suurem soov sai alguse ikkagi õpetajate päevast. Üheksandas ja kaheteistkümnendas klassis oli võimalik klassi ees seista ja see tundus mulle väga omane,” arutleb ta. Korra vaagis ta küll loomaarsti elukutse valimist, ent kui selgus, et ta õpetaja erialale ülikoolis sisse sai, ei jäänud kõhklustele enam ruumi.  Viimasel kursusel otsustas ta õpingute kõrvalt ka tööle asuda.

Et Maria ema on venelanna ja noorel naisel on vabalt suus nii eesti kui vene keel, valis ta täiesti teadlikult töötamiseks ühe Tartu üleminekukooli, kus ta juba varem praktikal käinud oli. “Mulle pakkus rõõmu see, et saan lastele õpetada nii ainet kui keelt samaaegselt,” põhjendab ta.

Eelmisel õppeaastal, paralleelselt ülikooli viimasel kursusel õppides sai ta esimese töökogemuse õpetajana. Sellest jäänud haavu lakub ta siiani.

“Ma ootasin tööleminekut väga,” nendib Maria, kes esimese septembri aktusele suundus elevusega ja särasilmi. “Kõik see entusiasm, unistused, mida ma hakkan tegema… mul oli ülikoolist ka hunnik materjale. See soov oli nii-nii suur! Algus oli täiesti muinasjutuline!”

Mariast sai teise klassi juhataja – eelmine oli pärast esimest klassi omal soovil lahkunud.  “Laste jaoks oli see küll uus algus, aga nad võtsid mind väga kiiresti omaks. Vanemad ka. Üks küll tunnistas hiljem, et nad alguses pisut kartsid, et iial ei tea, kuidas lapsed kohanevad ja kas nüüd hakkab kõik olema teistmoodi. Aga ka vanemad harjusid ruttu ja ütlesid: väga tore, et te tulite! “

Noor õpetaja tunnistab, et keelega tegelemist oli tõepoolest palju, kuid teda see ei heidutanud. “Pidin ise oma keelt võimalikult lihtsamaks kohandama, et nad minust aru saaksid. Laps võib ju ainet osata, aga ta ei saa aru, mida ta peab tegema, mida ma tema käest nõuan. Esimesed kuud kulusid ikka sellele, et taibata, kes kui palju mind mõistab. Alguses mõned lapsed ainult vaikisid. Avanemine algas vaikselt alles talvel,” meenutab ta. “Ühel ukraina poisil ei tulnud enne suust ühtegi sõna, alles minuga hakkas ta rääkima.”

Probleemiks ei kujunenud Maria jaoks aga sugugi mitte lapsed ega nende vanemad. “Mul olid ideaalsed lapsed,” lausub ta veendunult, “nad nii hoidsid mind ja mina hoidsin neid. Nad olid nii minu omad! Lapsevanematel oli omavahel ja kooliga hea suhtlus.” Tõsi, neljas klass, kellele Maria samuti tunde andis, oli mõnevõrra raskem, neil esines distsipliiniprobleeme, kuid mitte see ei põletanud teda säraküünlana läbi juba esimese paari kuuga.

Unustage õppepuhkus ja ülikool!

Maria pidi töö kõrvalt kirjutama ülikooli lõputöö ning algselt oli talle lubatud, et võib selleks võtta õppepuhkust. “Alguses küsisin ühe nädala – anti. Pärast öeldi, et ikkagi ei saa, niimoodi need asjad ei käi. Sealt hakkaski kõik allamäge minema. Loomulikult ma saan aru, et tööandjal on muresid – õppepuhkused, haiguslehed ja asendajaid ju pole.  Saan ka aru, et nad on kehtestanud mingid tingimused, aga tegelikult peaksid need ikkagi kokkuleppelised olema. Siis hakkas ka muid asju peale tulema, tegelikult algasid jamad kohe sügisel,” räägib ta. Esimene märk lonkavast töökorraldusest oli juba see, et alustavale õpetajale ei näidatud isegi, kus ta klass asub.

Et algaja õhinast tingituna venisid Maria tööpäevad kella kaheksani õhtul – tundide ette valmistamine, tööde parandamine, tagasiside jagamine e-koolis, klassiruumide koristamine röövisid hiiglasliku aja ning nõu küsida polnud kelleltki – tundis ta juba novembris, et nüüd aitab. “Mitu kuud oli vaja veel töötada! Tundsin, et lihtsalt ei suuda, tervis annab alla. Aga ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei saa seda lastele teha. Jaanuaris hakkasin päevi lugema, mõistsin, et mingid muudatused pean ma siiski tegema. Tagantjärele saan aru, et igasse tundi pole vaja mingit tulevärki, aga ma ju tegin seda, sest see meeldis mulle ja lastele ka. »

Lisandusid veel asendustunnid, mida kogunes eriti haiguste perioodidel rohkelt. “Ütlesin, et vabandage väga, ma tõesti ei jõua, aga selle peale teatati, et meil ei ole kedagi teist panna. Kas tõesti ei ole – kool on ju suur ?!” on ta löödud.

Maria palus tööle asudes endale mentorit, aga juhtkond ütles kohe, et neil sellist süsteemi pole. Appi tuli talle lõpuks kogenum kolleeg, kellel aga endalgi aega nappis, sest tema juhatada oli esimene klass. “Paaril korral läksin tema juurde ja ütlesin, et ma tõesti ei oska edasi minna ja paaril korral ta mulle ka nõu andis, aga tema põhimõte oli, et siin koolis ongi asjad niimoodi. Temale lihtsalt sobis see kulgemine, et antakse vabad käed, tee, mis tahad, aga muud asjad on ligadi-logadi.”

Omajagu stressi tekitasid ka vaatlustunnid, mida kool korraldas vastu Maria tahtmist. Kuna tegu oli esimese üleminekuaastaga, tuldi Maria tunde vaatlema ka näiteks Ida-Virumaalt või ministeeriumist. “Aga ma ju alles ise õpin – mida mul on neile näidata ?!”  kurvastab ta. Nii ta vaatlejatele ka ausalt tunnistas. “Ma pean ennast väga kohusetundlikuks, olin alati hästi viisakas ja sõbralik, aga oma peas mõtlesin alati: miks te teete mulle nii ?! “

Marial olid ülikoolipraktikaks tehtud kõik põhjalikud ettevalmistused, kui talle koolist teatati, et ei mingit praktikat, unustagu ta ära – vaja on teisi õpetajaid asendada. “Ma ei saa sama, ette valmistatud tundi anda nädala pärast, see sama klass on vahepeal teemadega edasi läinud. Täiesti tühi töö! Aga ma ju ei saa ülikoolist paberitki, kui ma seda ära ei tee!” on ta nõutu. Õppepuhkust lubati talle viimaks kolm päeva.

Matemaatikaõpetajast ajaloolaseks

“Kodus ei jõudnud ma vahel süüagi teha – sõingi õhtul lihtsalt oma omletti. Jätsin pooleli trenni, isegi raamatuid ei lugenud, kuigi varem oli see mu lemmiktegevus. Nädalavahetustest ei tundnud ma enam rõõmu, mitte midagi ei tahtnud. Õhtuti lihtsalt nutsin. Mul ei olnud enam mingit sära. Lapsed mulle nii meeldisid, aga ma ei tahtnud enam koolimajja astudagi. Stress tekkis ka sellest, et pean viimasel tööpäeval lastega hüvasti jätma. See oligi kõige raskem. Ma ei taha elu sees, et lapsed tunneksid, nagu viga oleks neis. Üks ema tuli nuttes mulle klassi ja küsis, mis toimub, ma panen oma lapse teise kooli. Tal oli nii kahju, et lapsel ei ole stabiilsust – ka esimene klassijuhataja läks ju ära,” kõneleb ta.

Maria põhitöö nõudis eesti keele ja matemaatika tundide andmist, asendama sunniti teda aga hoopis muudes ainetes. “Mina – ja ajalugu!” toob ta näite. “Ma olen selles täielik võhik, mul ei ole enda kooliajast kuigi palju meeles. Muusikat pidin asendama. Mida ma teen seal nende lastega ?!”

Kui naine koolile rahumeelselt teatas, et ta järgmisel õppeaastal ei jätka, hakkas tema sõnul tõeline jama alles pihta: “Sa hakkad veel asendama! Me võime sulle kõik kohustused panna! Jäi mulje, et kõik oleks nagu meelega tehtud, et ma ära läheksin !”

Kui jutt Maria lahkumisest kolleegide hulgas levis, hakati tegema nägusid ja kommenteerima: “Kõik noored jooksevad minema, nad ise ka ei tea, mida tahavad! “ Mõnevõrra sai Maria muresid usaldada just noorele kolleegile, kes temaga koos ülikoolis õppis. Selgus ka, et ta polnud ainuke, kelle jaoks kohustused üle pea olid kasvanud ning kelle probleemidest juhtkonnas midagi kuulda ei tahetud.

Tänamatu ja häbematu ärakasutaja

Õppeaasta lõpuni jäänud päevadel tegi Maria kohusetundlikult oma töö ära. “Ka arenguvestlused, mis on meeletu töö. Siis kuulsin, et mõned õpetajad neid arenguvestlusi ei teinudki. Mis toimub – arenguvestlused on ju kohustuslikud!” ei suuda ta mõista. “Õpetajate toas oli iga päev juttu sellest, mis on valesti, mis jälle hakkab juhtuma. Stress ja pinge tõusis kõigil pidevalt, aga seestpoolt midagi muuta ei õnnestunud. Juhtkond – sa ei saa nende vastu midagi teha. Ma nimetaksin seda töökiusuks – milleks siis veel ?”

Juhtkond  ei küsinud Marialt kordagi, kuidas ta end uues rollis tunneb ja hakkama saab. Distsiplineerimatu neljanda klassi kohta käis ta mõnikord ka nõu küsimas. “Neljas klass – kujutate ette – nad roomasid mul põrandal, seisid laua peal, kaklesid. Ma vajasin, et  juhtkond aitaks mind, aga seda ei juhtunud, » ohkab ta. Ühe erivajaduse lapse puhul öeldi Mariale, et tollel peaks küll olema eraldi abiõpetaja, aga seda poole aasta jooksul ei leitudki. Mis tähendas, et nooruke õpetaja pidi tundi eraldi ette valmistama talle ja siis kogu ülejäänud klassile.

Maria poolt ülikoolis tehtud lõputöö oli koolile kasulik  – see käsitles mänge muukeelsete laste matemaatikatundides. “Tegin need mängud ise. Neljandal klassil oli sügise alguses tasemetöö, vaatasin, et nad ei saa üldse hakkama. See läkski neil täitsa metsa, nad ei saanud aru, mida peavad tegema. Tegin neile mängud, et nad saaksid keelt ja matemaatikat harjutada läbi mängude. Kui ma läksin teatama, et ma ei jätka, siis esimese asjana öeldi, et te kasutasite  meid ja kooli ära, häbematu! Ma tänasin viisakalt, sest iga kogemus on ikkagi kogemus.”

Õppeaasta lõpetuseks pani Maria oma lapsed klassi koristama. “Ütlesin naljaga pooleks, et olgu toolid kõik valgeks küüritud, teie siin terve õppeaasta olite ja nüüd saadame selle klassi suvepuhkusele,” meenutab ta. Kui lõpuks asuti ühiselt õppeaasta tähtsündmustest kokku monteeritud videot vaatama, tuli klassi teine õpetaja, kes ilma igasuguse sissejuhatuseta teatas kõigile, et võtab klassi nüüdsest üle ja käskis neil oma asjad teise ruumi kolida. “Appikene! Nad küürisid kõik selle klassi puhtaks, meil oli just tore koosolemine ja siis keegi sajab lihtsalt niimoodi sisse! Tegelikult mind visati sõna otseses mõttes välja,” on ta hämmingus ja tänab samas õnne, et kõik lapsed keelebarjääri tõttu toimunust täpselt aru ei saanud.

Maria viimaseks tööpäevaks jäi 9. juuni.  Sellest kõneledes tõusevad tal pisarad kurku:  “See oli nii-nii raske, et ma enam neid lapsi ei näe, aga mõistusega saan aru, et kuna see töö mulle meeldib, tuleb edasi liikuda.” Uut õppeaastat alustab ta uues linnas – Viljandis, kust on pärit ka tema elukaaslane. “Igale inimesele on ikkagi oma koht olemas, selle ma olen endale puust ja punaseks selgeks teinud. Ei maksa olla kohas, kus ma ei tunne ennast hästi, sest siis ei tee ma ka oma tööd hästi. See kandub teistele edasi. Lapsed ei vääri  närvilist õpetajat, milles nemad süüdi on? Lapsed on ju imelised.”