• Haridus, noored ja tulevik on kombinatsioon, mis on arvamusfestivalil alati esindatud, ja nii ka tänavu. Muuhulgas arutati, kes kasvatab meie noored kodanikuks ja kui suur roll on selles koolil. Luubi alla võeti taas ka hindamise ja hinnetega seotu, kuna nendega kaasnev stress saadab õpilasi ja õpetajaid üha rohkem. 

Arvamusfestivali kava lapates ning haridusega seotud vestlusringe välja otsides jäi esimesena silma, et kuigi tehisaruga seotut leidus ka tänavu, näisid teemad eelkõige muuga seotud olevat. Eriti eelmise aastaga võrreldes, mil TI-hüppeks alles valmistuti. Pigem tõstsid taas pead ajatud probleemid, mis hariduselu saadavad. 

Koolikultuur on õppekavast tähtsam

Arutelu teemal „Kes kasvatab meid kodanikeks?“ proovis muuhulgas leida vastust küsimustele, mis mängib meie laste ja noorte ühiskonda kaasamisel peamist rolli ja kas kooli osa on aja jooksul vähenenud. Vestlusringis osalenud poliitik Daniel Kõiv tõi välja, et tänapäeva noort kujundab eelkõige sotsiaalmeedia, kuna sealt saab ta kõige rohkem infot. „Meie põlvkond on infole väga vastuvõtlik, sest seda tuleb igalt poolt ja väga palju. Üks asi on see, kas see info on meil käes, hoopis teine aga, mida sellega peale hakatakse,“ sõnas ta. Ta juhtis tähelepanu, et pelgalt info omamine ei tee kedagi veel kodanikuks, selleks on vaja huvi ühiskonnas toimuva vastu. „Kui leidub põlvkond, kellel puudub selle vastu igasugune huvi, on kaotajaks ühiskond tervikuna. Sellise põlvkonna liikmeteni jõuavad üksikud mõjuisikud, kes nende arvamusi kujundavad. Sotsiaalmeedia mõjul radikaliseerumine on väga murettekitav suundumus,“ arutles ta. Suur roll on tema sõnul mängida koolil. „Kooli ülesanne on noorte huvi hoida. Et iga koolijuht kujundab oma kooli kultuuri, on nende roll määrava tähtsusega. Õppekavast isegi olulisem on just koolikultuur,“ usub ta. 

“Kooli ülesanne on noorte huvi hoida.

Daniel Kõiv

ÜRO noordelegaadi Miriam Kalja sõnul peaks keskenduma küsimusele, miks paljusid noori ühiskonnas toimuv ei huvita. Ühe lahendusena tõi ta välja, et noori peaks juba lapsest peale kuulda võtma. Kui neisse sisendada, et nad ei saa veel asjadest aru ja seega ei ole neil mõtet teatud teemadel sõna võtta, kaobki neil aja jooksul huvi seda teha. „Laste ja noorte kaasamine varakult annaks kindlasti tulemuse, sest kui me nad teismeeas ära kaotame, ongi nad läinud. Noored peavad tundma, et neil on koht, kus arutada, nende arvamus on oluline ja seda võetakse kuulda,“ rääkis Kalja. Suurema osa oma kooliajast õppis ta välismaal, kus õppekava Eesti omast erines. „Kodanikuks olemine, oma suhtumise kujundamine, uudishimu arendamine ja vastutuse võtmine enda õppimise eest mängisid selles väga suurt rolli. Tajusin oma õpetajate suurt toetust,“ meenutab ta kooliaega Eestist eemal. Alahinnata ei tasu tema hinnangul ka koolile eelnevaid aastaid, kuna baashoiakud ja suhtumine ühiskonda saavad alguse perekonnast. 

Arutelust võttis osa Eesti üliõpilaskondade liidu asejuht Ronja Ansmann, kes rõhutas huvihariduse tähtsust. Kuigi suur osa sellest on koolidesse juba ka integreeritud, on huviharidus üle Eesti väga ebavõrdselt kättesaadav. „Huviharidus on see, mis väljaspool kooli kodanikke kasvatab. Regionaalsele probleemile, mis huviharidusega seotud on, tuleks rohkem tähelepanu pöörata,“ rääkis ta. Kooliajast mäletab ta, et aktivismi ja ettevõtlikkust toetati, aga pahatihti puudutas see väga väikest õpilaste ringi. „Esindustesse kuulusid need, kes juba olid aktiivsed, ja kõik need, kes seda vajanud oleks, jäid ikkagi kõrvale,“ nendib ta. 

Hinded on suurim tüliallikas

Eesti õpilasesinduste liit eesotsas juhatuse esimehe Karl Erik Kirsiga juhtis arutelu „Hinded ja heaolu – kas kool hindab õigesti?“, kus lahati hinnetega hindamise probleemkohti ja tulevikku. Eesti õpetajate liidu juhatuse liige Margit Timakov tõi välja, et parema puudumisel ei ole hinne tingimata kõige hullem hindamisviis. On õpilasi, kes pingutavad sisemisest motivatsioonist ja kellele hinne ka piisava tagasiside annab. Küll aga leidub klasside kaupa õpilasi, kellele hinne toimib pelgalt prääniku või karistusena ning selliselt ei toida see ei õpilaste huvi ega motivatsiooni. „Sisu ja teadmised on nende õpilaste jaoks täiesti teisejärgulised – kui hinne on käes, unustatakse selle nimel õpitu ära ja liigutakse järgmise teema juurde.“

“Kui hinne on käes, unustatakse selle nimel õpitu ära ja liigutakse järgmise teema juurde.

Margit Timakov

Tallinna ülikooli hariduspsühholoogia külalislektor Kati Aus palus kuulajatel ette kujutada maailma, kus hindeid üldse ei eksisteeri, aga õpilased saavad väga täpselt aru, mida nad oskavad ja mida veel mitte. „Me peaksime rohkem eristama hinnet ja hindamist. Hindamine on lai protsess ja objektiivse info kogumine selleks, et teada saada, kus õpilane omadega on. Seda teeb õpetaja kogu aeg ja see ongi väga vajalik. Hinne on sellest väga väike osa,“ rääkis ta. 

Seda, et suur osa noortest õpib hinde pärast, kinnitas Tartu Karlova kooli õpilane Anete Põldoja, kelle sõnul ootavad õpilaselt hinnet nii tema vanemad kui ka näiteks kool, kuhu ta edasi õppima tahab asuda. Miks siis imestatakse, kui hinde pärast õpitakse? Aus ütleb, et kuni hinded õppeprotsessi küljes ripuvad, ei saa neist lahti. Need tuleks peletada nii kaugele kui võimalik. „Lapsevanem ei küsi lapselt, mis ta selgeks sai ja mis jäi segaseks, vaid mis hinde laps sai. Meil oleks nagu hirm, et kui pole hindeid, pole ka teadmisi,“ mõtiskles ta. 

Harjumust, et hinnet enam ei ole ja keegi seda ka ei oota, tuleks Setomaa Koolide direktori Pille Libliku sõnul juurutada juba esimesest klassist, kuna siis harjuvad ka vanemad sellega ära. „Sellega harjumiseks kulub vähemalt kaks põlvkonda,“ nentis Liblik. Tema sõnul takistab taolist arengut juba see, et oleme hinneteks ja nende kaudu hindamiseks loonud hiiglaslikud digisüsteemid, kuhu kõik head kavatsused ära kaovad. „Süsteemis tuleb hinne välja panna. Ilma selleta pole ka lõputunnistust. See on puhtalt tehniline takistus,“ selgitas ta. Takistusi on aga teisigi ja Timakov nendib, et üks neist on õpetajate harjumus. „Õpetajad ei ole näinud, kuidas teistmoodi hinnata. Mingid teaduse andmed ja kuskil kaugel asuv kool, kus uutmoodi tehakse, ei ole nende jaoks käegakatsutavad,“ ütles ta. Veel lisas Timakov, et koos hinnetega kardab õpetaja kaotada kontrolli nii õpilaste kui õppeprotsessi üle. 

Suure osa publikust moodustasid oodatult õpetajad. Üks neist tõi välja, et hinnetel on päris koledad negatiivsed mõjud. Nimelt tekitavad just hinded koolis kõige rohkem tülisid, kutsuvad esile vihastamist ja solvumist. Eelmisest sügisest olevat asi veel hullemaks läinud, kuna hinded mängivad keskkooli astumisel nüüd väga suurt rolli. „Hakati hindeid nuiama, välja petma ja nõudma. Kusjuures õpilastele ei saa midagi ette heita, nemad peavad enda eest seisma ja süsteemiga kohanema,“ rääkis ta. 

Lõpetuseks küsis Kirss vestlusringis osalejate käest, mida saaks kohe ära teha. Timakov tõdes, et õpetajana saab kahtluse alla seada enda senised harjumused. „Õpetajate liidus rõhutame, et õpetaja professionaalne areng on pikk protsess, millega tuleb pidevalt tegelda,“ ütles ta lõpetuseks. Kati Ausi sõnul tuleks mõelda, mida tundides iga päev muuta saaks. „Oluline ongi näha, kuidas on võimalik teisiti. Selleks võib kasutada kas või videoid nendest klassiruumidest, kus seda juba tehakse,“ pakkus Aus välja. Pille Liblik viiks õpetajate jaoks läbi andragoogika kursuse, kuna tagasiside ja refleksioon mängivad pedagoogika selles harus väga suurt rolli. 

Haridusest räägitakse põhjalikult igal aastal

Arvamusfestivali vedaja Taaniel Raudsepp ütles esimese päeva kokkuvõtteks, et on toimuvaga rahul. Eriti seetõttu, et ettevalmistusfaasis viidi eelmiste aastatega võrreldes sisse mitu muudatust, millega kaasnesid teatud riskid. „Õnneks ei ole need aga realiseerunud ja näeme, et muudatused on olnud edukad. Tegemist on küllalt tehniliste asjadega, aga need puudutavad programmide kokkupanekut ja seda, kuidas arutelusid valitakse,“ alustas ta. 

“Pole ju võimalik olukord, kus tõdeme, et eelmisel aastal sai haridusest juba räägitud ja enam pole vaja.

Taaniel Raudsepp

Raudsepp ei salga, et programmi koostada on pikk ja keeruline töö, mille saab õnnestunuks lugeda siis, kui lõpptulemus Eesti tänapäeva kajastab. Leidub aga ka ajatuid teemasid, millel peab igal aastal põhjalikult peatuma ja mis kunagi ära ei kao. Üks neist on tema sõnul just haridus. „Pole ju võimalik olukord, kus tõdeme, et eelmisel aastal sai haridusest juba räägitud ja enam pole vaja. Maailm areneb ja muutub kiiresti. Peame oskama neid muutusi mõtestada ja juhtida,“ selgitas ta. 

Haridus, lapsed ja tulevik on Raudsepa hinnangul kombinatsioon, mis kujul või teisel jookseb läbi igast arutelust. Maailm, milles elavad meie lapsed, on väga erinev sellest, kus me ise üles kasvasime, ja see teeb kõik vestlused akuutseteks. „Teatud mõttes iseloomustab seda, mis maailmas praegu toimub, kolmas tööstusrevolutsioon. Nii tehnoloogiline kui ühiskondlik areng on nii kiire, et peame selle kombinatsiooni peale pidevalt mõtlema,“ arutleb ta. Valdkondade paljusus ja nende omavaheline põimumine ongi tema hinnangul see, mis arvamusfestivali eriliseks muudab. „Peame looma olukorra, kus targad inimesed eri elualadelt üksteiselt küsimusi küsivad, muretsevad, kahtlevad ja kritiseerivad.“

Seda, et arvamusfestival ära kaob, Raudsepp ei karda. „Festivaliorganisatsioon ja rahastus on saavutanud sellise olukorra, et kui partnerid meile raha ära maksavad, saame oma arved tasutud ja järgmisel aastal jälle festivali korraldada. Saame seda ka arendada ja seda näiteks toetuspiletite süsteemi kaudu, mis on end igati õigustanud.“ Festivalist võtab igal aastal osa ligikaudu 10 000 inimest. Raudsepp on rahul, et umbes 30 protsenti nendest on esmakordsed külastajad. „See näitab, et see festival kõnetab üha uusi inimesi. See on hea,“ lõpetab ta.