Ta on tubli poiss: teeb kõvasti sporti, hinded on enam-vähem korras, hoolitseb oma välimuse eest ja on tasapisi hakanud investeerimise vastu huvi tundma. Vanematel jääb pojale ja teineteisele ainult õlale patsutada – hea töö, arvestades, et suur osa eakaaslastest tegeleb pubekatele tüüpiliste lollustega ja satub alailma pahandustesse. Nutitelefonis istub poiss muidugi ka, aga milline teismeline seda ei teeks?

Ühel päeval käratab see poiss klassi ees naisõpetajale: „Miks te nii tige olete? Pole ammu meest saanud või on teil päevad?!“ Arvata võib, et juhtunule järgneb konflikt, mida noormees püüab summutada vabandusega: „Ma tegin ainult nalja!“ Tere tulemast manosfääri, kogukonda, mille teadvustamiseni meie, pahaaimamatud, alles jõudma hakkame, ent mis klassiruumis juba mõnda aega varitsenud on!

Tartu ülikooli nooremteadur Kaarel Lott toob välja, et õpetajad on hakanud end klassi ees ebamugavalt tundma, kuna õhkkond on sooliselt laetud. Kuidas peaks reageerima õpetajanna, kui teismeline testosteroonipomm sunnib teda osalema suudle-või-löö-väljakutses? 

85 protsenti Eesti kooliõpetajatest on naissoost. Manosfääri juhtfiguurid teevad ebakindlat eluperioodi läbivatele noorukitele selgeks, et just naised on süüdi kõigis maailma hädades, mehi tuleb käsitada tegelike ohvritena ning oma positsiooni peab nõrgemalt soolt tagasi võitlema, sest naised on teatavasti laisad, rahaahned ja üleliia emotsionaalsed. Kui nad sõna ei kuula, tuleb nad välja vahetada.

“Manosfääri juhtfiguurid teevad ebakindlat eluperioodi läbivatele noorukitele selgeks, et just naised on süüdi kõigis maailma hädades, mehi tuleb käsitada tegelike ohvritena ning oma positsiooni peab nõrgemalt soolt tagasi võitlema.

Uskumus, et mehed on ülekohtuselt oma õigustest ilma jäetud, sai erilise hoo sisse #MeToo liikumise tuules. Andrew Tate’i suguse liidri esile kerkides ei jäänud sellest puutumata ka Eesti noored, seda enam, et osa vanema põlvkonna meestest pole sarnasest mõtteviisist iial loobunudki. 

1990. aastatel, kui mina noor naine olin, ilmus aeg-ajalt ikka pildile mõni onu, kes arvas, et kokku lükatud papi eest on võimalik omale naisi osta. Üldiselt aitas (vähemalt mind) sellistes olukordades hoolikalt doseeritud arrogants: kui jõmm avastas, et meist päris võrdseid vestluspartnereid iial ei saa ning veel vähem kavatseb õrnema soo esindaja talle kuuletuda, sai jutt otsa. 

See on paraku lühiajaline lahendus. Nagu uuringutest selgub, on manosfääri konksu otsa jäämise peamine põhjus ebakindlus ja äratõugatus. Noored mehed oleksid justkui igal pool ülearused. Virtuaalses vennaskonnas leitakse seevastu mõttekaaslasi, ärakuulajaid ja julgustajaidki.

Seega tulekski meil, täiskasvanutel, esmalt endalt küsida, millal me viimati mõne lähedase poisiga – poja, sugulase, venna või õpilasega – südamest südamesse rääkisime. Veelgi enam: millal me teda kuulasime? Millal tundsime huvi, mida ta tegelikult mõtleb ja miks? Millal me võimaldasime tal oma seisukohti väljendada ilma teda kritiseerimata? Eriti tore, kui seda teeks aeg-ajalt mõni tasakaalukas meesterahvas, kellest võiks poisile kujuneda sootuks teistlaadi eeskuju kui laiavast, rusikatega vehklevast ja bemmikumme vilistavast härjast, kelle jaoks seesama eneses kahtlev noor mees pole tegelikult enamat kui sissetulekuallikas.