• Eesti koolisüsteem õpetab väga hästi leidma õigeid vastuseid. Ettevõtlus algab aga enamasti olukorras, kus õiget vastust ei ole. 

Eesti haridust peetakse üheks maailma parimaks. Meie õpilased on olnud rahvusvaheliste teadmiste testides aastaid tipus ning eriti hästi paistab Eesti silma OECD PISA uuringutes. Tulemused kinnitavad, et meie koolisüsteemis omandavad õpilased teadmisi väga hästi. Eesti õpilased saavad suurepäraselt hakkama standardiseeritud testides, mis mõõdavad analüütilise mõtlemise, funktsionaalse lugemisoskuse ja probleemide lahendamise oskust. See on tekitanud õigustatud uhkustunde, et Eesti kool õpetab hästi ning meie noorte teadmiste tase on väga kõrge.

Kuid samal ajal tekib küsimus, miks ei peegeldu see edu samaväärselt ettevõtlikkuses ning innovaatiliste ideede ellurakendamises.

Eestis kardab ka tark inimene riskida

Eesti probleem ei ole ettevõtete puudumine, vastupidi, viimastel aastatel on siin tekkinud mitu maailmatasemel tehnoloogiaettevõtet, nagu Bolt, Wise ja Veriff. Pigem tekib küsimus, miks meie erakordselt tugev haridussüsteem ei väljendu veelgi laiemas ettevõtlikkuses ja innovatsiooni rakendamises. Global Entrepreneurship Monitori uuringud näitavad, et ettevõtlusega alustamist pidurdab Eestis endiselt tugev hirm ebaõnnestumise ees ning üldine ettevõtlusaktiivsus ei ole samal tasemel meie haridustulemustega. See viitab tõsiasjale, et probleem ei ole teadmiste puudumises, vaid pigem julguses tegutseda olukorras, kus edu ei ole garanteeritud.

“Eesti üldine ettevõtlusaktiivsus ei ole samal tasemel meie haridustulemustega.

Eestis on eksimine ja ebaõnnestumine endiselt liiga sageli millegi negatiivse märk. Juba koolis õpitakse vältima vigu, sest viga tähendab halvemat hinnet. Selline mõtteviis kandub ka hilisemasse ellu ning kahandab võimalusi proovida ja katsetada. Inimene võib olla väga tark ja kompetentne, kuid ta pole harjunud võtma riski.

See on oluline detail, sest ettevõtlikkus on suuresti kultuurinähtus. Kui ühiskonnas nähakse ettevõtmist, katsetamist ja riski loomulikuna, siis julgevad ka noored proovida. Kui aga domineerib ettevaatlikkus ja eksimise kartus, jäävad paljud head ideed realiseerimata.

Eesti koolisüsteem õpetab väga hästi leidma õigeid vastuseid. Ettevõtlus algab aga enamasti olukorras, kus õiget vastust ei ole.

Ettevõtlikkus ei tähenda ainult teadmisi ettevõtte loomisest või ärimudelitest. Selle keskmes on hoopis võime teha otsuseid ebakindluses. Julgus proovida midagi, mille tulemus ei ole ette teada. Valmidus võtta vastutus ja riskida ka võimaliku ebaõnnestumisega. Just siin tuleb mängu teema, mida Eestis hariduse juures sageli alahinnatakse – sport.

Sport ei peaks olema pelgalt kõrvaltegevus

Ameerika haridussüsteemis ja eriti ülikoolides ei ole sport kõrvaltegevus, vaid õppe ja identiteedi oluline osa. Euroopa vaates võib see tunduda liialdusena: suure tähelepanu all olevad tudengimeeskonnad, spordistipendiumid ja (üli)koolide väga tugev side spordikultuuriga. Kuid selle nähtuse taga on midagi palju sügavamat kui lihtsalt meelelahutus ja kehakultuur.

“Sport õpetab tegutsema surve all ning kaotusega toime tulema.

Mul oli võimalus töötada 2023. ja 2024. aastal Ameerika Ühendriikide ülikoolisüsteemis ning see kogemus muutis tugevalt minu arusaama hariduse eesmärgist ja spordi rollist selles. Mind üllatas, et isegi kunstikoolides suhtuti sporditegevusse väga tõsiselt. Ka loominguliste erialade tudengid osalesid aktiivselt ülikoolispordis ning spordimeeskonnad olid olulised kogukonna ühendajad. Esialgu tundus see kummaline. Miks peaks kunstiülikool spordile nii palju tähelepanu pöörama?

Hiljem sain aru, et küsimus ei ole ainult füüsilises tegevuses. Sport õpetab oskusi, mida klassiruumis on raske edasi anda. Sport õpetab tegutsema surve all ning kaotusega toime tulema. Sport loob olukordi, kus ideaalset lahendust ei ole, kuid tegutseda tuleb kohe. Sport õpetab koostööd ja vastutust meeskonna ees.

Need on täpselt samad oskused, mida vajab ettevõtja, loovjuht või innovaator.

Võib-olla ei ole juhus, et paljud maailma kõige tugevamad innovatsiooni- ja ettevõtluskeskused on kasvanud ülikoolide kõrvale, kus sporti ei käsitata hariduse kõrvaltegevuse, vaid selle loomuliku osana.

Ameerika ülikoolides ei peeta sporti ainult kehaliseks tegevuseks, vaid hariduse osaks. Huvitaval kombel toetavad seda mõtteviisi mitmed uuringud. Näiteks on Ernst & Youngi rahvusvahelise ettevõtluskonkursi Entrepreneur Of The Year laureaatide tausta analüüsid korduvalt näidanud, et silmatorkavalt suur osa edukatest ettevõtjatest tegeles nooruses aktiivselt võistlusspordiga. Loomulikult ei tähenda see, et sport teeks kellestki automaatselt ettevõtja. Kuid spordis kujunevad omadused – sihikindlus, enesedistsipliin, võistlusjulgus ja oskus pärast kaotust uuesti alustada – on samad, mida vajab inimene, kes loob ettevõtte või juhib uuendusi.

Sarnasele järeldusele jõudis Gallup & NCAA ulatuslik uuring, milles analüüsiti kümnete tuhandete USA ülikoolilõpetajate edasist tööelu. Selgus, et inimesed, kes olid ülikooli ajal teinud aktiivselt sporti, jõudsid sagedamini juhtivatele ametikohtadele, osalesid rohkem organisatsioonide juhtimises ning hindasid oma valmisolekut vastutust võtta kõrgemalt kui need, kes ülikoolispordis ei osalenud. Uuringu autorid järeldasid, et määrava tähtsusega ei olnud niivõrd sportlik tulemus, kuivõrd osalemine meeskonnas, pidev harjutamine ning kogemus, et edu ja ebaõnnestumine kuuluvad mõlemad õppimise juurde.

Sama mõtet toetab Nobeli majanduspreemia laureaat James Heckman, kes sõnastas oma 2008. aasta teedrajavas artiklis „Schools, Skills, and Synapses“ ühe viimaste aastakümnete olulisima haridusteadusliku mõtte: inimese edu ei ennusta ainult teadmised ja intelligentsus, vähemalt sama olulised on visadus, enesekontroll, koostööoskus ja algatusvõime. 

“Võib-olla peaksime Eestis mõtlema vähem sellele, kuidas toota veel paremaid testitulemusi, ja rohkem sellele, kuidas kasvatada inimesi, kes julgevad midagi alustada.

Teisisõnu – hea haridus ei tähenda ainult teadmiste edasiandmist, vaid ka sellise iseloomu kujundamist, mis julgeb teadmisi elus rakendada.

Kõik see ei tähenda, et Eesti peaks tuimalt kopeerima Ameerika ülikoolisporti. Tõenäoliselt ei saakski seda teha, sest see on kujunenud aastasadadega ja hoopis teistsuguses majanduslikus ja poliitilises olukorras. Küll aga tasub küsida, kas me väärtustame Eesti hariduses piisavalt neid kogemusi, mis õpetavad tegutsema olukorras, kus õiget vastust veel ei ole. Sest just sellistes olukordades sünnivad enamasti ettevõtlus, uuendused ja looming.

Ka Eestis on viimasel ajal hakatud ülikoolispordist rohkem rääkima. Tallinna tehnikaülikooli prorektor Hendrik Voll on olnud üks neist, kes on seisnud ülikoolispordi suurema rolli eest hariduses ja ühiskonnas. Tegelikult puudutab see aga palju laiemat küsimust, milliseid inimesi ülikool peaks üldse koolitama. Kas ainult teadmistega eksperte? Või eksperte, kes julgevad oma teadmisi ka rakendada ja teha selleks meeskonnatööd?

Ettevõtlikkust ei õpita üksnes koolipingis 

Palju on räägitud vajadusest suurendada ülikoolides ettevõtlusõpet ning selleks on viimastel aastatel ka palju ära tehtud. Aga üldjuhul tähendab see, et õppekavadesse lisatakse rohkem ettevõtlusega seotud aineid. Tegelik probleem võib olla aga hoopis teine. Ettevõtlikkust ei õpita ainult loengus. Seda õpitakse tegutsedes. Ja siin olekski mõistlik vaadata Ameerika suunas, mis on riigina ettevõtluse ja innovatsiooni lipulaev. Mida teevad nemad oma haridussüsteemis teisiti? Oleme ju meie haridusmõõdikute põhjal Ameerika Ühendriikidest palju kõrgemal positsioonil (viimases OECD PISA 2022 uuringus oli Eesti Euroopa parim ning maailmas seitsmendal kohal matemaatikas, samas kui Ameerika Ühendriigid jäid märgatavalt tahapoole), aga kõikvõimalike ettevõtluse ja inovatsiooni mõõdikutes on meie kohad pigem vastupidised.

“Kui ühiskonnas domineerib ettevaatlikkus ja eksimise kartus, jäävad paljud head ideed realiseerimata.

Ettevõtlusuuringud näitavad, et Eesti inimesed ei ole nii ettevõtlikud, kui võiks eeldada meie haridustasemest. Global Entrepreneurship Monitori raport tõi näiteks välja, et Eestis on üllatavalt madal nende inimeste osakaal, kes tunnevad kedagi, kes on loonud uue ettevõtte – selle näitaja poolest paikneb Eesti maailmas alles 40. kohal! Samas PISA testide põhjal oleme maailma absoluutses tipus.

Võib-olla peaksime ka Eestis mõtlema vähem sellele, kuidas toota veel paremaid testitulemusi, ja rohkem sellele, kuidas kasvatada inimesi, kes julgevad midagi alustada. Sest uuendused ei sünni ainult teadmistest. Innovatsioon ja looming sünnib hetkest, mil inimene otsustab tegutseda. Hariduse põhiülesanne ei tohiks olla pelgalt anda õigeid vastuseid, vaid eelkõige koolitada inimesi, kes julgevad tegutseda ka siis, kui õigeid vastuseid veel ei ole.