• Südalinna teatri noortestuudio lavastust „Neverland“ võib võtta kui tähtsat ja tundlikku sotsiaalteraapiat, mida meie ühiskond hädasti vajab.
• Lavastuses oli tunda OKOLO Teatra õpilaste piiritut truudust oma juhendajatele ning veendumust, et just teatristuudios leidsid nad oma koha elus.

---

„Neverland“

• Lavastajad Dmitri Kordas ja Anastasija Põlajeva.

• Näidendi autor Andrei Ivanov.

• Kunstnik Jekaterina Sedova.

• Valguskunstnik Anton Andrejuk.

• Muusikaline kujundus Aleksandr Žedeljov.

• Videokujundus MZ Studio, Vladimir Tok.

• Koreograaf Anastasia Lider.

• Laval on Tatjana Jegoruškina ja stuudio OKOLO Teatra.

• Soovituslik alates 14. eluaastast.

• Esietendus Südalinna teatri RING-laval 29. augustil 2026.

Näidend „See kõik on tema“ on praegu Poolas elava dramaturgi Andrei Ivanovi debüütteos, mis tegi ta kohe kuulsaks. Ilmus see 2013. aastal, mil virtuaalsuhtlus oli juba muutunud normiks, aga tekitas mõistmatust või isegi õudu neis, kes olid harjunud ehedate kontaktide ja soojade suhetega, mitte kohtumistega ekraanil. Maailma ei olnud enam võimalik muuta, noorukid tundsid end koos oma kõikide saladuste, hirmude, üleelamistega kaitstuna – leidus moodus elada maski taga, esitleda ennast kellena iganes, tunnistada üles mida tahes ja mitte karta paljastusi. 

Lapsevanemad tahtsid aga pidada edasi sügavaid vestlusi teetassi juures, rääkida südamest südamesse. Nad ei jõudnud pidada sammu slängiga, mida virtuaalmaailm võimendas, ning lapsed tajusid aina teravamalt lõhet põlvkondade vahel. Ees ootas veel tehisaru, millega saab tänapäeval suhelda kui emotsionaalselt arenenud vestluskaaslasega, kes oskab rõõmustada, pahandada ja head ööd soovida.

Omal ajal uudne, aga kas ka nüüd?

Põlvkondade konfliktile pühendatud teoseid oli maailmakirjanduses palju ka enne seda näidendit, aga Ivanov lõi täiesti uue vastasseisude dimensiooni, milles on süžeesid lõputult.

Näidendi süžee oli tolle aja kohta uudne: teismelise pojaga kontakti kaotanud ema hakkab noore neiuna valenime all pojaga virtuaalselt suhtlema. Ta püüab tuua poja välja tolle üksindusest, leida tema käitumisele selgituse, äratada temas õrnad tunded ning ideaalis võime armastada. Ema teo taga on nõutus ja vajadus sulatada üles see jääpank, millel ta poeg triivis temast lõpmatult kaugel, kuigi viibis kõrvaltoas. Ema tegu õnnestub, kuid viib lõpuks krahhini …

Näidendist „See kõik on tema“ räägiti kogu maailmas: seda on lavastatud kümnetes riikides, ka Eestis (Helen Rekkor lavastas Ivanovi näidendi 2017. aastal Rakvere teatris).

“Näidendi tõlgendusse ei ole kirjutatud huumorit ega elulisust, püsitakse vaid ühel hala- ja kaebenoodil.

Südalinna teatris on näidendi pealkiri „Neverland“. Lavale tõid selle kolm pedagoogi, kes kuuluvad ka teatri kollektiivi: Tatjana Jegoruškina, Anastasija Põlajeva, Dmitri Kordas. Nad andsid peaosa elukutselisele näitlejannale ning tegid noortestuudio OKOLO Teatra õpilastest osatäitjad. 

Näidend, mis loodi reaalelu ja interneti vahel kõrguva ületamatu müüri esimese adumise lainel, on tänaseks mõnevõrra vananenud. Seda võiks pakkuda vaatajale uues ja ootamatus tõlgenduses, kuid lavastuse loojad pole seda kahjuks teinud. Äsja lavale jõudnud tõlgendusse ei ole kirjutatud huumorit ega elulisust, püsitakse vaid ühel hala- ja kaebenoodil.

Selge see, et erialase hariduseta noored stuudiolased ei saa moodustada täisväärtuslikku ja harmoonilist ansamblit teatri ühe juhtiva näitleja Tatjana Jegoruškinaga. Noorte näitlejate diktsioon pole väga hea ning nad ei oska veel valitseda oma keha. 

Noored armastavad teatripedagooge

Lavastuse täiesti ettearvatavad puudused ei nulli selle väärtust. On võimalik, isegi üsna tõenäoline, et noorte suhted oma vanematega ei ole ka tänapäeval südamlikud, küll aga võib olla kindel, et neil on vägagi emotsionaalne suhe Südalinna teatri pedagoogidega. Õpetajatega, kes suutsid valenimesid kasutamata, ainult oma avatuse, noore põlvkonna probleemide mõistmise ning pedagoogilise võimekusega pälvida noorte usalduse. Nende, kes pole harjunud kedagi usaldama.

Õpilaste suhted õpetajatega on tänapäeval koolis väga keerulised, sest õpilase õigusi kaitsvad seadused provotseerivad sageli konflikte, kus kannatajaks jääb just õpetaja. Etenduses, mille vaatajad muide vaimustusega vastu võtsid, oli aga tunda õpilaste piiritut truudust oma juhendajatele ning veendumust, et just siin, stuudios, leidsid nad oma koha selles keerukas ja vasturääkivas elus ning siin osatakse neid kaitsta kõikide katsumuste eest.

“Lavastus tõestas, et noortel ja täiskasvanutel on võimalik leida ühine keel.

Praegu on Tallinnas tekkinud palju teatristuudioid ja kõikide nende järele on nõudlus, isegi kui õppida on neis üsna kallis ja inimesed saavad endale lubada järjest vähem. Arvan, et teater – väljamõeldud situatsioon – loob võimsa kaitse reaalsuse eest, mis on tõesti võimeline tapma ja lömastama, eriti noore. 

Kuid ka täiskasvanud tormavad teatrisse, pööramata tähelepanu piletihinnale. Nii on see kogu maailmas: Londonis, Berliinis, Ateenas, Kopenhaagenis ja teistes linnades, kus olen viimase kahe aasta jooksul käinud, sest kirjutan raamatut Tšehhovi lavastustest eri riikides. Mõnikord tuleb piletid soetada aasta ette, et saada koht teisel rõdul. Elik ka oma kohta otsivate laste vanemad tahavad eemalduda reaalsusest, uskuda selle teistsugust arengut, uskuda, et maailmas praegu toimuv võib lõppeda õnnelikult.

Mis puudutab aga lavastust „Neverland“, siis olen veendunud, et aus kriitika on end lavastuses proovile pannud noortele ja näitlejatele palju tähtsam kui mõõdutundetu kiitus, mis rahustab ja lohutab, aga ei lase edasi areneda. Tõeline kunstnik tahab kuulda tõtt tehtu kohta, tahab minna edasi, januneb mitte edu, vaid meisterlikkuse järele. 

Professionaalsusest isetegevuseni

Maailmas eksisteerib range astmestik: professionaalsus – stuudiolikkus – isetegevus. Stuudiolikkus ei tohi minu arvates esineda professionaalsusena, võimena luua psühholoogiliselt täpseid kujusid, karaktereid. Stuudio on vabadus, eksperiment, lõbu, õppimine – soov mõista kunsti, jõuda iseendas selgusele ja mõelda. Ettevalmistuseta noorukite kaasamine elukutselisse teatrisse on stuudiolikkuse tõukamine isetegevusse. Sellest kirjutas väga irooniliselt Tšehhov, kui moes olid suvised suvilateatrid, kui igavlevad jõukad daamid etendasid vodeville.

“Nooruk vajab juhendajaid ning just teatristuudio lemmikõpetaja või -õpetajatega võib näidata talle pääseteed, lohutada, võimaldada areneda.

Praegust „Neverlandi“ etendust võtan kui väga tähtsat ja tundlikku sotsiaalteraapiat, mida meie ühiskond hädasti vajab. Ajal, mil koolis on puudu õpetajatest ja tihtipeale õpetavad pedagoogilise hariduseta inimesed, kes ei mõista teismeliste psüühikat ega arvesta metoodikaid ega tavasid. Elu keerukus tekitab lisapingeid peredes, kus lõhe laste ja vanemate vahel on läbi aegade olnud traditsiooniline elamisviis. Nooruk aga vajab juhendajaid ja – missugune õnn – just teatristuudio lemmikõpetaja või -õpetajatega võib näidata talle pääseteed, lohutada, võimaldada areneda. 

Palju tööd kunsti nimel

Ja siiski teame kõik väga hästi, mis juhtub ärahellitatud lastega. Nad muutuvad kapriisseteks ja nõudlikeks ning on veendunud, et maailm kuulub neile – tuleviku peremeestele. Kunsti nimel on vaja aga väga palju tööd teha, töötada kogu elu ning kogu elu kurvastada selle üle, et taas kord ei tulnud välja nii hästi, kui oleks tahtnud. Ja veel: kunstis ei ole seda sotsiaalse õigluse vormi, kus kõike jagatakse võrdselt. Kunstis saab andekam rohkem, kel annet vähem, sellele jagub aga vähem. Leppida on sellega meeletult raske, vaat et võimatu, aga tegema seda peab. Ameerikalik põhimõte „kui tahan, siis saan hakkama“ kunstis ei tööta. Seepärast julgen „Neverlandi“ projekti loojaid kutsuda üles käima tudengite ja iseendaga ümber väga ettevaatlikult. 

Tehtud on midagi suurepärast: noored etendasid koos pedagoogidega põlvkondade omavahelist läbisaamist ja tõestasid, et ühist keelt on võimalik leida ning koostöös täiskasvanutega võib teenida aplausi. Ebakindlatele annab see jõudu! Ujedatele julgust! Kiitusest ilmajäänutele – heakskiitu. Neile aga, kellel on annet, arusaama, et tuleb minna edasi …