• Üldistamine ATH ja autismi teemadel teeb ülekohut tuhandetele inimestele, kes elavad iga päev eripäraga, kuid ei nõua erikohtlemist.
• Enamik neuroerilisi lapsi ja täiskasvanuid teeb iga päev endaga tööd, mida niinimetatult tüüpilise ajuga inimene tähelegi ei pane.

Viimasel ajal on Eestis üha tihedamini arutelude keskmesse jõudnud ATH ja autismi küsimus, ja seda mitte positiivses võtmes. Väidetakse, et need on moehaigused, mida on pandeemiana plahvatuslikult ülediagnoositud. Seda selleks, et diagnoosi nõudjad saaksid oma igapäevaseid raskusi, ebamugavust ja inimlikke nõrkusi diagnoosi taha peita, vabanedes nii isiklikust vastutusest. Väidetakse, et ühiskond muutub mugavamaks ja vastutus delegeeritakse diagnoosile.

Ei saa salata, et tänapäeva ühiskonnas on tendentse, kus diagnoosi varju püütakse peita lihtsat laiskust või emotsionaalset ebaküpsust. Kuid üldistamine teeb ülekohut tuhandetele inimestele, kes elavad iga päev nähtamatu eripäraga, ei nõua erikohtlemist ega eelda, et maailm peab nende ümber keerlema.

Enesekesksus pole diagnoos

Olgem ausad, vastutuse vältimine ei ole neuroerilisuse tunnusjoon. Terve maailm on täis nn Kareneid ja Kevineid, kellel puudub igasugune diagnoos, kuid kes sellegipoolest eeldavad, et ühiskond peab täpselt nende pilli järgi tantsima. Nõudlikkus, enesekesksus ja mugavus on isiksuseomadused, mitte psühhiaatrilised diagnoosid. Kui me kleebime vastutustundetuse sildi külge tervele inimgrupile, kellel on nagunii iga päev raske, on see ebaõiglane ja ebaprofessionaalne.

“Terve maailm on täis inimesi, kellel puudub igasugune diagnoos, kuid kes sellegipoolest eeldavad, et ühiskond peab täpselt nende pilli järgi tantsima.

Teaduses mõistetakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) või autismispektri häiret (ASH) kui neuroarengulisi eripärasid, mis on seotud neurobioloogiliste iseärasustega aju funktsioneerimises. Uuringud näitavad, et ATH puhul on tegemist dopamiini ja noradrenaliini regulatsioonihäirega prefrontaalses korteksis – piirkonnas, mis vastutab ajaplaneerimise, töömälu ja emotsioonide regulatsiooni eest.

Diagnoos ei ole mõeldud piletiks, mis vabastab süüst. Teaduslikust vaatepunktist on diagnoos selgitus, mitte vabandus. See pakub inimesele ja tema lähedastele n-ö kaardi – arusaama sellest, kuidas tema aju töötab, et leida õiged kompensatsioonimehhanismid ja toimivad strateegiad; mitte käpad püsti ajada ja kuulutada: „Mul on diagnoos, ma olen puutumatu!“

Väikeklassis ei hoita lapsi vatiteki sees 

Väikeklasside õpetajana, kes töötab iga päev ATH ja autismi diagnoosiga lastega, võin kinnitada, et meie töökultuur ei põhine mugavustsoonil ega vatiteki sisse mähkimisel. Vastupidi – me õpetame lastele iga päev enesejuhtimist ja vastutust, arvestades nende lähtepunkti.

Meie sõnum õpilastele on lihtne ja selge: kui sul on düsleksia, ei tähenda see, et sa ei pea lugema. See tähendab, et peame leidma lugema õppimiseks teed ja strateegiad. Lugemisraskuse uuringud (nt prof Sally Shaywitz, Yale’i düsleksia ja loovuse keskuse kaasdirektor) rõhutavad, et düslektikud suudavad sujuvalt lugeda ja teksti mõista just tänu teadlikule harjutamisele ja nn alternatiivsete neuronaalsete radade kasutuselevõtule (aju parema poolkera ja otsmikusagara kaasamise kaudu). See aga eeldab varajast diagnoosi ja sekkumist, et rakendada spetsiaalseid metoodikaid, ja lapselt muidugi palju harjutamist ja visadust.

“Silma jäävad need, kes kõige valjemini karjuvad, kuid me ei tohi unustada neid, kes vaikselt kannatavad, püüavad ja pingutavad.

Kui inimesel on ATH, ei saa ta öelda, et ta ei pea oma emotsioone valitsema. Täiskasvanueas ei küsi politsei ega tööandja vihapurske järel diagnoosi – huvitab see, et keegi sai viga või töö jäi tegemata. Diagnoos ei vabasta vajadusest järgida seadust ega pidada kinni ühiskondlikest reeglitest. Tunnustatud ATH-uurija prof Russell A. Barkley on oma töödes korduvalt rõhutanud: „ATH ei ole teadmiste puudumisest tingitud häire, vaid teadmiste rakendamise häire teatud ajahetkel ja kohas.“ See tähendab, et inimene peab õppima looma endale väliseid kompensatsioonimehhanisme (struktuure, meeldetuletusi, eneseregulatsiooni võtteid), et oma käitumist kontrollida. Et see sujuvalt ja professionaalselt toimiks, tuleb varakult diagnoosida ja sekkuda.

Kui inimene on autistlik, ei saa ta eeldada, et terve maailm keerab oma detsibellid maha. Ta peab õppima tundma oma piire, kasutama vajadusel mürasummutavaid klappe või leidma muid viise, kuidas selles mürarikkas maailmas iseseisvalt toime tulla. Selleks, et end paremini mõista ja aktsepteerida ning lahendusi leida, on taas vaja varakult diagnoosida.

Me toetame arenevat inimest, ei paita tal lihtsalt pead, öeldes, et pole midagi, sul on ju diagnoos. Me ei õpeta lapsi ootama, et maailm kohanduks nende järgi, vaid andma endale aru: eripära nõuab rohkem, mitte vähem pingutust. Õige juhendamise ja sobilike tööriistadega on täiesti võimalik hakkama saada.

Varajane sekkumine on kasulik kõigile

Silt, nagu oleksid diagnoosiga inimesed lihtsalt mugavad või tahtejõuetud, teeb otsest ja mõõdetavat kahju. Pikaajalised uuringud näitavad, et inimaju on hämmastavalt plastiline. Spetsiifiliste treeningute ja teadliku harjutamise abil on võimalik luua uusi sünapse ning leida toimivaid mudeleid ka seal, kus aju esmapilgul vastu puikleb. Kuid see protsess vajab sihipärast tuge ja mõistmist ning mida varem, seda parem. Teaduspõhine sekkumine – olgu selleks siis teraapia või konkreetsete enesejuhtimisoskuste harjutamine – aitavad noorel kasvada iseseisvaks täiskasvanuks, kes saab täiskasvanueas tööturul hakkama ega jää sõltuma sotsiaaltoetustest.

“Õpetame väikeklassis lastele iga päev enesejuhtimist ja vastutust. Õige juhendamise ja sobilike tööriistadega on täiesti võimalik hakkama saada.

Diagnoosimata jätmise ja probleemi eitamise hind on aga ühiskonnale ränk. Kui neurovürtsikas (sotsiaalmeedias populaarseks saanud slängisõna, mis tähistab neuroerinevust – toim) noor jäetakse toeta ja talle korrutatakse juttu laiskusest, ei kao tema aju eripära kuhugi. Tagajärg on toetuseta jäänud täiskasvanud, kellel on mitu korda kõrgem risk sattuda sõltuvuste küüsi, jääda tööturult kõrvale või sattuda pahuksisse seadusega. Diagnoos ei nõrgesta kedagi, diagnoosita ja juhtimiseta jäänud seisund nõrgestab.

Kuidas siit edasi minna? 

Selmet näpuga näidata ja üldistada, peaksime konstruktiivselt tegutsema. Kui meie ühiskonnas ongi tekkinud tendents diagnoosi taha peitudes eluväsimust põhjendada ja kohustusi eirata, jätkem diagnoosimine siiski professionaalidele, psühhiaatritele ja psühholoogidele. Nende pädevuses on teha vahet, kust lõpeb iseloom või mugavus ja kust algab tegelik abivajadus. Me ülejäänud, kel selleks väljaõpe puudub, ei tohiks vähemusega seotud probleemis enamust süüdistada. Iga päev väikeklassides õpetades näeme, kui oluline on noorte edaspidises edukas hakkamasaamises see, et nad võimalikult vara võimalikult sihipärast abi saaksid. Parem kulutada ühiskonna ressursse lühikese aja jooksul lapse toetamiseks, kui täiskasvanule terve ülejäänud elu sotsiaaltuge pakkuda. 

Enamik neuroerilisi lapsi ja täiskasvanuid teeb iga päev endaga tööd, mida niinimetatult tüüpilise ajuga inimene tähelegi ei pane. Nad ei palu erikohtlemist ega mugavust – nad vajavad mõistmist, õigeid tööriistu ja võimalust kasvada ühiskonna täisväärtuslikeks, iseseisvateks liikmeteks.

Oleme nõudlikud, kuid olgem ka õiglased. Enne kui sildistama hakkame, vaadakem otsa sellele suurele tööle, mida need lapsed, nende vanemad ja õpetajad iga päev kulisside taga teevad. Muidugi jäävad silma alati need, kes kõige valjemini karjuvad, kuid see ei tähenda, et peaksime unustama need, kes vaikselt kannatavad, püüavad ja pingutavad.