Kirjandustänava festivalil arutlesid emakeeleõpetajad tehisaru kasutamise üle kirjandustunnis. Õpetajad tõdesid, et loovtöid pole mõtet enam kodus teha anda, sest see toob kaasa juurdlemise teksti autorluse üle, vahendab ERR-i kultuuriportaal.

Vestlesid Kirsi Rannaste (Viimsi gümnaasium), Anu Kell (Gustav Adolfi gümnaasium ja Tallinna reaalkool) ning Jürgen Rooste (Tabasalu gümnaasium). Vestlust juhtis Õpetajate Lehe peatoimetaja Kristi Helme.

Kirsi Rannaste tõdes, et viimasel paaril aastal on ta hakanud õpilaste tekste lugedes mõtlema, kelle kirjutatud tekstiga tegu on. “Kas on õpilase tekst? Tehisaru tekst? Või midagi seal keskel või vahepeal? See on tulnud klassiruumi järsku. Võib-olla oli seda ka enne, aga kuna ma ise olen tehisaruga paaril viimasel aastal kokku puutunud, siis ma ei osanud alustuseks seda ka märgata,” rääkis Rannaste.

Anu Kell märkis, et seni on tehisaru eesti keele tekstide ja grammatikaga töötades õnneks erakordselt mannetu. “Tegelikult need tehisaruga tekstid on suhteliselt hästi ära tuntavad. On olnud juhuseid, et õpilased on esitanud neid, aga kui päris aus olla, siis mina enda säästmiseks olen läinud pigem seda teed, et kodus ei lase enam mitte midagi teha. Kõik asjad teeme koolis. Kohapeal kirjutavad minu silma all ja siis ei ole mingit kahtlust,” sõnas Kell. “Ei ole mõtet ennast vaevata detektiivi mängimisega,” lisas ta.

“Eriti eksib tehisaru siis, kui küsimus on Eesti kirjanike ja raamatute põhjal tehtud töös. Ta ajab niisugust jama, et ükski normaalne õpilane nii rumalaid asju sinna tegelikult kirja ei pane. Minu meelest on kõige olulisem täna õpilastele õpetada, et väga vajalik on kriitilise mõtlemise oskus. Ei saa lasta enda eest asju ära teha. Mina olen võrrelnud tehisaru rumala ja üpris nahaalse inimesega, kes on võimeline sulle lihtsalt näkku valetama,” rääkis Kell.

Jürgen Rooste nõustus, et enam pole mõtet lasta õpilastel kodus midagi teha. “See kogemus on mul täpselt sama. Samas selle üle ka kõik kurdavad, et Eesti õpilaste kodutööde koormus pidavat olema uskumatult suur ja piinav. Võib-olla mingites ainetes siiski on vaja kuidagi-midagi treenida. Aga kuna ma tean, et kui ma annan kodus mõne väiksema proosateksti või luuletuse lugeda, siis suurem osa neist lihtsalt ei loe seda ja selleks, et koos töötada peame neid ka tunnis lugema,” selgitas Rooste.

“Õnneks on tund meil 75 minutit. See annab võimalust natukene manööverdada. Aga peaaegu ei ole mõtet enam kodutööd jätta ja midagi kirjutada kindlasti mitte,” lisas Rooste.

Roostele jääb arusaamatuks, miks hüpati tehisaru-kelgule nii varajases faasis. “Kui see oleks keemiaprodukt, siis proovitaks seda veel aastaid salaja laborites koerakutsikate peal. Aga kuna see ei ole keemiaprodukt, vaid arvuti-masinavärk, siis proovitakse kohe elusate laste peal ja ilma igasuguse vaheperioodita,” möönis Rooste.

Kui lasta ikkagi kodus kirjutada, siis tekib ka oht, et õpilased pikapeale tehisaru arvestatavale tasemele treenivad. “Vahel kirjutavad nad juba tunnis, ilma telefonita selline lauseehitus nagu AI oleks kirjutanud. See on hirmutav. Mingil hetkel me ei saa enam aru,” nentis Rooste.

“Mina mäletan ka, kui üks õpilane esitas mulle oma töö ja siis ma ütlesin talle, et see on nagu AI-ga tehtud. Siis ta oli väga solvunud, sest selgus, et see töö oli ikkagi tema enda tehtud. Vähemalt nii ta mulle väitis. Aga ma olen nõus, et AI areneb ja ma ei usu, et täna on võimalik kõikidel kordadel aru saada. Ma ei usu,” lisas Kell.

Vaata täismahus vestlusringi siit (video asub artikli lõpus).