- Etenduskunstid – teater, draama, tants, tsirkus, kirjandus – on haridussüsteemis marginaalses seisus. Samas pole etenduskunstid pelgalt meelelahutus, vaid sügavuti minev õppemeetod.
Drama Boreale konverents toimus 26. korda ning on olnud 30 aastat Põhjamaade draama- ja teatripedagoogilise uurimise tähtsündmuseks. Tänavune rahvusvaheline konverents „Forces and F(r)ictions“ võimaldas kolme päeva jooksul kuulata teatri- ja draamaõppe alaseid ettekandeid, osaleda arvukates töötubades ja aruteludes. Konverentsil oli kaks peaesinejat, 67 ettekannet ja 140 osalejat 18 erinevast riigist. Konverentsi võõrustas ja korraldas Helsingi kunstiülikooli teatriakadeemia koostöös FIDEA (Soome draama- ja teatrihariduse assotsiatsioon), Turu ülikooli rakenduskõrgkooli kunstiakadeemia, Helsingi haridusosakonna ja Laajasalo instituudiga.
Praeguses kiiresti muutuvas ja sageli lõhestunud maailmas otsivad haridustöötajad üha enam viise, kuidas muuta õppimist tähendusrikkamaks, kaasavamaks ja elavamaks. Tänavu Helsingis toimunud 26. Põhjamaade draamakonverents Drama Boreale pealkirjaga „Forces and F(r)ictions“ (ee „Jõud ja f(r)iktsioonid“) tõi kokku osalejaid 18 riigist, et uurida ja jagada kogemusi, kuidas draama, teater ja performatiivne pedagoogika saavad haridusruumi mõjutada ja ümber kujundada.
Konverentsil otsiti vastuseid küsimusele, milliseks võiks haridus muutuda, kui kujundame seda koos kunstiliste võtetega.
Etenduskunsti ja ka kunsti laiemalt on õppimiseks kasutatud sajandeid, Vana-Kreekas olid kunstid ja pedagoogika, tants, teater ja religioon lahutamatud. Tööstusrevolutsiooni eel kaotas teatrikunst oma pedagoogilise rolli. Teatriajaloolased on oletanud, et selles võis olla süüdi lavakunstile omane ambivalentsus ehk mängulisus – tõsine teema võib rambivalguses hõlpsalt pilaks muutuda ja vastupidi.
“Kuigi kooliteater elab, puudub Eesti üldhariduses draama- ja teatriõpetus eraldi distsipliinina.
Tagasi kooli tuli see 19. sajandi lõpul kultuurhariduse kontekstis teatriharrastusena. Kuigi 20. sajandi algusest on draama ja teater kui õppimise moodus õpetajapaunas olemas ja kooliteater elab, pole Eesti üldhariduses draama- ja teatriõpetust eraldi akadeemilise distsipliinina, samuti puudub meil eestikeelne süstematiseeritud terminoloogia ja mahukas uurimistaust. Seetõttu on rahvusvaheline kogemuste vahetus meie draama- ja teatriõpetajatele ning praktikutele hindamatu väärtusega. Konverentsi praktilised töötoad pakkusid laia spektrit võtteid, mida saab rakendada nii aineõppes, keeleõppes kui ka sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisel – kilekotinukkudest kuni lauseliikmete kehastamiseni.
Eneseavastus ja sotsialiseerumine
Ungari päritolu nukuteatri näitleja Nora Varga demonstreeris töötoas, kuidas enesessetõmbunud teismelisi, NEET-noori, keelebarjääriga inimesi kaasa tõmmata ja rääkima panna, mil moel luua kontakti kõige lihtsamate vahenditega. Kasutades materjalina kilekotte ja vormides neist veidraid nukke, loodi tegelaskujud, kellele anti hääl ja iseloom. Materjaliga mängust koorus märkamatult välja turvaline sotsiaalne kontakt, mis päädis kogu grupi koosloomega ja juba tõsisemate lugude jagamisega. Edukaks suhtlemiseks on vaja vahel end ära unustada.
Huvitavaid lahendusi pakkusid keeleõppele suunatud draamatöötoad. Et keeleõpet saab käsitada ka kui kehalist ja loovat liikumist. Näiteks lauseliikmeid elustatipilditeatris. Soome aasta õpetajaks pärjatud Nina Maunu juhtimisel katsetati liikumist ja improvisatsiooni keeleõppes. Alusele, öeldisele, sihitisele ning omadus- ja määrsõnadele loodi dramaatilised karakterid. Osalejad mängisid kehaliselt ja pilditeatri tehnikas lahti grammatilisi funktsioone ja keelelisi suhtevõrgustikke. Lausete moodustamine ja etendamine draamavormis, kogu õppe loomingulisus ja ootamatus aitasid terminoloogial ning keelekonstruktsioonidel vaevata kinnistuda.
Või siisloojutustamine ja protsessdraama – Kreeka õpetaja Evi Karyndi tutvustas oma tunde õhtukoolis, mille eesmärk on arendada laste inglise keele kõnet. Kõne omandamise võti on loojutustamine ja improvisatsioon, aga valmis narratiivi vahendamise asemel käivitatakse õppijate fantaasia, lapsed saavad ise sündmusi lahti mängida, tegevust arendada, õpetajaga mängida ja märkamatult keelt õppida.
Kõikide töötubade tuum oli turvalise keskkonna loomine. Ehkki 45-minutilisse koolitundi on terviklikku draamaprotsessi keeruline mahutada, näitavad need võtted, kuidas loova kaose ja koostöö kaudu tekib klassiruumis tugev ühtekuuluvustunne ja koosloome energia ning mil moel üksteist vastastikku sütitatakse.
Õppimine kui dünaamiline koosloome
Konverentsi keskseks akadeemiliseks teemaks kujunes performatiivne pedagoogika. Sümpoosionil „Performatiivse pedagoogika poole – f(r)iktsioonid ja potentsiaalid“ ning Põhjamaade etenduskunstide uurimisvõrgustiku NPARN aruteludes rõhutati, et performatiivses pedagoogikas asendub teadmiste vahendamine tähenduse loomisega, kus kehad, emotsioonid, liigutused ja materjalid kujundavad aktiivselt teadmiste teket.
Performatiivne pedagoogika erineb traditsioonilisest kolmes aspektis: toimub dünaamiline koosloome, jäiga õppekava vahetab välja artograafiline lähenemine ehk õpetaja toimib klassiruumis nagu kunstnik ning õppijate passiivne kuulajaroll asendub kehastunud ja afektiivse kaasatusega. Artograafia on uurimismeetod, kus põimuvad kunstnik, õpetaja ja teadlane
“Performatiivne pedagoogika annab õpilasele hääle ja julguse toimida keerulistes olukordades.
Soome pedagoog, uurija ja artist Nina Dahl-Tallgren tõi oma peaettekandes esile, et etenduskunstid (teater, draama, tants, tsirkus, kirjandus) on haridussüsteemis sageli marginaalses seisus ega toimi autonoomsete teadmisvaldkondadena. Nii kipub see olema paljudes maades. Tuginedes posthumanistlikule filosoofiale ja artograafiale, viitas Dahl-Tallgren põhimõttele, et klassiruum on elav keskkond. Mitte üksnes ruumiline raam, vaid keskkond, kus teadmised tekivad kehade, materjalide ja ruumiliste paigutuste koosmõjus. Kujutluse, lihtsate vahendite ja ruumipaigutuste abil, kogu grupi koosloomes on võimalik kogeda ja harjutada ükskõik milliseid keskkondi ja olukordi.
Kui õpetajad rakendavad distsipliiniüleseid vorme ja kunstilist dialoogi, peab jäigalt fikseeritud õppekavagi kohanema.
Põhjamaades on etenduskunstide ja pedagoogika lõimumist ehk draamapedagoogikat uuritud üle 30 aasta. Drama Boreale konverents kinnitas, et etenduskunstid ei ole pelgalt meelelahutus, vaid sügavuti minev õppemeetod. Performatiivne pedagoogika annab õpilasele hääle, keha mõistmise ja julguse toimida keerulistes olukordades. Eestil on selles vallas Põhjamaade kogemusest õppida ja miks mitte ka strateegiaid üle võtta – ehitades sildu rahvusvaheliste uurimuste ja meie igapäevaste koolitavade vahele, saame tuua oma klassiruumidesse rohkem elavust, tähendusrikkust ja loovat julgust.
Lisa kommentaar