Kultuuriranits kasvab kahekordseks

• Iga laps peab aastas vähemalt korra õppekäigule jõudma.
• Tuleval aastal saab koolide õppekäike rahastav Kultuuriranitsa meede riigieelarvest juurde 1,5 miljonit eurot, millega kasvab programmi kogumaht 3 miljoni euroni aastas. See tähendab, et summa suureneb seniselt 11 eurolt keskmiselt 22 euroni lapse kohta.

„Kultuuriranitsa toetus on arvestatud pearahana igale esimese kuni üheksanda klassi õpilasele. Eelarve suurendamisel on lähtutud kultuuriasutuste keskmistest piletihindadest, millest kõrgeim on teatripileti oma – ligikaudu 18 eurot õpilase kohta,“ täpsustas kultuuriminister Heidy Purga. „Suurem toetus võimaldab senisest paremini maksta nii pileti kui ka transpordi eest ning hajaasustuse koefitsiendi tõttu saavad keskustest kaugemal asuvad koolid arvestada suurema toetussummaga.“

Hajaasustuse koefitsient tähendab, et kui seni oli toetus keskmiselt 11 eurot õpilase kohta ning jäi tegelikkuses sõltuvalt piirkonnast ligikaudu 9,60 ja 19,58 euro vahele, siis kolme miljoni euro suuruse eelarve korral on uus keskmine toetus ligikaudu 22 eurot õpilase kohta. See on umbes 19 eurot keskustes ning kuni 40 eurot hõredalt asustatud piirkondades. 

Õpetajatel on Purga sõnul seega rohkem võimalusi valida, kas külastada õppeaasta jooksul mitut soodsa piletiga programmi või võtta ette üks kulukam õppekäik. „Oluline on, et iga põhikooliõpilane saaks vähemalt korra, aga ideaalis mitu korda aastas kultuurihariduse programmist osa, sõltumata pere majanduslikust olukorrast või kooli asukohast,“ toonitas minister.  

Kultuuriranitsa toetuse kasutamine näeb ette, et kultuurihariduse õppekäik peab toimuma kultuuri- või mäluasutusse (muuseumi, teatrisse, kontserdile, kinno või näitusele). Toetatakse ka õppekäike teistesse kultuuriasutustesse, nagu piirkonna raamatukogu, kultuurimaja, rahvamaja jne.

Õppekäik vastab Kultuuriranitsa tingimustele siis, kui tegemist on õppekavaga seotud kultuuriürituse või haridusprogrammiga. Soovituslikult pakub kultuuriasutus õpetajale ka külastust ettevalmistavaid ja peegeldavaid materjale. „Kultuuriranitsa ainulaadne süsteem usaldab väga õpetaja valikuid,“ ütles Purga.

Muuseumid ja näitused läksid pausile

Eesti muuseumiühingu septembri hakul valminud muuseumihariduse teemaline raport näitas, et möödunud õppeaastal vähenes kooligruppide külastatavus 56 protsendis küsitlusega hõlmatud muuseumide külastuskohtadest. Peamise takistusena nimetasid muuseumid transpordikulu. „Kultuuriranitsa rahasumma suurendamine on seetõttu väga vajalik: sellega saab maksta nii kultuuriasutuse külastuse kui ka sinna sõitmise eest,“ kinnitas ühingu tegevjuht Anu Viltrop. „See on oluline samm, mis annab koolidele rohkem võimalusi laste õppimist rikastada. Kahju, et ei leitud võimalust meedet gümnaasiumiastmele laiendada.“

“Kahju, et ei leitud võimalust meedet gümnaasiumiastmele laiendada.

Anu Viltrop

Tema sõnul on sel sügisel mitmes muuseumis kooligruppe käinud pigem vähe. „Me ei tea veel täpselt, kas takistuseks on jätkuvalt transport või annab tunda õpetajate reformiväsimus ja suur töökoormus. Raport tõi küll välja, et piisava rahastuse kõrval vajavad õpetajad selget infot ja tuge, muu hulgas toetusmeetmetes orienteerumiseks, et õppekäigu korraldamine oleks neile jõukohane. Muuseumid ootavad lapsi ning on valmis õpetajatega koos mõtlema, kuidas külastus kõige paremini õppetööd toetaks,“ lubas Viltrop.

Kultuuriranitsa kaudu koolidele haridusprogramme pakkuva Juhan Kuusi dokfoto keskuse loovjuht ja kuraator Kristel Aimee Laur kinnitas, et rahastuse suurendamisest on abi nii nende keskusele kui kahtlemata ka koolidele. „Meil oli vahepeal paus, kus Kultuuriranitsa kaudu üldse ei käidud, ja see andis kohe tunda,“ viitas ta talvisele vaidlusele selle üle, kas õppekäikudeks tohib lastevanematelt lisaraha koguda. „Kurb. Meil olid just sel ajal üleval head näitused.“

Tema sõnul on mõistetav, et kaugemate piirkondade lapsed viiakse pigem suuremate gruppidena suurematesse muuseumidesse, säästmaks transpordikuludelt. „Paljud ei teagi ehk meie olemasolust ja võimalustest, samas võimaldavad just väiksemad ruumid paremini keskenduda ja väsitavad vähem,“ leidis ta. 

Vaimse tervise vitamiinid

Dokfoto keskus toob tema sõnul näituste vahendusel pinnale teemad, millele kooliprogrammis eraldi tähelepanu ei pöörata, näiteks empaatia ja sotsiaalsuse. „Tund aega sellist aegruumi panevad mõtlema teemade üle, millega laps ei pruugi iga päev kokku puutuda, aga siin on võimalik end nendega kurssi viia,“ selgitas psühholoogitaustaga kuraator, kelle hinnangul toetavad kultuurielamused ka noorte vaimset tervist – seda eriti digiajastul. „Kultuurisündmustel osalemine on nagu trenn: kui sul puudub harjumus, on seda väga raske oma päevakavasse mahutada. „Just koolis saab neid harjumusi tekitada, et iga laps või noor leiaks kogu eluks selle, mis talle sobib. Selle väljaselgitamiseks on tal vaja võimalust valida.“

“Kultuurisündmustel osalemine on nagu trenn: kui sul puudub harjumus, on seda väga raske oma päevakavasse mahutada.

Kristel Aimee Laur

Laurile on jäänud mulje, et mitte alati ei jõua info Kultuuriranitsa võimalustest kõigi õpetajateni, mistõttu peaks selle koondamise ja levitamisega tõsisemalt tegelema.

Tõrva gümnaasiumi loodusainete õpetaja Tiivi Rüütel selgitas, et nende koolis jäetakse õpetajatele oma aine ja õppekäikude sidumisel vabad käed. Õpetajad arutavad oma plaanid juhtkonnaga läbi, enne kui neid teostama asuvad. 

„Igal klassil võimalust Tallinna vahet sõita muidugi pole – oleme Eesti mõistes ikkagi ääremaa,“ tunnistas ta. „Kakskümmend kaks eurot on loomulikult parem kui mitte midagi, aga kui mõelda näiteks kirjandusõpetajale, kes peab õpilased mõne oma teemaga seotud teatrietendusele viima, siis teatripiletite hindu vaadates sealt transpordiks väga midagi üle ei jää.“

Eesmärk 54 eurot lapse kohta

Õpetaja Rüütel rääkis, et nende koolis lastevanematelt raha kogutud pole. „Kui külastus on ainekavaga seotud, siis on kool ikkagi leidnud võimaluse seda rahaga toetada,“ täpsustas ta ja märkis, et tegelikkuses võiks Kultuuriranitsa summa iga lapse kohta olla veel poole suurem. „Siis saaks tõepoolest muretult igale poole sõita,“ arvas ta.

Anu Viltrop ütles end lootvat, et ka pärast riigikogu valimisi ametisse astuv valitsus Kultuuriranitsat ei unusta ja selle rahastus kasvab järjepidevalt. „Meie siht toetub endiselt Kultuuriranitsa vaheanalüüsile ning on 52 eurot õpilase kohta aastas,“ nimetas ta. „See võimaldaks pakkuda mitmekesist õpet ning saada õppeaasta jooksul osa muuseumist, teatrist, kunstist, muusikast ja filmist. Koolid vajavad kindlust, et neid võimalusi õppetöösse pikemalt ette planeerida.“

“Kui kirjandusõpetaja peab õpilased mõne oma teemaga seotud teatrietendusele viima, siis teatripiletite hindu vaadates sealt transpordiks väga midagi üle ei jää.

Tiivi Rüütel

Vestlused paari õpetaja ja koolijuhiga on kinnitanud tema veendumust, et mõju on juba esimesel hästi läbi mõeldud külastusel. „See võib äratada lapses huvi, aidata õpitut mõista või anda talle kogemuse, mida ta muidu ei saaks. Seetõttu on Kultuuriranitsa rahastuse suurendamine igal juhul tervitatav samm,“ sõnas ta.

Koolide tagasisidest Kultuuriranitsale selgus, et väärtuslikuks haridustöö keskkonnaks peavad haridusasutused ka oma kodukoha kultuuriasutusi (kultuurikeskusi, rahvamajasid, muuseume, raamatukogusid, kunstigaleriisid jne) ning võimalusel eelistatakse õppekäikudel käia ühistranspordiga. Lisaks on õppekäikude korraldamisel oluline roll kohalikel omavalitsustel, kes aitavad katta transpordikulusid või võimaldavad kasutada omavalitsuse sõidukeid. Kõige suurem oli täielikku või osalist transporditoetust saanud koolide osakaal Järva-, Rapla-, Lääne-, Jõgeva- ja Võrumaal, kus toetuse olemasolu kinnitas üle 75% vastanud koolidest.

Kultuuriminister Purga möönis, et toetuse pikaajalisem sihttase võiks tulevikus olla 54 eurot, mis võimaldaks õppeaasta jooksul osaleda vähemalt viie kultuurivaldkonna haridustegevuses: käia kunstinäitusel ja teatris, kontserdil, kinos ning muuseumis. See muudab kultuurikogemuste oluliselt mitmekesisemaks ning õppekäigud süsteemsemaks.

---

620 klassitäit lapsi hakkab liikuma kutseliste treenerite juhendamisel

• Programmi „Sport koolis“ täiendav kahe miljoni euro suurune riigipoolne rahastus annab lastele rohkem võimalusi liikuda koolipäeva jooksul professionaalse juhendamise toel. Õpetajate Leht uuris kultuuriminister Heidy Purgalt, kuidas raha koolide vahel jaotatakse ning millised treenerid programmis koolides rakendust leiavad.

Millised on need 620 klassi, keda programmiga hõlmatakse ja mille alusel seda otsustatakse?

Programmi haare suureneb lisarahastuse toel üle viie korra, 120 klassilt enam kui 600-ni. Otsus, millised koolid programmiga liituvad, sünnib maakonna spordiliidu, kohaliku omavalitsuse ja loomulikult koolide koostöös. Kultuuriministeeriumilt liigub raha vastavalt klassikomplektide arvule proportsionaalselt maakonna spordiliitudesse. Vastavalt sellele summale on teada, kui palju klassikomplekte tuleb kaasata, ning maakonna spordiliidu ülesanne on soovijate nimekiri paika panna. Eesmärk on jälgida, et programm jõuaks eri piirkondadesse. Kõigepealt tuleb leida koolid ja kohalikud omavalitsused (omaosalus 15%), kes soovivad liituda, ja seejärel leppida kokku treenerite ning spordiklubidega.

Maakonnapõhise otsustamise kriteeriumide ja ka muude küsimustega toetab maakondlikke spordiliite liikumisharrastuse kompetentsikeskus, kes on programmi keskne koordinaator.

Kust ja ka millistelt spordialadelt leitakse professionaalsed treenerid, kes laste liikumisharjumusi parandama hakkavad?

Ühekordsest kahe miljoni euro suurusest lisarahastusest programmile „Sport koolis“ moodustab peamise osa kutsega treenerite tasu. Vähemalt 85% toetusest läheb selleks. Kasu saavad ka kolmanda ja neljanda kategooria treenerid, kes treeneri tööjõukulu meetmesse ei kvalifitseeru. Seejuures on ühe tunni tasu treeneri jaoks küllalt motiveeriv (37 eurot bruto).

Treenerite leidmine on maakonna spordiliidu ülesanne, kes on maakonna tasandil programmi koordinaator. Ka väiksema mahu juures jäid kokkulepped üldiselt maakonna spordiliidu ülesandeks, kellel on kõige parem kontaktvõrgustik kohapealsetest treeneritest ja spordiklubidest.

Eestis on üle 4000 kutsega treeneri. Ühe klassikomplekti peale on koormus nädalas kaks treeningtundi ning klassikomplekte kaasatakse ligikaudu 660. Pannes siia juurde väärilise töötasu, ei tohiks treenerite leidmisega liialt suuri raskusi tekkida. Piirkondades, kus treenereid on vähem, on ka programmi maht oluliselt väiksem.

Juhul kui Euroopa Komisjon kiidab heaks valitsuse riigiplaani jaotise, saab „Sport koolis“ programm järgmistel aastatel samaväärses mahus toetust juba Euroopa Liidu eelarvest. 

Eesmärk on võimaldada lastel tegelda õppeaasta jooksul eri spordialadega ja loomulikult on hea, kui suudame pakkuda ka uudseid alasid. On siiski oluline, et pakutavad treeningtunnid oleksid sellised, mida pärast kolmanda klassi lõppu mõnes lähedal asuvas spordiklubis või -koolis jätkata saaks.

Kokkuvõttes ongi eesmärk muuta esimese kooliastme lapsed aktiivsemateks liikujateks ja pakkuda neile võimalust eri spordialadega tutvuda, et nad leiaksid endale pärast kolmandat klassi selle kõige sobivama. Nii suureneb tõenäosus, et laps tegeleb alaga pikemalt kui vaid 11.–12. eluaastani – just selles vanuses hakkavad nad treeningutelt välja langema.