Määrus muudab menüüd, õpilased on asunud maitseainetega hangeldama

• Uued toitlustamisnõuded piiravad koolitoitu lisatud soola ja suhkrut ning toovad menüüsse rohkem köögivilju ja kala. Koolide, toitlustaja ja õpilaste kogemused erinevad, kuid riigil pole kavas muutuse mõju lähiajal põhjalikult mõõta.

Tartu koolidest jõudsid oktoobri alguses avalikkuse ette pildid õpilastest, kes võtavad kooli kaasa oma soolatopsi. Mõni laps kurtis, et koolitoit on muutunud liiga magedaks, osa nooremaid õpilasi tõstis kastme asemel taldrikule ainult riisi või tatart. Teised õpilased ja koolis söövad õpetajad jäid sama toiduga rahule.

Need vastandlikud hinnangud võtavad koolitoidu ümber puhkenud vaidluse hästi kokku. Ühelt poolt peab kool pakkuma lapse tervist toetavat toitu. Teisalt ei muuda nõuetele vastav menüü lapse toitumist tervislikumaks, kui toit jääb taldrikule ja õpilane läheb selle asemel poodi.

Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõuniku Ingrid Põldsaare sõnul jõustus enamik uusi nõudeid juba 2025. aasta septembris. Viimased, muu hulgas lisatavat soola ja suhkrut ning valmistoodete koostist puudutavad piirangud hakkasid kehtima tänavu 1. septembril.

“Järeldustega tuleb veel oodata.

Ingrid Põldsaar

Koolilõuna peab sisaldama vähemalt 120 grammi köögivilju ning kümne päeva jooksul tuleb õpilase kohta pakkuda vähemalt 120 grammi kala. Toidu valmistamisel lisatava soola kogus ei tohi kahe nädala keskmisena ületada 0,5 grammi ja lisatud suhkrute kogus viit grammi päeva kohta.

Piirang puudutab toitlustaja lisatavat soola

Poole grammi piirang ei tähenda, et kogu lõunasöök tohiks sisaldada ainult nii palju soola. Piirang puudutab toitlustaja lisatavat soola. Naatriumi sisaldavad ka toorained ja valmistooted.

Põldsaare sõnul ei ole koolitoidus lubatud naatriumikogus tervikuna varasemaga võrreldes oluliselt vähenenud. Küll aga seati piir toiduvalmistamisel lisatavale soolale ning koostisenõuded valmistoodetele. Seetõttu võis avalikust arutelust jääda mulje, et koolitoidust võetakse senisest palju rohkem soola ära.

Ministeerium on saanud tagasisidet koolidest, kus retsepte polnud veel muudetud, kuid õpilased juba arvasid, et toidus on vähem soola. Põldsaare hinnangul mõjutavad laste ootusi ka avalik arutelu ja täiskasvanute hoiakud.

Sama küsib Daily koolitoitu pakkuva Baltic Restaurants Estonia tegevdirektor Aaro Lode: kas toit muutus kõikjal järsult magedamaks või räägitakse sellest lihtsalt senisest rohkem?

„Nagu me tegime süüa enne, nii teeme suuresti ka nüüd,“ ütleb Lode. Tema sõnul ei toimunud Daily teenindatavates koolides septembris järsku pööret. Retseptides oli juba varem vähendatud lisatavat soola ja suhkrut ning suurendatud köögiviljade, kala ja täisteratoodete osakaalu.

Määrus ei keela soolatopsi

Uus määrus ei ütle, kas õpilane võib valmis koolilõunale ise soola lisada või kas kool võib panna sööklasse soolatopsi. Põldsaare sõnul tasub lapsi siiski julgustada sööma tervist toetavat toitu ning selgitada, miks soola kogust piiratakse.

Jüri kool on valinud pehme ülemineku. Kool vähendas retseptides soola ja suhkrut, kuid jättis sööjatele soola, ürdid ja muud maitseained vabalt kättesaadavaks. Teenustejuht Gert Reisneri sõnul ei piisa sellest, kui harjumuspärasest roast lihtsalt osa maitset ära võtta. Siis võib toit jääda lapsele lahjaks või võõraks.

Köök pöörab seetõttu rohkem tähelepanu põhitooraine maitsele, ürtidele, happesusele ja tekstuurile. Menüüs on näiteks röstitud köögiviljad, maitserohelisega riis ja spinatine kanakaste.

Jüri kooli köök valmistab eri toidukordadeks päevas kokku ligikaudu 1800–2000 einet. Reisner nimetab kööki selle mahu tõttu minitehaseks. Tema sõnul kulub väljastusletis toidule juurde raputatavat soola nädalas umbes 200 grammi. Roogade valmistamisel kasutatav sool on sellest arvestusest eraldi.

“Nagu me tegime süüa enne, nii teeme suuresti ka nüüd.

Aaro Lode

Reisneri hinnangul näitab väike lisasoola kulu, et soola vaba kättesaadavus ei tähenda tingimata selle rohket kasutamist. „Meie hinnangul ei ole mõistlik tekitada kunstlikku defitsiiti ega tunnet, et harjumuspärane maitse on järsku keelatud,“ ütleb ta.

Kui toit jääb lapsele väga magedaks, võib ta Reisneri sõnul lõunast loobuda ning osta poest piruka, maiustuse või magusa joogi. Siis jõuavad koolitoidust vähendatud suhkur ja sool lapseni mujalt.

Reisneri hinnangul võib määrus olukorda hoopis halvendada, kui nõuetele vastav, kuid lapsele võõra maitsega toit jääb söömata.

Jüri kooli 8. klassi õpilane Heili pole koolitoidus viimasel ajal erilist muutust märganud. Tema sõnul meeldivad õpilastele pasta-, supi- ja kalatoidud. Sööjaid jääb vähemaks pigem siis, kui menüüs on eksootilisemat sorti roog või tavapärasest rohkem köögivilju.

Heili ise ei pea koolipäeva jooksul toidupoodi minema. Kui põhiroog talle ei maitse, saab ta valida näiteks riisi, tatart või taimetoitu. Kooliga ühendatud spordikeskuses on ka puhvet, kuid õpilased käivad seal tema sõnul vähe, sest hinnad on seal lähima kaupluse omadest kõrgemad.

Õpilased: koolitoit on muutunud magedamaks

Eesti õpilasesinduste liidu tagasiside ei põhine üle-eestilisel uuringul, vaid liidule vabatahtlikult saadetud teadetel Eesti eri piirkondadest. Liidu juhatuse esimehe Karl Erik Kirsi hinnangul ei piirdu mageda toidu mure üksikute koolidega. Õpilased ütlevad, et koolitoit on muutunud magedamaks ja vähem maitsvaks. Puhvetite valikus pole nad Kirsi sõnul suuri muutusi märganud.

Õpilasliit vahendas ka ühe Eesti suurlinna kooli anonüümseks jääva õpilase kogemust. „Minu koolis on õpilased hakanud ise maitseaineid kaasa võtma või neid lausa müüma ja vahetama. Näiteks vahetatakse pipart soola või teiste maitseainete vastu ning müüakse poest ostetud maitseaineid omavahel edasi. Vahel käivad ka õpetajad õpilastelt maitseaineid laenamas,“ kirjeldab õpilane.

Kirsi hinnangul võib maitseainete kaasavõtmine töötada nõuete eesmärgile vastu, sest noored võivad lisada toidule rohkem soola, kui köögis retsepti järgi kasutataks. „Noorte ettevõtlikkus on küll tervitatav, kuid tegelikult illustreerib see hästi, kuidas nõuetest mööda hiilitakse,“ ütleb ta.

Kirsi sõnul harrastavad noored senisest rohkem ka „toiduturismi“: koolilõuna asemel lähevad poodi, ostavad sealt soolasemaid alternatiive või jätavad sootuks söömata. Õpilasliit ei ole siiski kogunud andmeid, mis võimaldaksid poes käimise sagedust varasema ajaga või piirkonniti võrrelda. Kirsi sõnul oleneb see suuresti sellest, kui kaugel kauplus koolist asub.

„Oleme olukorras, kus paberil on kõik nõuded täidetud, kuid reaalsuses tarbivad õpilased veel rohkem soola või on terve koolipäeva söömata,“ ütleb Kirss.

Õpilasliit peab lahenduseks õpilaste kaasamist menüü koostamisse ja toitlustamise korraldamisse. Kirsi hinnangul küsivad koolid õpilaste arvamust liiga harva ning ka küsimise järel ei pruugi midagi muutuda. Õpilaste osalusel oleks tema sõnul võimalik leida tervislik kompromiss, mida noored oleksid valmis ka sööma.

Enne uute nõuete täielikku rakendumist tehtud TAI uuringus sõi 10 347 õpilasest 60% koolilõunat neljal või viiel päeval nädalas. Lõunast loobujatest 63% ütles, et toit pole maitsev, ja 43%, et see erineb kodusest toidust. Vahetunni ajal käis kooli lähedalt midagi ostmas 34% vastanutest, abiturientidest 71%. Need arvud ei näita uute nõuete mõju, kuid annavad võrdluseks lähtekoha.

Puhvetist kadunud toode võib jõuda poest tagasi

Koolipuhvetite puhul peab Lode oluliseks teha vahet riiulil ja lapse käitumisel. TAI juhend soovitab kujundada müügikoha valiku 80/20 põhimõtte järgi: vähemalt 80% sortimendist võiks toetada tervist ning ülejäänu olla harvem tarbitav valik.

Lode sõnul olid Daily puhvetid ka varem tervisliku suunaga, kuid uus juhend tõi juurde praktilisi küsimusi. „Kui toode kaob koolipuhvetist, aga laps ostab selle pärast kõrvalpoest, siis on reegel koolimajas täidetud, kuid lapse käitumine ei ole muutunud,“ ütleb ta.

“Mageda toidu mure ei piirdu üksikute koolidega.

Karl Erik Kirss

Lode rõhutab, et poodi minekut ei saa kirjutada üksnes puhvetisoovituste arvele: valikuid mõjutavad ka vahetunni pikkus, poe lähedus, sõbrad ja taskuraha. TAI uuringus ostsid koolilõunat regulaarselt söövad õpilased mujalt toitu harvem.

Esimese kuu põhjal on vara otsustada

Daily ei näe Lode sõnul septembri põhjal koolilõuna sööjate arvu vähenemist. Näiteks Tartu ARNO süsteemis pole sööjate arv langenud. Mitme köögimeeskonna mulje järgi süüakse sama palju või isegi rohkem, kuid Lode rõhutab, et see pole koondandmetega tõestatud tulemus.

Ettevõte korraldab uue rahulolu-
uuringu ja kaalub toidujäätmeid novembris.

Daily on koolitoidu rahulolu-uuringut teinud juba 12 aastat. 2025. aasta uuringule vastas kokku 11 029 inimest, neist 8622 õpilast. Õpilastest hindas toidu maitset heaks või väga heaks 42%, aasta varem oli sama näitaja 38,6%. Ettevõtte hinnangul ei näita olemasolev suundumus rahulolu vähenemist. Need arvud ei näita aga veel tänavu septembris täielikult rakendatud nõuete mõju.

Oktoobri esimesel nädalal käis ligi 70 Daily koolisööklas lõunal 2724 külalist. Ettevõtte teatel kiideti kõige sagedamini toidu maitset ja salativalikut. Viljandis ja Tartus oleks osa külalisi soovinud rohkem soola, kuid toitlustaja sõnul oli selliseid märkusi vähe.

Avatud sööklate nädala tulemused ei pärine esinduslikust rahulolu-uuringust, vaid vabatahtlikult sööklasse tulnud külaliste tagasisidest. Daily andmetel oli tänavune 2724 külastajaga osalus viimase kolme aasta madalaim, tagasiside oli valdavalt positiivne ja soolasuse kohta tehti märkusi vähe. Daily hinnangul ei näita senised andmed, et koolitoidu maitsega oleks tekkinud uus või laialdane probleem.

Jüri kooli loenduse järgi sööb koolilõunat 92% õpilastest. Kool hindab toidukadu minimaalseks. Oma köögi eeliseks peab Reisner võimalust jälgida iga päev, milliseid roogi lapsed valivad, mida juurde võtavad ja taldrikule jätavad, ning muuta selle põhjal kiiresti retsepte ja valmistatavaid koguseid. „Pelgalt jääkide kaalumine ei muuda ühtegi rooga lapse jaoks maitsvamaks,“ ütleb ta. 

Kes maksab tervisliku toidu eest?

Maitse kõrval jookseb läbi kogu vaidluse raha. Riik maksab koolilõuna toetuseks ühe euro õpilase kohta päevas. Summa pole muutunud alates 2018. aastast. TAI uuringus leidis kolmveerand toitlustajatest, et tooraine ostmiseks peaks raha olema rohkem.

Jüri koolis on lõunasöögi tooraine jaoks õpilase kohta 1,20 eurot: riik maksab sellest ühe euro ja Rae vald lisab 20 senti. Vald katab köögipersonali ja muud tegevuskulud eraldi. Reisneri sõnul nõuab mitmekesise menüü koostamine selle summa eest väga täpset planeerimist.

Lode juhib tähelepanu, et hankepõhise toitlustuse puhul võib teenuse hind sisaldada peale tooraine ka tööjõu-, energia-, seadme- ja muid tegevuskulusid. Seetõttu ei saa eri toitlustusmudelite summasid üks ühele võrrelda.

Daily tegi arvutuse 2024/2025. aastal eeldusel, et muud tingimused ei muutu. Selle järgi võis määruse mõju toorainekulule ulatuda kuni kümne protsendini. Arvutus ei hõlmanud mahetooraine nõudeid ega muid täiendavaid hanketingimusi. Lode rõhutab, et tegelik mõju võib olla väiksem või suurem, sest samal ajal muutuvad hinnad, menüüd, töökorraldus ja toidukadu.

Sotsiaalministeeriumi analüüs jõudis teistsugusele järeldusele: uued nõuded ei peaks iseenesest koolitoitu kallimaks muutma ning varasemaid nõudeid täitnud asutused peaksid üldjuhul saama hakkama olemasoleva rahaga. Põldsaar möönab siiski, et toiduainete ja teenuste üldine hinnatõus on toitlustamise kallimaks muutnud ning vajadus riigi toetust suurendada on mõistetav. See eeldab tema sõnul riigieelarves laiemat kokkulepet.

Mõju-uuringut pole plaanis

Praegu pole riigil kavas eraldi uuringut, mis võrdleks õpilaste söömist, rahulolu, toidujäätmeid ja poest ostmist enne ning pärast nõuete täielikku rakendumist. Põldsaare sõnul vajavad toitlustajad kohanemiseks aega ja põhjalikumaid järeldusi võiks teha mõne aasta pärast, kui uued tavad on kinnistunud. Terviseamet koolides tekkivaid toidujäätmeid ei mõõda.

Nii jääb lähiaastatel suur osa hinnangust koolide, toitlustajate ja õpilaste enda kogemuse kanda. Üks soolatopsiga õpilane ei näita, et nõuded on läbi kukkunud. Samuti ei tõesta menüü vastavus määrusele, et laps selle toidu ära sööb.

Küsimusele, kas uued nõuded parandavad päriselt laste toitumist, saab vastata alles siis, kui peale menüü koostise mõõdetakse ka seda, kui palju toitu jõuab lapse kõhtu ja mida ta pärast sööklast lahkumist ostab.