- Tartu Raatuse kooli tehnoloogiatundides saavad õpilased juba neljandas klassis teadmisi 3D-modelleerimisest ja aasta pärast töötavad nad profiprogrammiga. Disainimine lõpeb nii poistel kui tüdrukutel tööpingi taga. „Põhikoolis tuleb põhja laduda, peame võimalikult palju mitmesuguseid oskusi õpetama ja läbi tegema,“ ütleb õpetaja Priit Laats.
„Neljanda klassiga alustame tööd pliiatsi, sirkli ja joonlauaga, sest enne lõikamist või puurimist peavad jooned olema õigesse kohta märgitud,“ räägib Priit Laats. Kui õpilased ei tea, mis on raadius ja diameeter, aitab Laats neid vajadusel ka matemaatikas järele.
Esimene töö on valmistada täring. Seegi on puhas matemaatika: üheskoos arutletakse, mitu tahku, tippu, nurka, serva on. Määratakse puuliik, loetakse aastarõngaid – lõiming loodusõpetusega. „Tundides kogu aeg arutleme, hästi palju tuleb tuua elulisi näiteid, sõltuvalt vanusest on tööd kas pigem mängulised või praktilised,“ ütleb Laats.
Viiendas klassis valmistab igaüks rõnga püüdmise mängu. Õpetaja tõdeb, et üha vähem on neid, kes saavad kodust kaasa elementaarsed käelised oskused, ent õnneks on lastel suur huvi need omandada.
“Ande avaldumiseks tuleb tehnoloogiatunnis teha tööd ka õpilaste hirmude ja liigse tagasihoidlikkusega.
Laats teeb neljandas klassis algust ka 3D-modelleerimisega. Viiendas klassis proovivad lapsed juba tehnilisemat programmi, ja nii üheksanda klassi lõpuni välja. Igal aastal õpitakse neli-viis nädalat modelleerimist. Üheksandikud teevad 3D-s juba elumaja, välisvaatest detailideni – paika saavad fassaad, katused, rennid, terrassid, käsipuud. „Nad valdavad programmis peamisi tööriistu, tänu sellele oskavad abistada isasid-vanaisasid, kes kodus midagi ehitavad või kujundavad,“ räägib Laats. „Andekamad õpilased teevad lõpuks mullegi silmad ette. Eriti hästi sooritavad ülesande need, kes on füüsikas tugevad. Elektroonika ja mehaanika ongi ju füüsika.“
Kuuenda klassi tunnis läheb päris tehniliseks. Joonestamisega, millega neljandas klassis algust tehti, minnakse edasi ja tehakse joonis käsitsi: toote kaks vaadet. Õpitakse liiteid (tüübel, polt, kruvi, nael, liim jm), et õpilane oskaks tootele sobivaima valida.
„Algul tuleb palju selgeks saada, seejärel valmivad tooted, et saaks tekkida vau-efekt,“ sõnab Priit Laats. „Seitsmendikud valmistavad näiteks uksekoputi. Tulevad väga ilusad tööd. Õpime käsitsi ja pingil lõikamist.“
Paaristööna valmivad liikuvad mehhanismid. Jõutakse mootorite ja ülekanneteni. Elektroonikaosa meeldib kõigile. Nii mõnigi õpilane on otsustanud pärast seda minna tehnoloogiat edasi õppima.
Varakult saavad õpilased aimu tööpinkide-masinate käsitsemisest.
Priit Laats on ainekavad ise välja töötanud ja muudab neid vastavalt vajadusele. Näiteks lisas ta kaheksandasse klassi traditsioonilist puutööd, et õpilased saaks valmistada rohkem tooteid. Peale selle on ainekavas ruumi nii-öelda vabadele teemadele.
Laats näitab istepingi detaile, mis õpilased on välja lõiganud. Kõik läheb järjest keerukamaks. Lõigatakse tikk- ja nurgasaega, õpitakse käsitsema ülafreesi. Nuputatakse, millised liited ja ühendused tuleb teha, kuidas viimistleda ja kas ka laseriga graveerida. Mõistagi valmib esmalt 3D-mudel.
Üheksandas klassis valmivad juba tõelised disainitud esemed: tehakse valmis kell. Õpetaja rõhutab, et toode peab olema nagu poest ostetud, ning õpilased lihvivad ja viimistlevad. Ei jäta enne, kui kell näebki perfektne välja.
Vaja on julgus(tamis)t
Priit Laats oli Tartus üks esimesi tehnoloogiaõpetajaid, kes hakkas koos poistega tüdrukuid õpetama. „Tüdrukud saavad väga hästi hakkama, nad on kohusetundlikud, kuulavad hoolega juhiseid ja panevad rõhku toote väljanägemisele. Insenerid sünnivad põhikoolis. Sellepärast peab tehnoloogiapisiku nii poistesse kui ka tüdrukutesse süstima juba varakult. Laome põhikoolis tugeva põhja, õpime ja teeme võimalikult palju ise läbi.“
Enamik töötabki tehnoloogiaõpetuse tunnis suure õhinaga ja valminud esemed tunduvad kõrvaltvaatajale üks ilusam kui teine. Kuidas töid hinnata?
„Vastavalt lapse arengule ja võimekusele. Püüan alati leida midagi, mille eest kiita,“ vastab Laats. „Kõik pole käeliselt osavad, aga töötavad väga pühendunult, mis on samuti tähtis. Oskused on arendatavad.“
Sel sügisel pälvis Priit Laats sihtasutuselt „Iga laps on andekas“ õppija andekuse arendamise auhinna. Tunnustus tegi meele rõõmsaks. Kuidas koolitunnis anded üles leida, kui klassiruumis askeldab tööpinkide taga palju lapsi ja õpetaja peab esmalt jälgima, et kellegagi midagi ei juhtu?
„Kui näen, et keegi istub nõutult oma laua juures ega tee midagi, siis reageerin. Räägime ja leiame koos lahenduse. Kui laps ei julge tööpingil tööd teha, räägime, kuni ta julgeb. Lõpuks ütlevad kõik, et oo, nii lihtne. Mõned kaheksanda klassi tüdrukud, kes on tikksae hirmust üle saanud, kaaluvad juba ehitajaks õppimist. Nii et ande avaldumiseks tuleb tehnoloogiatunnis teha tööd ka õpilaste hirmude ja liigse tagasihoidlikkusega.“
Mõnes koolis on tehnoloogiatunni rühmas korraga 18 õpilast, Raatuse koolis on rühmad poolitatud ja õpilasi tunnis 12. Selle võrra on õpetajal kergem igaühele tähelepanu pöörata. Õpilased töötavad sageli neljastes rühmades, kus õpetaja suunab neid probleemidele lahendusi leidma ning koostööd tegema.
„Kui ma tooks neile näiteks ühe lahenduse, siis kasutaksidki paljud seda, aga näiteks 3D-s on lahenduskäike väga palju. Julgustan õpilasi katsetama ja nii nad arenevadki,“ räägib Laats.
Ringidesse suur tung
Priit Laats juhendab ka 3D-modelleerimise ja inseneeria huviringe, et anda huvilistele veel rohkem teadmisi-oskusi. Ringides tegutsevad koos 4.–9. klassi lapsed, kahe ringi peale kokku 40. Tund toimub kord nädalas ja kestab korraga 120 minutit. Lapsed jõuavad siis süveneda. „Sel aastal oli inseneeriaringi rekordiline tung, mis annab ka endale jõudu ja tahtmist juurde. Eile oli mul tund nooremate rühmaga – uskumatu, kui palju jõudu ja elevust neis peitub,“ kiidab Laats.
Ringilapsed on koolitunnis õpetaja assistendid ja abilised, hõikavad teistele: mina juba oskan, ja innustavad kaaslasi.
Priit Laats käib oma õpilastega ka võistlustel. „Juba kolmandat korda valmistume Robolahinguks,“ räägib Laats. „Ehitame oma viiendat robotit. Aastas teeme kaks tükki, üks esindab kooli ja teine huvikooli. Ühele hakkamegi täna korpust keevitama, ka see töö on poistel hästi käpas. Oma vabast ajast muudkui harjutavad, väga äge!“
Robolahingul on Priit Laats kohtunud oma endiste õpilastega, kellest mõnigi on valinud inseneriameti. Üks ringis käinud laps on juba tudengivormeli tiimis.
„Mäletan, et ta läks minust 3D-modelleerimises kiiresti mööda,“ muheleb Laats. „Kui esimese ringi avasin, olin modelleerimisega alles alustanud ja ainult veidi õpilastest ees. Edasi pusisime koos ja õppisime üksteiselt – entusiastlikumad laadisid programmi endale koju ja muudkui katsetasid. Püüan tundides nii palju jälgida ja märgata, kui võimalik. Kui näen, et keegi on andekas, annan talle algusest peale keerukamaid ülesandeid.“
Priit Laats on mitu korda osalenud oma õpilastega maaülikoolis inseneeriatudengite 3D-modelleerimise võistlusel. Esimene kord vastati nende osalemissoovile veidi puiklevalt: ah soo, põhikooliõpilased, no meil otseselt keeldu pole, eks siis proovige. Aga 5.–8. klassi lapsed suutsid endast poole vanemaid vastaseid üllatada ja pälvisid koguni disaini eriauhinna. „Tõestasime, et suudame tudengitele konkurentsi pakkuda,“ kiidab Laats oma õpilasi.
Sel kevadel käis ta õpilastega CADrina IT- ja nutifestivalil, kus nad saavutasid kolmanda koha. Tegu on igal aastal Kadrina keskkoolis toimuva arvutijoonestusvõistlusega.
„See on nagu tehnoloogiaõpetuse olümpiaad,“ võrdleb Laats. „Meie jaoks oli võit juba see, et saime paljude tiimide seast kuue parima hulka. Finaalis kaotasime ainult tudengite ettevõttele Solaride ja Tallinna tehnikakõrgkoolile, väga tugev konkurets oli. Võistlus toimus suure publiku ees, mis on omaette katsumus, ning lõpuks tuli keegi tiimist valida intervjuud andma. Sai palju uusi vajalikke kogemusi.“
“Üha vähem on neid, kes saavad kodust kaasa elementaarsed käelised oskused, ent õnneks on lastel suur huvi need omandada.
Ühes lennus on 85 õpilast ja tundideks vaja palju erisugust materjali. Laats on rahul, et kooli juhtkond väärtustab tehnoloogiaõpetust ja leiab alati võimalusi nii inventari nüüdisajastada kui ka materjale hankida. Ka tal endal on tekkinud mõned sponsorid, kellelt materjali saab. Üks toetaja on ettevõte, kus Laats on ise kunagi töötanud. Enne kooli õpetajaks tulekut oli ta 15 aastat ametis ehituse, elektroonika ja tehnoloogia vallas ning töötas ka välismaal, Norras ja Soomes.
Soovist oma oskusi edasi anda, võttis mees ette karjääripöörde ja suundus varasemate tisleriõpingute baasilt ülikooli kutseõpetajaks õppima. Samal ajal asus väikese koormusega maakooli tööle. Pärast õpingute lõppu julgustas abikaasa kaaluma täiskohaga õpetajatööd. Juhuse tahtel avanes sobiv koht Raatuse koolis. Kohe käivitusid ka huviringid ja tehnoloogiaõpetaja magistriõpingud, mis möödusid juba lennates.
Õpetajana peab Priit Laats oluliseks õpilastes ettevõtlikkuse arendamist ja kogukonna toetamist. Praeguseks on valmistatud laserpingil meeneid, mida õpilased müüvad laatadel. Näiteringile tehti tuuleveski ning koostöös käsitööõpetajaga lasteaedadele nukumajad ja pingid, mille lapsed ise pidulikult üle andsid. Kingitusi on valmistatud ka Raatuse kooli 1. klassi astujatele.
„Tehnoloogiaõpetusest räägitakse teiste õppeainetega võrreldes vähe, seda saadab senini vana puutöötunni kuvand, arvatakse, et teeme ainult võinuge ja pannilabidaid,“ ütleb Priit Laats. „Aga praegu on aine nimi tehnoloogiaõpetus ja uue nime taga on nüüdisaegne sisu: teeme tööd mitmesuguste materjalidega, lisaks puidule näiteks metalli ja plastiga, modelleerime, programmeerime, teeme taaskasutust, elektritöid, elektroonikat ja mehaanikat. Lastele tuleb anda võimalikult palju erisuguseid oskusi, et tekitada neis huvi ja igaüks leiaks üles oma ande.“
Töö taustaks kõlab tunnis tihti muusika ja telefonid on kotis peidus. Raatuse kool on nüüd praktiliselt nutivaba, aga ega põnevas tunnis olegi tahtmist telefoni näppida.
KOMMENTAAR
Toomas Kink, Tartu Raatuse kooli direktor
Õpetaja Priidu klassiuks on avatud ka väljaspool tundi. Tema õpilased on edukalt kummutand müüdi, et õpilastele ei meeldi pärast tunde jääda. Tavapärane on, et hulk õpilasi käib hasardist igal vabal hetkel õpetaja Priidu juures oma pooleliolevaid töid jätkamas. Hasart on lausa nii suur, et vahel pole õpetajat ennast kohalgi või on tund ammu läbi saanud ja õpetaja ära koju läinud. See näitab, et õpilased ei õpi õpetaja jaoks, vaid ikka iseendale, iseenda huvist, mis ongi hariduse eesmärk.
Õpetaja Priidul ei ole aastate jooksul välja kujunenud jäika töökava. Ta ei otsi õpetajana mugavust või rutiini ega järgi kindlat plaani, mis töid ja mis järjekorras täpselt teha, vaid on avatud uuendustele, muudatustele ja järjepidevale enesearengule. Ta lähtub alati õpilaste eeldustest, huvidest ja motivatsioonist. Talle meeldib seada nii ennast kui ka oma õpilasi pingutust nõudvate ülesannete ette, et probleemidele üheskoos lahendusi otsida.
Lisa kommentaar