Kõik justkui teavad, aga vaikivad

• Hiljuti vapustas avalikkust Ameerika Ühendriikides Cornelli ülikoolis aset leidnud skandaal: 20-aastane naistudeng väidab, et teda uimastati üliõpilaskorporatsiooni majas tugevatoimelise narkootikumi ja alkoholiga ning teda vägistas ja kuritarvitas seitse meesüliõpilast. Eesti kõrgkoolidest sedavõrd jõhkraid vahejuhtumeid teada ei ole, kuid tudengid tunnistavad, et korgijoogi manustamine pidudel on viimastel aastatel sagenenud ning hall ala õppejõudude ja üliõpilaste omavahelistes võimusuhetes pole kuhugi kadunud.

Et Eesti ülikoolides tegeldakse ahistamisjuhtumitega puudulikult, tõdeti juba 2020. aastal valminud, kuues avalik-õiguslikus ülikoolis veebiküsitluse ja intervjuude teel tehtud uuringus. Vastanuist tunnistas enamik, et on ahistamisega kokku puutunud. Tartu ülikoolis valmib selle aasta lõpus mahukas uuring „Seksuaalne ahistamine, kiusamine ja diskrimineerimine Tartu Ülikoolis 2026“. Selles tuuakse välja, et enim on levinud seksuaalse alatooniga ja kahemõttelised naljad ning kohatult ja pealetükkivalt vaatamine ja muu taoline häiriv tegevus. 

Eveliis Padar asus Tartu ülikooli võrdse kohtlemise volinikuna tööle tänavu aasta aprillis. Selle ajaga on temani jõudnud üle 50 pöördumise, mis ei koosne siiski kaugeltki vaid seksuaalse ahistamisega seotud kaebustest. „Küsitakse nõu, kirjeldatakse konflikte, on ahistamiskahtlusi, töö- või juhendamissuhete pingeid, diskrimineerimismuresid ja palju muud,“ täpsustab ta.

Padari sõnu ei saa pöördumiste arvu põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi ega hinnata pikemaajalisi suundumusi – varasemalt ei ole võrdse kohtlemise või sobimatu käitumisega seotud juhtumite kohta eraldi koondarvestust peetud. Seksuaalse ahistamise ennetamise puhul ei ole tema hinnangul aga kõige olulisem mitte see, mitu juhtumit ametlikult registreeritakse, vaid kas inimesed oskavad probleemseid olukordi ära tunda ja teavad, mida sel puhul teha. „Kõrghariduses tekivad riskikohad sageli just seal, kus suhted ei ole päris võrdsed ning ühel inimesel on teise õpingute, hindamise või karjääri üle suurem mõju,“ toob ta välja. „Seetõttu ei seisne ennetus üksnes reeglites ja menetlustes, vaid ka juhtide, õppejõudude ja juhendajate professionaalsuses ning valmisolekus oma vastutust teadvustada.“

“Juhtimine ei ole akadeemilise staaži automaatne kõrvalsaadus nagu hallid juuksed või lugemisprillid.

Eveliis Padar

Pöördumiste arv ei näita Padari hinnangul seega probleemi tegelikku ulatust: „Paljud inimesed küsivad esmalt lihtsalt nõu. Mõned ei ole kindlad, kas kogetu oli ahistamine, sobimatu käitumine, võimu kuritarvitamine või lihtsalt inimsuhete keerukusega kaasnev ebamugavus. Ning kindlasti leidub ka neid, kes ei pöördu kunagi.“

Autoriteet ja sarm ei õigusta piiride eiramist

Rahvusvaheline teaduskirjandus viitab üsna järjekindlalt ühele riskitegurile: võimuasümmeetriale. „Kõrghariduses tähendab see olukordi, kus üks inimene mõjutab teise õppimis-, juhendamis- või karjäärivõimalusi. Tuleb meeles pidada, et niisugused suhted eeldavad suuremat tähelepanu ja professionaalset käitumist ning ennekõike on vastutus turvalise ja võrdse keskkonna eest sellel, kes on võimupositsioonil,“ selgitab Padar.

Ta möönab, et seksuaalne ahistamine ja muud sobimatu käitumise juhtumid ei ole ülikoolide jaoks ootamatud. Küll aga on muutunud inimeste valmisolek kogetut sõnastada ja sellest rääkida. Muutunud on ka ootused juhtidele. „Tänapäeval ei piisa enam sellest, et inimene on oma erialal silmapaistev teadlane, õppejõud või spetsialist. Juhtimine ei ole akadeemilise staaži automaatne kõrvalsaadus nagu hallid juuksed või lugemisprillid,“ toonitab ta. „Kui inimene võtab vastu juhirolli, võtab ta ühtlasi vastu kohustuse õppida töötama inimestega: kuulama, märkama, sekkuma ja vajadusel ka keerulisi vestlusi pidama. Suur osa probleemidest, mis hiljem jõuavad voliniku lauale, saavad alguse just sellest, et neid vestlusi on liiga kaua edasi lükatud. Kõrgkooli jaoks on kõige keerulisemad need probleemid, mida kõik justkui teavad, kuid millest keegi kunagi ametlikult ei räägi. Turvaline õpi- ja töökeskkond algab aga ka teadmisest, et mure korral ei jää inimene üksi ning abi küsimine ei too kaasa suuremat kahju kui probleemi talumine.“ 

Padar leiab, et ülikoolide organisatsioonikultuur on arenenud – üha vähem peetakse normaalseks olukorda, kus kellegi positsioon, autoriteet või isiklik sarm annab talle õiguse teise piire eirata.

Voliniku rolli nähakse tema sõnul müütilisemana, kui see tegelikult on. „Ma ei ole meelsuskontrolli ametnik ega organisatsiooni imearst. Minu ülesanne on kuulata, nõustada, aidata olukorda mõtestada, uurida, võimestada ning vajadusel anda soovitusi neile, kellel on otsustusõigus. Enamik olukordi ei mahu ühte kategooriasse ega allu lihtsatele lahendustele. Sageli algavad probleemid väikestest asjadest, mis aja jooksul kuhjuvad ning muudavad töise või akadeemilise keskkonna inimese jaoks talumatuks,“ teab Padar.

Rääkida ei julge

Eesti üliõpilaskondade liidu poliitika nõunik Lagle Kaubi lisab, et tudengid puutuvad paraku kokku ka sellega, mis toimub väljaspool koolimaja. „Näiteks on täheldatud varasemast rohkem korgijoogi juhtumeid tudengite üritustel,“ nimetab ta. „Suheldes eri kõrgkoolidega joonistub välja, et praegu ei ole noored veel kuigi julged enda muresid üliõpilasesinduste või kooliga jagama.“

“Suund näib olevat selles suunas, et juhtum kas lahendatakse omavahel või ei lahendata seda üldse.

Lagle Kaubi

Ta tunnustab Tartu ülikooli struktuurset lähenemist võrdõiguslikkuse teemale ja Tallinna ülikooli otsust võtta samuti ametisse võrdse kohtlemise volinik, kuid nendib, et teistes kõrgkoolides suuremat aktiivsust teema teadvustamisel näha pole. Samas on kõrgkoolid tema sõnul pigem koostööaltid, kuid see sõltub konkreetsest struktuuriüksusest, samuti sellest, kui lähedane rektoraat oma tudengitega on. Üliõpilaskondade liidu hinnangul peab igal kõrgkoolil olema nõustaja, kelle poole oleks võimalik pöörduda. Rikkumisest võiks olla võimalik teatada eelistatavalt spetsiaalsele tugiisikule, selle puudumise korral pöörduda üksuse juhi, õppekorraldusspetsialisti või tõsisematel puhkudel rektoraadi või eetikakomisjoni poole. 

„Lahenduse otsimiseks võib kuluda palju jõudu ja ka aega, et leida kõrgkooli struktuuridest üles õige inimene ning jõuda ka lahendusteni. Üldjuhul on koolil õigus ahistamise puhul kedagi eksmatrikuleerida vaid süüdimõistva kohtuotsuse korral, mida tuleb kaua oodata. Nii-öelda kerge ja keskmise astme juhtumite korral puudub selgus, kuidas saaks toimepanijat õiglaselt vastutusele võtta. Suund näib pigem olevat selles suunas, et juhtum kas lahendatakse omavahel ehk poolte kokkuleppel või ei lahendata seda üldse,“ lausub Kaubi.

Tallinna ülikooli üliõpilased korraldasid koostöös sotsiaalkindlustusametiga turvalisema ööelu raames aruteluringi, et võrdse kohtlemise ja nõusoleku teemasid ühiselt arutada. „Mida rohkem neist räägitakse, seda selgemaks muutuvad piirid ja seda lihtsam on märku anda, kui midagi on valesti,“ on üliõpilaskonna sotsiaalpoliitika valdkonna juhatuse liige Elisabeth Päiv veendunud. „Ülikool on suur ja mitmekesine kogukond, kus kohtub iga päev väga palju inimesi. Paratamatult võib selles keskkonnas tekkida olukordi, mis ei ole sobilikud. Seetõttu on oluline, et üliõpilastel oleks, kelle poole pöörduda, ja nad teaksid, kes need inimesed on.“

“Ülikool on suur ja mitmekesine kogukond. selles keskkonnas võib tekkida ka olukordi, mis ei ole sobilikud

Elisabeth Päiv

Tallinna ülikoolis on tööl professionaalsed spetsialistid, sealhulgas psühholoogid ja võrdse kohtlemise volinik. Uuema võimalusena tegutsevad ülikoolis nüüd ka vaimse tervise esmaabi andjad, kelle hulgas on väljakoolitatud üliõpilasi ja üliõpilasesindajaid. „Nii oskame vajadusel suunata üliõpilase õige inimese juurde või olla ise see, kes kuulab ja toeks on. Sellel on roll nii ennetuses kui ka siis, kui midagi on juba juhtunud. Ennetuse puhul pean kõige olulisemaks avatud dialoogi selle üle, millega ollakse nõus ja millega mitte,“ ütleb Päiv.

Kui maine satub löögi alla

Lisaks on Tallinna ülikoolis alates 2021. aastast loodud võrdse kohtlemise juhendmaterjale ja tänavu suvel valmis ka detailsem juhend pöördumiste käsitlemiseks. Ülikooli võrdse kohtlemise volinik Marge Tooming tõdeb, et oleks naiivne arvata, et institutsioonis, kus õpib üle seitsme tuhande üliõpilase ja töötab üle tuhande inimese, üldse midagi ebasobivat ei toimu. Paratamatult ei tule kõik neist juhtumitest aga päevavalgele.

„Olen nõus, et ei ülikool ega asjaosalised soovi juhtumite avalikuks tulekut, sest see toob kaasa negatiivse avaliku huvi ja mõjutab nii ülikooli kui ka juhtumis osalenud inimeste mainet ja edasist elu. Juhtub nii, et vahel läheb mõni lause lendu ja hakkab elama oma elu, vahel reageeritakse ebasobivalt, vahel veab alt emotsioonide regulatsioon või ollakse kallutatud. Ja mõni on kahjuks ka pahatahtlik ja vägivaldne,“ tunnistab ta.

Tooming lisab, et õppejõul on oluline roll üliõpilaste formeerumisel ja teatud sõbralik formaalsus on vajalik piiride hoidmisel, õppetöös keskendutakse teadmiste ja oskuste arengule. „Ma siiralt usun, et meie õppejõud on huvitatud üliõpilaste parimast õpikogemusest ega soovi kedagi ära kasutada,“ sõnab volinik, kelle poole on sel aastal oma muredega pöördutud kolmel korral.

“Ülikool ega ka osapooled ei soovi juhtumite avalikuks tulekut, sest see toob kaasa negatiivse avaliku huvi.

Marge Tooming

Tartu ülikoolis toetab turvalise pöördumise võimalust võrdse kohtlemise tugiisikute võrgustik, mille mõte on pakkuda madala lävega esmast nõu ja tuge. Lisaks on organisatsioonis hea teadustava nõustajad, psühholoogid ja nõustajad nii tudengitele kui töötajatele, nõustamiskeskus, personaliarenduskeskus ja muud tugiteenused. „Inimkoosluste ajaloos pole vist veel õnnestunud luua organisatsiooni, kus ei tekiks konflikte, arusaamatusi ega võimumänge. Küll aga on võimalik luua keskkond, kus neist ei pea rääkima sosinal koridoris või anonüümsetes internetikommentaarides,“ sedastab Padar.

Ta toob välja võimalikud ohumärgid: „Sageli on tegemist mustriga, kus üks osapool tunneb järjest suuremat ebamugavust, kuid ei julge või oska reageerida. Ohumärk võib olla see, kui inimesele tehakse korduvalt soovimatuid märkusi tema välimuse või eraelu kohta, kui ametialase või õpisuhte piirid muutuvad häguseks, kui tähelepanu muutub pealetükkivaks või inimene tunneb, et peab taluma käitumist, mis talle ei sobi, sest teine osapool omab tema üle mõjuvõimu.“

Oma töös on Padar tähele pannud, et osa kannatanuist kardab politsei poole pöörduda isegi siis, kui kirjeldatud juhtum viitab võimalikule kuriteole. „Tasub meeles pidada, et näiteks seksuaalne rünne või vägistamiskatse ei ole pelgalt organisatsioonisisene probleem, vaid võimalik kuritegu. Mõistan, et politsei poole pöördumine võib tunduda hirmutav ning kannatanud kardavad sageli, et neid ei võeta tõsiselt või et menetlus kujuneb koormavaks. Samas on politsei pädev olukorda hindama ja menetlema ning tal on selleks ka kogemused ja vahendid. Politsei roll ei ole üksnes kuritegusid uurida, vaid neid ka ennetada ning kannatanuid nõustada,“ rõhutab Padar. 

Padar tunnustab siiski tänaseid tudengeid, kes oskavad oma piire sõnastada sageli selgemalt kui varasemad põlvkonnad. „Mina olen nende üle hirmus uhke. Samas ei maksa panna neile kogu vastutust. Eriti olukordades, kus tegemist on võimuasümmeetriaga, ei saa eeldada, et noorem või haavatavas positsioonis olev inimene peab alati suutma end kaitsta.“

Marge Tooming lisab: „Ma loodan väga, et seksuaalse ahistamise või väärkohtlemise juhul on kannatanutel julgust pöörduda, sealhulgas otse politseisse. Kokkuvõttes soovin öelda, et ülikool ei luba mingil moel ahistamist, diskrimineerimist ega kättemaksu. Ülikool on turvaline keskkond, me hoolime oma liikmetest ja märkame erivajadusi.“