6. novembril kogunes Tartu ülikooli aulasse üldkogule paarsada eesti keele ja kirjanduse õpetajat ligi sajast koolist, et arutada eesti keele õpetuse probleeme ning leida neile lahendusi.
Foto: Eleriin Miilman

Eesti keele õpetajad: süsteem on ära söönud meie eesmärgid

,
6. novembril kogunes Tartu ülikooli aulasse üldkogule paarsada eesti keele ja kirjanduse õpetajat ligi sajast koolist, et arutada eesti keele õpetuse probleeme ning leida neile lahendusi.
Foto: Eleriin Miilman
18 minutit
195 vaatamist
  • Missugune on eesti keele tund ja mida ootame eesti keele õpetajailt täna, homme ja mõne aasta pärast, kui on üle mindud eestikeelsele õppele? Nädalase vahega toimus kaks foorumit, kus olid kõneks eesti keele õpetamise praegused probleemid ja tulevikuvaade.

Kui 30. oktoobril aset leidnud eesti keele nõukogu visioonikonverents oli ametlikum ja akadeemilisem, siis eesti keele ja kirjanduse õpetajate üldkogul 6. novembril oli töist meeleolu, otsusekindlust ja emotsioone õhus juba enne, kui ligi paarsada osalejat rohkem kui sajast koolist Tartu ülikooli aulas kohad sisse võtsid.  

„Midagi tuleb kardinaalselt muuta!“ lausus üks õpetaja vastuseks küsimusele, mida ta üldkogult ootab.

Emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu tõdes, et kokku tuldi eeskätt õpilaste pärast, sest süsteem on ära söönud eesmärgid ja eesti keele õppe põhiolemuse. „Püüamegi ühiselt leida, mis annaks eesti keele õpetamisele taas sügavama tähenduse, see on mõtete selge ja iseseisva eneseväljendusoskuse kujundamine,“ märkis Sarapuu.

Tartu ülikooli eesti keele õppe ja keeleteadlikkuse keskuse juhataja Ilona Tragel, kes oli kogunemist koos Kaja Sarapuuga juba aasta algusest ette valmistanud, kutsus rühmatöödes julgelt probleeme välja tooma ja lahendusi pakkuma.

Õpetajatel muresid jagub. Näiteks eksamikorraldusega. Põhikooli eksam toimub liiga vara: siis, kui muu õppetöö veel käib. Küsimusi tekitavad hindamiskriteeriumid. Gümnaasiumi eksam ja eesmärk on ajale jalgu jäänud, selle sisu ja korraldus tuleb üle vaadata. E-eksami kasutuselevõtt ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde (tehniline võimekus, õpilaste ettevalmistus). Õpetajaid tuleb informeerida ja kaasata, eksami sisu peab lähtuma sellest, mida õpetatakse. „Praegu katsetatakse 9. klassi kirjandite kirjutamist ja parandamist digikeskkonnas, aga see on veel toores,“ tõi Rocca al Mare kooli õpetaja Irene Artma näite sellest, kuidas õpetajatega ei arvestata.

Koormus kuni 18 tundi

Õpetajate hinnangul ei vasta õppematerjalid ootustele ega õppijate tasemele (HEV- ja eesti keelest erineva emakeelega lapsed) ja koolidel pole piisavalt raha, et näiteks samasse sarja kuuluvat materjali osta. Õppematerjalid võiks olla koondatud ühte kohta, kuhu iga õpetaja saaks neid lisada. Õppematerjalide pangas peab materjal olema selgelt sorteeritud, vaja on juhendeid. Lahendusena on Tartu ülikoolis sellise panga loomisega algust tehtud (Esta). Rohkem võiks olla käsiraamatu tüüpi õpikuid, mis annavad raamid, mida õpetaja saab sisuga täita.

Palju materjale teevad õpetajad ise, aga selleks tööks võiks olla ette nähtud õpetamisest vaba ja tasustatud vaheaasta või -poolaasta. Kui riik kehtestaks emakeeleõpetajaile kuni 18-tunnise töökoormuse, siis jääks aega ka õppematerjale koostada.

“Kui riik kehtestaks emakeeleõpetajaile kuni 18-tunnise töökoormuse, jääks aega ka õppematerjale koostada.

Rühmas, kus arutati ootusi õpetajale, tõdetigi, et emakeeleõpetajate koormus on teiste õpetajate omast suurem. Suur on ka vastutus, sest eesti keel on eksamiaine. Sageli ootavad teiste ainete õpetajad, et eesti keele õpetajad õpetaksid ka nende aines kasutatavat keelt. Kolleegidega tuleks teha koostööd ja vastutust jagada.

Märgiti ka, et peaaegu igas koolis on eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi, kellega hakkama saamiseks on õpetajail vaja senisest enam teadmisi.

Eesti keelt peaks õpetama rühmades ja gümnaasiumis võiks olla praegusest rohkem eesti keele tunde. Rühmas oleks lihtsam tegelda suulise eneseväljendusoskusega, mille arendamine on praeguse eksamiformaadi tõttu pärsitud – eksam dikteerib, mida ja kuidas õpetatakse. Kõlas ka ettepanek, et koolides võiksid olla eraldi eesti keele ja kirjanduse õpetajad.

Mis saab edasi?

Nagu õpetajatele saadetud kutses kirjas oli, sõnastatakse arutelude tulemuste põhjal põhilised probleemid ja üldkogul pakutud lahendused, mis edastatakse avaliku pöördumisena haridus- ja teadusministeeriumile ja avaldatakse meedias. Üldkogu manifest avaldatakse muuhulgas ka Õpetajate Lehes. Tekstiga saab tutvuda eesti keele õppe ja keeleteadlikkuse keskuse kodulehel https://keeleteadlikkus.ut.ee/eesti-keele-ja-kirjanduse-opetajate-uldkogu-manifest.

Kaks on parem kui üks

Eesti keelenõukogu visioonikonverentsil keskenduti ajale, mil üleminek eestikeelsele õppele on lõppenud. Põhikoolis on õppetöö eesti keeles juba 2030. ja gümnaasiumis 2033. aastal. Ülikoolid on hakanud uusi õppekavu koostama ja keelenõukogu esimehe, Tartu ülikooli eesti keele kui võõrkeele professori Birute Klaas-Langi sõnul on vaja teada, kuidas õpetajaid ette valmistada. Ülikool on küsinud riigilt, mitu eesti keele ainekava ülemineku järel on ning missugune võiks olla eesti keele tund ja õpetus.

Haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika asekantsleri Kairi Kaldoja sõnul ei tule riik ütlema, mida ja kuidas teha. 

„Otsuse, kuidas õpetada aastal 2035, mil rakendub uus õppekava, saame teha koos teadlaste ja ekspertidega ning keelenõukogu peab kaasa aitama,“ lausus Kaldoja. Vähemalt esialgu on vaja kahte ainekava ja õpetada eesti keelt nii emakeele kui teise keelena. 

Kui eesti- ja muukeelsed lapsed õpiksid koos, oleks küll rohkelt suulise suhtluse võimalusi ja hääldus areneks kiiremini, kuid eesti keele kui teise keele õppijad vajavad teistsugust lähenemist, et nad kasutaksid keelt stiiliteadlikult ja rikkalikult, oskaksid tekste analüüsida ja tõlgendada.

“Eesti keelt peaks õpetama rühmades ja gümnaasiumis võiks olla rohkem eesti keele tunde.

„TALIS-e uuring näitab, et varasemast rohkem on õpetajaid, kes on üsna rahulolematud mitmekeelse klassiruumiga. Nad ei saa hakkama ja neid pole selleks ka ette valmistatud,“ rääkis Kaldoja. Koolides on üha enam lapsi, kes oskavad eesti keelt teise keele tasemel, aga õpivad emakeele kõnelejatega samas rühmas. See muudab õpetaja ebakindlaks ja põhjustab peataolekut.

Keele omandamine on seotud funktsionaalse lugemise oskusega. Teatavasti on see PISA testi põhjal kõigil langenud. Keeleõppeks on vaja tugevat vundamenti. Haridus- ja teadusministeeriumis arutletaksegi, kuidas saada teada, mis tasemel õpilane oma emakeeles on.  

„Kui õpilane on hästi omandanud oma emakeele, aga teeb loodusõpetuse töö halvasti, pole asi järelikult selles, et ta ei oska loodusõpetust, vaid takistuseks sai kehv eesti keele oskus,“ märkis Kaldoja.

Üha rohkem vanemaid ei pane oma last enam üleminekukooli. Mitmekeelne klassiruum jääb ja õpetajail on vaja sinna tööriistu, märkis Kaldoja. Eesti keele kui teise keele õpetajaile on vaja rohkem kirjanduse õpetamise ja kõigile õpetajaile LAK-õppe metoodikat. Õpetajad saavad paremini hakkama, kui on saanud esimesed lõimitud keele- ja aineõppe kogemused.

Õpetajad küsisid asekantslerilt, kuidas mõjub eesti laste keeleoskusele mitmekeelne klassiruum, kus õpetaja aur kulub muukeelsetele. 

„Kahtlemata hästi, kõik on meie Eesti lapsed,“ kinnitas Kaldoja. Ta lisas, et ei saa teha rutakaid järeldusi, sest andmeid veel pole. Kõigiga toimetada on õpetajal aga keeruline.

Õpetajad pakkusid välja, et meil võiks sarnaselt Soomega mõelda ettevalmistavale aastale eesti keeles. Selgus, et uude õppekavasse seda plaanitaksegi, aga pole veel teada, millal täpselt algust tehakse. Ka praegu on koolidel võimalik pakkuda ettevalmistavat aastat individuaalõppena. 

Soome süsteem on paindlik

Soome kodumaa keelte keskuse juhataja Leena Nissilä sõnul on ettevalmistav keeleõpe kuueaastastele ja põhikoolilastele, et aidata nad kõige raskemast olukorrast üle. Antakse aega keelt omandada ja teistes ainetes oskusi arendada. Ettevalmistavaks aastaks makstakse eraldi pearaha ja omavalitsused on rahul. Kuigi igal lapsel on Soomes õigus kodu lähedal õppida, ei pruugi ettevalmistav õpe olla igal pool kättesaadav.

Soome keelt teise keelena õpetatakse osaliselt või täielikult soome emakeele asemel. Kui soome keele tase on juba veidi parem, saab laps integreeruda emakeele õppijatega ühte rühma. Süsteem on paindlik. Kui muukeelne on oma klassis üksi, õpib ta koos emakeele õppijatega, aga teise õppekava järgi.

“Õppetöös vaja mineva keeleoskuse saavutamine võtab 5–7 aastat.

Leena Nissilä

Nädalatundide arv on soome keele kui teise keele õppijatel sama kui emakeele puhul. Õppetöös vaja mineva keeleoskuse saavutamine võtab 5–7 aastat, märkis Nissilä ja rõhutas, et kergelt ei pääse keegi läbi. On õpilasi, kes ea järgi on vanemas klassis, aga soome keeles vajavad algõpetust. Lähtutakse iga õpilase teadmistest-oskustest.

Soome õpetajad peavad tähtsaks, et õhkkond klassis tekitaks motivatsiooni õppida. Hinnata tuleks nii edasijõudmist kui keeleoskust. Vigade parandamine motivatsiooni ei tõsta. 

Soomes on siht keeleteadlikul aineõppel. Iga aine õpetaja on ka keeleõpetaja. Tehakse palju täiendkoolitusi, mis annavad juhiseid õpetamaks klassis, kus on muukeelseid lapsi. Rõhutatakse ka oma emakeele ja kultuuri tähtsust, seda peetakse integratsiooni eelduseks. 

„Arendame funktsionaalset kakskeelsust, et õpilane oskaks mõlemat keelt kasutada,“ sõnas Nissilä.

Soome elanikkonnast 83% on soomekeelsed, rootsikeelsete arv on kahanenud. Venekeelseid on aga juba üle 102 000. Kiirelt on kasvanud ukrainlaste arv (46 000), eestlasi on 48 000, araabiakeelseid ligi 45 000.

Muukeelseid lapsi on lasteaias 33 400, eelkoolis 7000, põhikoolis 72 000, neist soome keelt teise keelena õpib 60 500. Gümnaasiumis on muukeelseid 11 500, neist 2000 õpib soome keelt teise keelena, kutsekoolis on ligi 45 000 ja gümnaasiumi ja kutsekooli ettevalmistavas õppes 7500. Rohkem kui pool muukeelsetest elab suuremates linnades. Turu linnas on aga koole, kus soome keelt emakeelena kõnelejaid peaaegu polegi.

Teeks tasemerühmad?

Tallinna tehnikagümnaasiumi direktor Martin Medar lausus, et Tallinnas on juba pooled õpilased muukeelsed. On keeruline ülesanne õpilaste taset ühtlustada ja tagada eestikeelse õppe kvaliteet. 

Tehnikagümnaasiumi esimeses klassis valdab 26 õpilast eesti keelt ja 17 ei valda. „Kui tahame head tulemust, peame leidma juba algklassides võimaluse õpetada eesti keelt tasemerühmades,“ lausus Medar. „Matemaatikas ju teeme seda. Et õpetaja saaks teha oma tööd korralikult, on vaja rühmi. See on koolijuhi otsus, aga ka rahastamise küsimus. Õpetaja peaks otsustama, kuidas ta kõige paremini eesti keelt õpetada saab. Ta tahab ju, et esimese klassi lõpuks oleks toimunud oluline hüpe.“

“Otsuse, milline on õpetus aastal 2035, kui rakendatakse uut õppekava, saame teha koos teadlaste ja ekspertidega ja keelenõukogu peab siin kaasa aitama.

Kairi Kaldoja

Medaril oli kogemus Kose gümnaasiumis, kus Ukrainast tulnud õpilane sai aastaga eesti keele täiesti selgeks ja kogus põhikooli lõpueksamil 94 punkti.

Rocca al Mare kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Irene Artma sõnul ongi suurim probleem liiga palju õpilasi klassis. Rocca al Mare koolis õpetatakse teist aastat eesti keelt rühmades. 

„Keel on mõtlemise alus. Eesti keelt peab õpetama rühmades, et iga lapse hääl kostaks. Võõrkeelt kuuleb laps palju mujalt, see tund võiks olla kogu klassiga,“ sõnas Artma.

„Aga mis takistab praegu oma koolis eesti keelt rühmas õpetada?“ küsis Narva eesti gümnaasiumi direktor Irene Käosaar. „Tahame kõike raamistada, kaotame individuaalsust. Narvas on teine olukord kui näiteks Tartus. Saame väikses riigis rätsepaülikonda õmmelda. Kõik elemendid on kooli teha.“

Narva õpetajad kuulsid Tartu Forseliuse koolis, et kui seal selgus, et väike rühm ei taga keeleõppes edu, liideti rühmad kokku. Seda rohkem sai palgata tugispetsialiste.

Tallinna Mahtra põhikooli direktor Edgar Roditšenko pakkus, et ehk võiks rakendada tandemõpet, nagu tehakse Kanadas ja Rootsis. Õpetajad otsustavad, kuidas nad tunnis õpetavad ja rollid jaotavad.

„Meil tuleb ka edaspidi arvestada sellega, et osa koole tegutseb eestikeelses suhtluskeskkonnas, kus on vähe muukeelseid lapsi, ja osa koole on täiesti mitte-eestikeelses suhtluskeskkonnas, kus ongi ainult vene lapsed,“ lausus Birute Klaas-Lang. Ta viitas Tiit Tammaru tehtud demograafiliste suundumuste analüüsile, millest jäi kõlama, et muukeelne elanikkond on juba praegu väga kompaktselt koondunud teatud piirkondadesse ja ei ole näha, et see 10–20 aasta pärast teistmoodi oleks.

“Vaja on otsida vastuseid küsimusele, mida teeme edasi.

Birute Klaas-Lang

„Kindlasti räägime eesti koolist mõlemal juhul, aga eesti keele õpetus, kooliväline tegevus ja suhtlusvõimaluste loomine on väga olulised küsimused, millele tuleb vastuseid edasi otsida,“ lausus Klaas-Lang. Ta osutas Läti kogemusele, kus ei õpetata enam läti keelt esimese või teise keelena, vaid ongi üks läti keel, ja lausus, et probleemist mitte väljategemine asju siiski ei lahenda. Läti haridussüsteemis on väga suur protsent õppijatest vene kodukeelega.

TÜ kaasprofessor Kerttu Rozenvalde, kes on kümme aastat elanud ja töötanud Lätis, meenutas, et riigikeelereforme on seal olnud mitu. Viimane suur muudatus – ühtse kooli reform – leidis aset 2022. aastal. 2023.–2026. a mindi täielikult üle lätikeelsele õppele koolieelsetes asutustes ja põhikoolides, ka erakoolides. Läti keele kui teise keele õpetamine on õppekavast välja võetud, aga läti keele agentuur jätkab õppematerjalide väljaandmist. Terminit „läti keel teise keelena“ ei kasutata, on „läti keel kui võõrkeel“, aga ülikoolis saab õppida läti keele kui teise keele õpetajaks.

„2024. aastal viidi vene keele tühistamine lõpule – koolid peavad võimaldama loobuda vene keele kui võõrkeele õppest. 2030. aastal peab olema vene keele õpe asendatud EL-i keeltega,“ rääkis Rozenvalde. Vene keelt tohib pakkuda vaid väljaspool õppekava huvihariduses.

„Tahaks teada, mida teevad koolijuhid, õpetajad, lapsevanemad, aga selliseid sissevaateid on vähe,“ lausus Rozenvalde. Nii ei teagi, kuidas koolid järsu muudatusega toime tulid. Seda ei seirata ka. Seireuuringus oli hoopis küsimus, kas vene pered on oma kodukeele juba ära vahetanud. Direktoreid ja õpetajaid on välja vahetatud. Ilma õpetajata pole siiski ükski klass. Õpetaja peab olema vähemalt pedagoogika üliõpilane ja neile erialadele on suur tung. Riigi abi, nagu Eestis on Ida-Viru õpetajaile, Lätis ei ole. 

Rozenvalde külastas Läti suurimat kooli, kus on palju venekeelseid lapsi, ja koges, et õpilaste toetamine on paljuski õpetajate kanda. 

Läti kukkumist PISA testis kommenteeris ta aga nii, et läks isegi paremini, kui eeldati.


Uut riiklikku õppekava peaks hakkama rakendama 2035. aastal. Milliseid muutusi võiks eesti keele ainekavas tulla?

„Praegu on töös alles õppekava üldosa arendamine, mille käigus lepitakse kokku õppekorralduse põhimõtted, täpsustatakse kohustuslikud ainevaldkonnad ja õppeained. Seetõttu on muudatustest ja ettepanekutest vara rääkida,“ vastas haridus- ja teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann. Ainevaldkondi ja õppeaineid hakatakse uuendama paari aasta jooksul. 

„Eesti keele õpetamine teise keelena on eelkõige metoodiline küsimus, millega toetatakse muu kodukeelega õpilaste sihipärast eesti keele oskuse arengut,“ lausus Liiv-Tellmann. „Seega sõltub vastus küsimusele, kas ja kui kaua õpe jätkub, õpilaste vajadusest. Eesti keele õpetamine rühmades on aga koolikorralduse küsimus, mille üle võib iga kool koos pidajaga otsustada ise. Õiguslikult ei ole selleks praegu ühtki takistust.“

Birute Klaas-Lang lausus, et haridus- ja teadusministeerium on algatanud novembri teises pooles kokkusaamise, kus arutatakse, mis saab, kui üleminek eestikeelsele õppele on lõppenud. „Vaja on otsida vastuseid küsimusele, mida teeme edasi. Mul on hea meel, et ehk käivitas ka visioonikonverents mõned jätkutegevused,“ sõnas Klaas-Lang.


Kes varastas emakeeletunni?

Kaja Sarapuu, Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees

Emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu.
Foto: Eleriin Miilman

Juba ammu ei tunne emakeeleõpetaja, et teda oodatakse klassiruumi selleks, et õpetada emakeelt. Õpetaja võiks koos õpilastega kulgeda protsessis emakeele parema mõistmise, tajumise, otsimise, sõnastamise, erilise tulemuse poole. Ootuseks võiks olla õpilasele keelelise sisendi andmine, mille toel ta endale ise tiivad kasvatab ja oma keelt kasutades igast olukorrast hästi välja tuleb. 

Emakeeleõpetaja ei ole komakütt, komanuhk või komakoristaja. Kahju, et selline kuvand on tekkinud. Kirjavahemärgid on kirjaliku keele osa, aga see ei ole kindlasti õpetamise vahend.

Miks me oleme kokku tulnud? Usun, et meie õpilaste pärast. On midagi, mis pole päris see, mida klassiruumis näeme, ootame, vajame, tahame, igatseme, loodame. Kuidas see nii on läinud? Kas oleme teinud midagi valesti? Kas me oleme süüdi?

Kui midagi ei lähe nii, nagu loodetud, kipume kõigepealt iseennast süüdistama. Kas mina tegin midagi valesti? Kas oleksin pidanud õpetama teisiti? Ja näpuga näitavad ka teised: ametnikud, lapsevanemad, ajakirjanikud, kommenteerijad.

Ainult meie ise teame, kui piiratud on meie valikuvabadus. Mitte alati seaduste või määruste tõttu, vaid seepärast, et koolis tehakse paljusid asju nii, et teistmoodi tegemine nõuab julgust, vältimaks arusaamatusi, vastuseisu ja vajadust end pidevalt õigustada. 

Meenub hiljutine eksamikorralduse muutus, kus õpetajad pidid tõestama ja selgitama kellegi teise tõde, ametniku tõde. Oma põhimõtteid murda on raske. 

Üks häirivamaid asju on pidev nämmutamine, kui tähtis on eestlastele eesti keel ja kuidas me seda igati väärtustame. Kui kasutada Tõnu Õnnepalu väljendit, siis see pidupäevapläma on ära tüüdanud. Mitte et eesti keel poleks oluline, vaid sõnade ja tegelikkuse vahele on tekkinud lõhe. Tegelik ümbrus on hoopis teine. Vaikne hajumine jõuab ükskord ka emakeeleõpetajani ja meie tarsanlikud pingutused tunnis teevad õpilastele pigem nalja ning mõjuvad vormitäitena. Kas meie õpilased on juba kaotanud huvi ja uudishimu? Kas nad on juba aru saanud, et võitjad räägivad inglise keeles, ja valinud poole? 

Kui huvi kaob, on raske veenda. Aga ometi on meie keel väga huvitav ja oma. Ja me oskame seda huvitavalt ja motiveerivalt õpetada, sest me suhtleme selles keeles. Keel on suhtlemise tööriist. Mis laadi suhtlus toimub emakeeletunnis? Või ükskõik millise teises tunnis? 

“Kas meie õpilased on juba aru saanud, et võitjad räägivad inglise keeles, ja valinud poole?

Koolis kirjutab õpilane enamasti ühele lugejale. Sageli ei teagi ta, kellele ja milleks. Tekst sünnib hindamiseks, mitte suhtlemiseks. Ometi vajab inimene keelt selleks, et küsida, selgitada, veenda, vaielda, lohutada, keelduda, nõustuda ja oma mõtteid teistega jagada. 

Lisaks on õppijaid vallanud hirm. Hirm enda mõtete väljendamise ees, hirm kuulajate ees, hirm hindamise ees.

Eesti keel on üks vähestest õppeainetest, milles tuleb sooritada lõpueksam. Eksam teadagi suunab õppetööd. Eksam peaks ka toetama. Kui tulevikus hakkab eksamitööd hindama tehisaru, kaob loodud tekstist inimkomponent. Miks peaks inimene looma teksti, mida kontrollib tehisaru, kui sellise teksti võib luua tehisaru ise? Kui tulevikus hakkab õpilaste kirjutisi hindama tehisaru, tekib küsimus, mida me tekstis tegelikult väärtustame. Kas korrektsust, ülesehitust ja ette antud tunnuste olemasolu või ka isikupära, originaalsust, mõttejulgust ja emotsiooni? Kui hindamine taandub sellele, mida masin suudab mõõta, võib ka kirjutamine hakata sellele alluma. Aga kas inimene peab kirjutama nii, et masinal oleks teda võimalikult lihtne hinnata? Inimene peab saama luua oma, kordumatut, võib-olla isegi kontrollimatut teksti.

Viimaste aastakümnete metoodika on suunanud emakeeletunnis kõike korraga ja läbisegi õpetama, sest õppija selekteerib ja omandab vajaliku justkui iseenesest. Keele struktuuri õpetamine on jäänud tagaplaanile, kuigi selle kaudu saab toetada õpilase matemaatilist pädevust ja arusaama, kuidas asjad omavahel seotud on. Keeles on loogika, loogikas on võlu.

Samas kammitseb õpetajat hindamise kohustus. Terviku asemele tekivad pisikesed jupikesed, mida on lihtne hinnata. Põhjenduseks läbipaistvus. Loeme punktid kokku ja arvutame tulemuse. Aga see ei ole see, mida õpilased meilt ootavad. 

Süsteem on ära söönud meie eesmärgid ja emakeeleõpetuse põhiolemuse. Oleme õppinud hindama seda, mida on lihtne mõõta, ja jätnud tagaplaanile selle, mis on tegelikult oluline. Aga emakeeleõpetuse eesmärk ei saa olla üksnes veatu tekst. Selle eesmärk peab olema inimene, kellel on midagi öelda ja kes oskab, julgeb ning tahab seda teha.

Kõne eesti keele ja kirjanduse õpetajate üldkogul Tartu ülikooli aulas.


Ülikoolid muudavad eesti keele õpetamist

Helen Hint.
Merilin Aruvee.
  • Nii Tallinna kui ka Tartu ülikool muudavad õppekavu. Millised muutused eesti keele õppijaid ootavad, selgitasid TLÜ eesti keele ja kultuuri suuna juht Merilin Aruvee ning TÜ eesti keele ja kirjanduse magistriõppe programmi juht Helen Hint.

Merilin Aruvee sõnul ei seisne muutus ainult eestikeelsele õppele üleminekus. Suurem muutus on, et kooli minnakse tööle enne hariduse omandamist ja see on muutnud palju õppijate koosseisu ja neile lähenemist. TLÜ pakubki mikrokraade. Üle Eesti on väikseid maakoole, kus eesti keelt õpetavad näiteks lapsevanemad, kel on hoopis muu eriala. Neile sobib mikrokraadi kursus hästi.

„Esitasime õppekava uue versiooni ülikoolile ära, edasi läheb see kinnitamisele haridusministeeriumile,“ rääkis Aruvee. Üks peaeriala on eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja teine eesti keele kui teise keele õpetaja. Lisatud on didaktika aineid. „Kõigepealt õpivad mõlema peaeriala tudengid keele omandamist ja mitmekeelsust, saavad üldised teadmised sellest, kuidas laps keelt omandab ja mis on mitmekeelsus,“ selgitas Aruvee. Siis õppetöö hargneb ja kummalgi peaerialal on kaks didaktikaainet. Eesti keele kui emakeele õppurid saavad kirjanduse didaktikat ja eesti keele didaktikat kokku varasemast rohkem. Eesti keele kui teise keele tudengid hakkavad õppima ka kultuuri ja kirjanduse didaktikat. 

„Hakkame ise seda ainet välja töötama,“ sõnas Aruvee.

Helen Hint ütleb, et ülikoolist peaks kaasa saama võimalikult mitmekesise komplekti teadmisi. „Praegu on eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning eesti keele kui võõrkeele õpetaja eraldi erialad, aga me peaks rohkem kombineerima, et õpetajad tuleksid toime muu emakeelega lastega klassis. Eesti keele kui võõrkeele õpetajad peaksid aga teadma, kuidas õpetada kirjanduse teemasid. Üritame ainekavu niimoodi üles ehitada, et üliõpilasel oleks võimalik valida, millise komplekti ta kokku paneb. Hoiame suundi kindla fookusega, et tudengid oleksid valmis kooli minema,“ rääkis Hint.

Kommentaarid

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Hingehoidja, mitte komakütt

Nädalase vahega oli kahel esinduslikul foorumil kõneks selle maa keele õpetamine – ootused eesti keele õpetajale ja tunnile. 

„See pidupäevapläma on ära tüüdanud,“…

2 minutit

Milleks ja kuidas matemaatikat õppida?

Inseneeriahuvi tekitamisest üksi ei piisa. TalTechi konverentsil arutati, kuidas aidata noorel õpitut mõista ja õpingud lõpule viia. TalTechi küberneetika instituudi…

10 minutit

Kõrgharidus püüab tehisaru arenguga sammu pidada

Õppejõududelt ei võta tehisaru tööd ära, vaid annab seda esialgu pigem juurde. Muutmist vajavad nii õppesisu kui…

9 minutit
Õpetajate Leht