- Eesti noorsooteatri uuslavastus toob vaatajale pool tundi rõõmsat rahu üheskoos teatri tähistaevatelgis.
„Tähistaeva all“
• Lavastaja ja kunstnik Joel Väli.
• Dramaturg Indrek Koff.
• Helilooja Rudolf-Paul Korp.
• Valguskunstnik Kärt Karro.
• Kostüümikunstnik Lisette Sivard.
• Mängivad Alice Siil ja Anti Kobin.
• Esietendus 11. oktoobril Eesti noorsooteatri ovaalsaalis.








Alati, kui Eesti noorsooteater kutsub vaatama väikelastele mõeldud lavastust, tunnen hinges elevust ja uudishimu. See on ju parim võimalus veenduda, kas laps mu hinges on ikka alles ja kuidas on lood tema rõõmutuju ja vaimse tervisega. Kui ka pole parajasti päris hästi, aitab teater norutamise vastu.
Uuslavastus „Tähistaeva all“ on mõeldud publikule vanuses 3+. Etenduse pikkus poole tunni ringis, veidi lühemgi. Nagu veel õige mitu väikeses õdusas Ovaalsaalis mängitavat lavastust. Näiteks „Palle üksi maailmas“, „Hingelind“, „Lenda-lenda, röövik“, „Tulipunane vihmavari“. Ja eelmine uuslavastus, septembris esietendunud „Ülemeelik“, EMTA lavakunstikooli visuaalteatri magistrikursuse üliõpilase Vootele Ruusmaa diplomitöö, kus mängus „viis meelt, kolm kätepaari ja üks nukk“.
“Sõnadeta duettmäng võimaldab ilmekalt miimikat, žeste ja liigutusi kasutada.
Ses lustakas lavaloos peitub õpetuseiva, selgeks õpitakse inimlapse viis meelt. Alguses näitlejad suhtlevad lastega ja küsivadki viie meele kohta, edasi mängitakse juba ilma sõnadeta, ilmekate häälitsuste ja hingetõmmetega. Olulised on muusika ja valgus. Kui nukk, keda nii- ja naapidi, valesti ja õigesti kokku pannakse, viimaks valmis saab, lendab ta minema, lehvitab ja rändab oma teed. Kui üks laps pärast etendust küsis, kuhu see nukk lendas, siis vastas ema: läks maailma avastama. Maailma avastamine ongi väikelastelavastuste osa. Mängurõõmus avastamine. Ja eks iga hea lastelavastus kõneta ka täiskasvanuid, naeru- või muigekohad võivad väikestel ja suurtel siin-seal muidugi natukene erineda ka.
Mõistetav ka sõnadeta
Tõepoolest, noorsooteatri väikelastelavastustel on üks ühine tunnusjoon, mis eraldi kirjas teatri kodulehel, kus saab lavastusi filtreerida: mõistetav ka sõnadeta. Sõnu ei ole meeleolu loomiseks ega isegi loo edasiandmiseks alati ilmtingimata vaja. Vaikus ja vaikusest tärkavad saladuslikud hääled on tihtilugu huvitavamad. Niisugune on ka Joel Väli uuslavastus „Tähistaeva all“.
Saatesõnas lausub lavastaja: oleme siia loonud ühe suure helge telgi, kus pühitseda koosolemise rõõmu. Ja lisab, kui oluline on selles telgis teatrimaagia: meil on liikuv kaktus, rääkivad kivid, mullitav lõke.
“Pooltunni sisse mahub hämmastav hulk vaheldusrikast tegevust ja üllatusi.
Kuna Joel Väli on lavastav teatrikunstnik, siis mänguilm tähistaeva all on endastmõistetavalt visuaalselt kaunis ja vaimukalt muutlik. Rõõmsa mängulise meeleolu loovad valguskunstnik Kärt Karro ja helilooja Rudolf-Paul Korp. Kostüümikunstnik Lisette Sivard on riietanud kaks osalist lapsemeelselt vallatleva vesterni-šnitiga. Naeruste silmadega näitlejad Alice Siil ja Anti Kobin kannavad oma kostüümid vahvasti välja. Nimetagem telgis toimetavaid tegelasi tinglikult tüdrukuks ja poisiks, sest nimesid neile ju antud ei ole. Tüdruk on krapsakas, vilgas ja parajalt isepäine ninatark; poiss pikaldasem ja vahel taipamatum. Sõnadeta duettmäng võimaldab seda ilmekamalt miimikat, žeste ja liigutusi kasutada. Ses rõõmsas telgis ei ole asju ülemäära palju ja kõik kaasatakse mängu.
Pooltunni sisse mahub nõnda hämmastav hulk mitmesuguseid vaheldusrikkaid tegevusi ja üllatusi. Näiteks pesunööril liikuvad lehmad, kel koonuks kodused villased sokid. Või üks nätsumull ja tuhat seebimulli. Muundumine muhedateks olevusteks, putuka sumin, konna kalpsamine … Tore on varjuteater valgussõõris, kui poiss sõrmedega loomade-lindude-roomajate siluette kujutab. Mulle tuli järsku meelde Leida Laiuse mängufilm „Mäeküla piimamees“ (1965), kus Jüri Järvet Tõnu Prillupina lõbustab lapsi hämaras toas samamoodi varjuteatri loomadega seinal. Praegusel helendavate ekraanide ajajärgul on see iseäranis tore meeldetuletus, vahel kipub suisa ununema, et fantaasiat saab virgutada hoopis lihtsamalt. Kõnelevate kivide kuulatamine aga toob meelde sarja „Lotte lood“ – kuidas loos „Kivide keel“ kuulab Lotte vanaisa, mida kivid pajatavad. Kivide tõstmisel ja liigutamisel muutub ootamatult ja põnevalt nende kergus ja raskus.
Musikaalsust lisab rütmi plaksutamine, saal plaksutab kaasa, kuni kauboitüdruk muudab plaksude mustri keerulisemaks, nii et poiss sellele kohe pihta ei saa. Ületrumpamiseks esitab mustavalgekirjus, aga samas justkui tiivulises kostüümis poiss oma mustkunstitriki, tema sooritus on uhke ja samas kangesti naljakas, sest trikk kukub välja saamatult ja me kõik näeme seda. Aga üldsegi pole põhjust parastada, sest lihtsalt hea on lõbusalt ja lahkelt üheskoos naerda.
Viimaks ratsutavad reipad kauboid öhe või hoopis uude hommikusse, tähemütsid peas, ise tähistaevaks muundudes.
“Tüdruk on krapsakas, vilgas ja parajalt isepäine ninatark; poiss pikaldasem ja vahel taipamatum.
Võib ju tekkida küsimus, miks tegelased näevad välja just niisugused eksootilised. Muide, otsekui vastuseks skeptikutele on noorsooteatri järgmine uuslavastus „Eesti muinasjutud“, mõeldud küll kooliealistele lastele. „Tähistaeva all“ kavaleht annab oma vastuse, seal on kirjas zuni, algonkini ja tšerokii muistendid. Neid on vanematel pärast hea lastele ette lugeda ja ise ka targemaks saada. Kavaleht on üldse leidlik, saab võrrelda loomade häälitsusi eesti, inglise ja põlisameeriklaste keeles. Aga kõige toredam on kleepsudega vaheleht, need saab siis kleepida helesinisele taevaleheküljele ja pruunikale maapinnale. Jällegi käegakatsutav tegevus, maa ja taeva loomine.
Lihtne ja ilus sõnum
Esietenduse publik on muidugi omajagu isemoodi, seal leidub rohkem täiskasvanuid ja teatriinimesi, nemad lustivad veel eriliselt. „Tähistaeva all“ esikal sattusin istuma kõrvuti koolitüdrukutega, kes isekeskis vargsi sosinal arutasid, et ega täpselt aru küll ei saa, mis laval toimub. Ja saalist väljudes resümeerisid, et oleksid võinud olla plakatid selgitustega, mis parasjagu toimub. Seda oli päris õpetlik ja muhe tunne kuulata. Mõtlesin, et ilmselt nooremad lapsed sukelduvad mängu ilma niivõrd tarkade küsimusteta, aga küllap ka üksjagu vanemad vaatajad oma pead niimoodi ei vaeva. Aga no mine sa tea, ehk tuleb see hoopis liigagi tuttav ette, kuidas meie, suured ja oi-oi kui targad, täiskasvanute lavastusele ise kontseptsioone külge kleebime ja elus üleüldse plakateid sõnastama tikume.
„Tähistaeva all“ sõnum on lihtne ja ilus. Zuni muistend kavalehel lausub selle selgeks. Inimeste vihane vaidlemine summutab taevatähtede laulu. Laulu rahust.
Ja inimesed taipasid: „Me peame õppima koos elama nii, nagu elavad tähed taevas: igaüks särab, aga ükski ei põleta teist.“
Pool tundi rõõmsat rahu üheskoos teatri tähistaevatelgis. Ja koduteel kipuvad suunurgad muudkui ülespoole. Mis sa lapsehingeke veel tahad!




Lisa kommentaar