Priit Põhjala

Kord kirjutasin emakeelepäeva puhul ajalehte loo sellest, kui tähtis on pöörata tähelepanu pisiasjadele keeles: komadele, mille asetusest võib sõltuda kogu lause tähendus, tühikutele, mis eraldavad grafeemid mõttekateks ja hõlpsasti loetavateks üksusteks, ja nii edasi. Nõnda nagu füüsik ei saa pidada ebaoluliseks aatomeid, millest koosneb uuritav tervik, nagu anatoom ei saa lihtsalt unustada rakke, millest ehitub organism, ei tohi keelekasutaja vaadata…

Aastapäevad tagasi saime mina ja Õpe­tajate Leht ühelt lu­ge­jalt pahandada „kee­le­­lõtvuse” pärast. Tõ­re­le­jat häiris asjaolu, et olin tarvitanud 24-st rääkides sõna „number” ja toimetaja ei olnud märganud seda taunida. Lugeja arvates olnuks korrektne öelda „arv”, sest just seda 24 olevat: arv, mis koosneb numbritest 2 ja 4.

Ilmselt reaalteadlase taustaga korralekutsuja lähtus termini „number” kitsast, matemaatilisest sisust – arvu tähistav sümbol,…

Küllap oskab iga vähegi kogenud tõlkija või toimetaja suurema vaevata nimetada mõne vormilt rahvusvahelise sõna, mille sisu aga on eri keeltes erisugune. Keeleteaduses öeldakse selliste sõnade kohta „tõlkija valevennad”, inglise keeles false friends of a translator, prantsuse keeles faux amis du traducteur.

On teised säärased kahepalgelised kurivaimud – pealtnäha klapivad omavahel hästi, aga tegelikult mitte, külvates pahatihti segadust ja ebakõlasid ning lausa peibutades…

Televisioonis jooksis 1990-ndatel sari „Sure­matu”. Protagonist Dun­­can MacLeod on 400-aastane šotlane, kes on näinud nii mägilaste klannisõdu kui ka džässiajastu algust, töötanud nii Itaalia doodži alluvuses kui ka prantslaste Résistance’i heaks, osalenud nii Waterloo lahingus kui ka maailmasõdades.

Aga mõelge, kui Duncan MacLeodid oleksid päriselt olemas. Milline paeluv kujutelm! Ent hakka või uskuma, sest inimesed aina räägivad, et „emal on…

Hiljuti oli Õhtulehe veebiväljaandes uudis: „Pope Francis ütles karmilt, et tänavused jõulud saavad olema pigem paroodia, sest kogu maailm on sõjas.” Noh, tegijal juhtub mõndagi. Aga kui lausa nii rumalalt, siis lihtsalt ei saa näpuga osutamata jätta.

Millises koolis õppis ajalehtnik, kes peab ingliskeelset tiitlit pope paavsti nimeks, jättes selle eestindamata, ega taipa eesti keelde transkribeerida ka nime Francis? Sest…

Üle-eelmises „Keele­kastes” kirjutasin sellest, et metafoorid ja muud kõnekujundid ei ole pelk poeetiline tilulilu, vaid ka loomulik ja vajalik osa meie argikeelest. Sama lugu on oksüümoronidega.

Esmapilgul kuidagi ebaloogilised ja absurdsed – kuidas sa ühendad ühendamatuid vastandeid, sobitad kokku omavahel sobimatuid asju –, on need ometi loomulikud ja vajalikudki, sest kirjeldavad maailma ja elu sageli tabavamalt kui muud keelelised vahendid.

Tihtilugu liidab ju ka…

Sõjaväe sisemäärustikus on kirjas, et käsk – sõdurite subkultuuri a ja o – peab olema täpne, selge, lühike ja kindel.

Ilmselt oleks keegi pidanud sellega kurssi viima ka Ameerika Ühendriikide kindralmajori Lloyd Fredendalli, kes edastas Teises maailmasõjas lahingu ajal sõduritele sellise käsu: „Liigutage oma üksus, see tähendab liikuvad poisid, paukpüssid, Bakeri salk ja salk, mis on Bakeri vastas, ja suur…

Eestlased on ristiusuleige rahvas, see on üldteada. Kirikutes ulub tuul, piiblid tolmuvad ja armulauavein on liisunud. Pastor tõmbab tukukotti sandikopikaist tühjendades kurvalt ninaga.

Seevastu õilmitseb usk kõikvõimalikesse kahtlastesse salateadustesse, näiteks astroloogiasse, hiromantiasse ja numeroloogiasse. Raamaturiiuleid täidavad uurimused ja õpetused energiavampiiride tõrjest, pendlikõigutamisest ning selgeltnägemisest, -kuulmisest ja -haistmisest. Õnnetu ja loll on see, kes ei näe aurasid ega oska tõlgendada tarokikaarte.

Veel üks…

Pealkirja ei maksa alahinnata. Pealkiri, see on tervitus, käeviibe, teksti ja lugeja esimene kokkupuut. Sild, mida mööda jõuab looduni. Silt, mis tekitab esmaseid assotsiatsioone ja meelestab tuleva suhtes. Võti, mis avab tee mõistmisele. Uks, mis suleb teksti kindlasse ruumi ja piiritleb selle tähendust. Püsiv vihje lugeja kujutlusvõimele. Kutse ja väljakutse, lubadus ja hoiatus.

Hea pealkirja leidmine on annet,…

Hiljuti lugesin aina kasvava imestusega suure tuntud ajalehe loomapiltide galerii pildiallkirju. Ühel pildil oli ligi sada smugeldamisest päästetud „iguaanat”, teisel maitsestatud jääd limpsivad „lemuurid”, kolmandal mänguhoos „orangutangid”, neljandal hani, kes ründab „kaelkirjakku”.

Selge see, et tegu ei ole lihtsalt paari juhusliku trükiveamaidaga, vaid järjekordse ajakirjanikuga, kes sugugi ei mõista kasutada üht oma põhilistest töövahenditest – keelt. Vaadanud siis sõnaraamatusse või palunud abi…

Mõne sõnaga on omamoodi lugu: normingu, see tähendab õigekeelsusallikais fikseeritud normi kohaselt korrektset vormi sõnast teavad vähesed, samas kui mingi sellest hälbiv vorm on meie igapäevases kõnes ja kirjaski nii levinud, et seda on juba raske hälbeliseks pidada. Käime ringi, pruugime häirimatult, lausa aplombiga vildakut sõnavormi – ja oleme äärmiselt üllatunud, kui saame viimaks teada, et normeeritud kirjakeele silmis…

Emakeelepäeva eel juhtis keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk, sedapuhku Klassikaraadios, taas tähelepanu sellele, kui palju on meie avalikus ruumis inglise keelt. Tema sõnul häirivat see isegi välisturiste, kes ei saavat päris hästi aru, mis siin Eestimaal õige lahti on.

Märkimisväärse osa avaliku ruumi inglise keelest moodustavad ingliskeelsed ärinimed. Eesti turule toodud suured välismaised kaubamärgid, nagu National Geographic, Subway, The Body Shop –…

Puutun päris sageli kokku inimestega, kes on saanud vaevu selgeks mõned kirjakeele normingud ning kipuvad nende järgi teiste kõnet parandama. Näiteks: „Mitte „peale pühi”, vaid „pärast pühi”, kuidas sa seda ei tea?” Või siis: „Ikka „järelevalve”, mitte „järelvalve”, vaata ÕS-ist, kui ei usu.”

See on ühtaegu naljakas ja nukker, seda enam et juba oma järgmises lauses võib seesugune „keelemees” kasutada kirjakeele…

Aprill on käes ja rästikud ärkavad talveunest. Üks teeb „sssss”, teine „ššššš”, kolmas „shhhh”. Ja kõigil on õigus. Seevastu inimesed ei saa ega saa selgeks, millal on õige s, millal š, millal sh. Ühed igavesed ussid on need š-d ja s-id, alailma on nendega keerukusi.

Klassikaline näide on Snelli (tiigi) nimi. Kirjutatakse Šnelli ja Shnelli, saksa keele eeskujul ka Schnelli, tahtmata leppida…

Nagu ikka, räägiti ja kirjutati möödunud emakeelepäeva paiku keelest vaata et kaks korda rohkem kui kogu ülejäänud aasta jooksul kokku. Arvajaid ja arutlejaid oli seinast seina, keeleteadlastest Jüri Mõisani välja.

Mõis teadis 14. märtsi Eesti Päevalehes palju reisinud mehena oma kogemustest rääkida, et meie kirjanikel ja ajakirjanikel tasuks orienteeruda inglise keelele, mis saja aasta pärast on kõigi haritud inimeste…

Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat Leelo Tungal rääkis hiljuti televisioonis Soomes-Rootsis maad võtvast poliitilisest hüperkorrektsusest ja absurdini jõudnud lastekaitsest. Rootsi lapsel, kes tahab kooliüritusel kommi süüa või kirjanikuga pilti teha, peab olema lapsevanema kirjalik luba. Soome lasteaias keelati traditsioonilise jõulumüsteeriumi mängimine – see võib solvata neid, kes ei ole ristiusku, ja on lubatav vaid juhul, kui Jeesuslaps asendatakse lambatallega. Ja Soomes ei…