Kuu mõju uurimusest (1)
Kiri

Reede, 30. oktoober 2009	lk 6
Autor: Ilmar Raidna, kronobioloog	Trüki

Karl Kello artiklis „Akadeemikust õppejõud ja tema multiagentsüsteemid” (ÕpL, 09.10) ütleb akadeemik Leo Mõtus muu hulgas: „Kuni juhtivad poliitikud ei tee vahet astroloogial ja astronoomial /- - -/ ning tellitakse teadustöid selle kohta, kuidas kuu faasid mõjutavad liiklusohutust Eesti riigis, ei muutu midagi.”
Olin hämmastunud (kaudsest) kriitikast minu 2005. aastal tehtud uurimuse „Lunaarsete tsüklite mõju liiklejatele” kohta. Kas teadustöö puhul on teema valik kõige olulisem? Või on põhiline näitaja töö teostamine ja seejuures eriti metoodiline lähenemine ning selle sisuline külg?
Mina olen lunaarseid tsükleid uurinud mitmes töös ning ühes neist püstitanud ka näiteks küsimuse, kas anomaalse ja sünoodilise kuu tsüklid on avaldanud mõju Elo Tuglase pöördumistele päeviku poole. Selgus, et Kuu teatud faasides pöördus Elo Tuglas päeviku poole kokku kaheksal korral. Seejärel, nagu mingi nähtamatu paisu tagant pääsenuna, toimus järgmise sama pika aja jooksul 77 pöördumist ja ülejäänud kolmandiku aja jooksul 50 pöördumist. Kontroll näitas, et väga kõrge tõenäosusega on jaotus statistiliselt oluline.
Lunaarsete tsüklite mõju (uurimi­ne) kuulub tabuteemade hulka. Kui keegi püüab selles vallas midagi uurida, on kritiseerijad kohe platsis. Sest nemad – kaasa arvatud UNESCO kõrged, stagneerunud ametnikud – on otsustanud negatiivselt suhtuda. Nemad teavad igasuguste uurimusteta, et Kuu ei saa Maa loodusele mõju avaldada. On uurimusi, mis ei ole lihtsalt kontrollitavad ja järgitavad ning mille tegijad on naeru­vääristamise kartuses oma töö laiemast tutvustamisest loobunud.