Liialdatud partnerlus hävitab lapsepõlve
Raamat

Reede, 12. veebruar 2010	lk 10
Autor: Ave Mattheus, TLÜ võrdleva kirjandusteaduse lektor	Trüki

Michael Winterhoff „Kuidas meie lastest kasvavad väiksed türannid?”, OÜ Väike Vanker 2010

Juhtusin möödunud sügistalvel Saksamaal olles lugema Michael Winterhoffi raamatut „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” (2008) ja sattusin sellest kohe vaimustusse.

Raamat pakkus veenvat analüüsi meie ühiskonnas üha süvenevatele probleemidele – hüperaktiivsed käitumisraskuste ja tähelepanuhäiretega lapsed, teismelised, kellel puudub igasugune austus vanemate ja õpetajate vastu, koolikiusamine ja vägivald, massiline meediasõltuvus jne.
Ainuüksi esimeste kuudega müüdi Saksamaal seda raamatut üle 240 000 eksemplari ja kajastati laiaulatuslikult meedias. Ilmusid intervjuud ja peeti vestlusringe nii teose autori, kasvatusteadlaste, psühholoogide kui lapsevanematega. Laiemale avalikkusele tutvustati üha uusi ja karmimaid teateid tegelikkusest.

Iseteadlikud türannlapsed
Meediakära oli täiesti õigustatud, sest Winterhoff tuli välja provokatiivse mõttega, et kui me ei lõpeta juttu lastest kui partne­ritest, kahjustab see nii lapsi kui ka vanemaid ja tagajärg on üksteise vihkamine. Ehk teisiti öeldes ründas ta vabakasvatuse ideed, nn indigo- ja kristall-laste kontseptsiooni, mis on viimastel aastatel leidnud palju innus­tunud järgijaid, ning kutsus üles suuremale rangusele ja sihikindlusele laste kasvatamisel.
Nüüd on Winterhoffi raamat Maria Erssi tõlkes ja kirjastuse Väike Vanker vahendusel ilmunud eesti keeles ja diskussioon meie ühiskonnas selle üle võib alata. Võib ju küsida, kas probleemid laste kasvatamisel on meil samasugused kui Saksamaal, kuid julgen kinnitada, et see on nii. Sest liiga iseseisvad ja iseteadlikud türannlapsed, kohanemisraskustega lapsed, allumatud ja juhitamatud arvutipõlvkonna lapsed on lääne ühiskonnas, k. a Eestis igapäevane nähtus. On palju vaieldud selle üle, millest need probleemid tulevad ja kuidas leida neile lahendust, kuid vastus kipub ikka ja jälle olema üks – vanemate kasvatusvead.

Laps ei saa olla otsustaja
Winterhoff, kes on erialalt laste ja noorte psühhiaater ja psühhoterapeut ning töötanud üle 20 aasta probleemsete lastega, analüüsib vigu, mida vanemad teevad lastega suhtlemisel psühhoanalüütilistele kontseptsioonidele toetudes. Ta ütleb, et kuni ei mõisteta, et laps oma psühhosotsiaalse ebaküpsuse tõttu ei saa olla vanemate võrdväärne partner ja igapäevaelu üle otsustaja, ei aita ükski uus pedagoogika, eksperimentaalne kasvatusmudel ega koolitüüp.
Oma raamatus järgib Winterhoff kaht liini: esmalt kirjeldab meile kõigile tuttavaid juhtumeid piirideta kasvavatest lastest ja seejärel analüüsib kolmele psühhoanalüütilisele mudelile toetudes vanemate käitumist, mis ei võimalda lapse psüühikal normaalselt areneda ja mille tagajärjel muutub nende kohanemine ühiskonnas vaevaliseks. Ta nimetab liialdatud partnerlust, mis tahab lastest teha liiga vara täiskasvanud, iseseisva otsustus- ja vastutusvõimega isikud; projektsiooni ehk oma soovide ülekandmist lastele ja sümbioosi ehk vanema võimetust eristada oma psüühikat lapse omast.

Vanemad on kriisis
Kuigi Winterhoff ei väida otseselt, et türannlaste tekkimises on süüdi vabakasvatuse ideed ning tänapäeva tarbimis- ja meelelahutusühiskond oma hedonistliku ellusuhtumisega, vaid näitab, et tegemist on igikestvate psüühikamustritega, jääb teosest kõlama mõte, et tänapäeva lääne ühiskond on kriisis ning vanemad vajavad abi ja õpetust laste kasvatamisel.
Mujal maailmas on juba edukalt käivitatud lapsevanemate kursusi autoriteetsete, kuid mitte autoritaarsete kasvatusnõuannete jagamiseks. Milline on olukord Eestis? Kas Winterhoffi analüüsidest oleks midagi ka siinmail õppida?