Veiko Belials: Protsentidega hindamine on saatanast

4 minutit
17 vaatamist
1 kommentaar

„Riigieksami lävend ei peaks tõusma 50 punktile, vaid jääma 20-le või langema lausa üheni,” kirjutab Loo keskkooli matemaatikaõpetaja, pedagoog-metoodik Allar Veelmaa 7. detsembri Õpetajate Lehes.

„Kuna 2014. a kevadel sooritavad kõik õpilased matemaatikaeksami, siis on minul ja paljudel kolleegidel lihtne küsimus: kas on analüüsitud, mis juhtub, kui jäädakse nõude juurde, et eksami sooritamiseks on vaja saada 50 protsenti maksimumtulemusest.”

Samal teemal ilmus Allar Veelmaa, Agu Ojasoo ja Mati Väljase artikkel 18. jaanuari Õpetajate lehes, kus taas oli kesksel kohal riigieksami künnise kõrguse küsimus.

Milleks sobib lendur, kes oskab vaid pooli asju?

Probleem ei ole mitte selles, mitu protsenti peaks olema lävend. Probleem on selles, et lävendit üleüldse protsentides üritatakse määratleda. Vildakas on kogu üldhariduses kasutatav hindamissüsteem, mis alustuseks kirjeldab ära maksimumi ja hakkab siis sellest protsente võtma, et nelja, kolme ja kahe piir paika panna. Asi ei parane enne, kui võetakse kätte ja pööratakse see lõpuks pea pealt jalgadele – kirjeldame kõigepealt ära rahuldava taseme, aga teeme seda sisuliselt. Mis on see lävend, milleta me ei saa rääkida aine/riigieksami/keskhariduse vm rahuldavast läbimisest? Millised teadmised, millised oskused, millised kompetentsused? Ja konkreetselt palun! 50 protsenti kõigest ei ole lävend!

Kuidas teile meeldiks lendur, kes oskab küll lennuki õhku tõsta, aga maandada ei oska? Või kirurg, kes lõikab teid küll lõhki aga kokkuõmblemisega jääb hätta? 50 protsenti oli ju saavutatud!

On vana tõde, et teadmistest pole kasu, kui neid kasutada ei osata. Oskusi toime tulla ja õpitut kasutada kutsutakse kompetentsuseks. Kompetentsust pole aga võimalik protsentidesse suruda. Küll on aga võimalik kirjeldada ühiskonna (või kutsehariduse puhul tööandja) ootusi kompetentsuste minimaalsele tasemele, millest alla jäämine ei võimalda hakkama saada. Näen kutsekoolis pidevalt õpilasi, kes on põhikooli lõpetanud (ja nagu nimigi ütleb – kel on põhiline haridus käes), kuid ei oska protsentarvutustki teha. Ju ei mahtunud see oskus omandatud 50 protsendi sisse. Aga kolme sai ta ju kätte!

Minimaalse lävendi konkreetne kirjeldamine iga aine seisukohast peaks lõpuks tagama ka koolide võrreldavuse ja ära peaks kaduma kurtmine, et kusagil Uugametsas saadud viis on mõnes teises koolis vaevu kolm. Kui hindamissüsteem kirjeldab kõigepealt ära lävendi ja alles seejärel näitab, mida õpilane sellele lisaks peab teadma või oskama, et nelja või viit saada, siis ei võimalda see anonüümsete protsentidega mängida. Õpilasel kas on nõutud tase või mitte.

Ainepõhise lähenemise (sisendipõhise õppe) korral õpetab õpetaja ainet, väljundipõhise lähenemise korral õpilast – see ongi vahe. Väljundipõhise õppe korral peab õpilane tõepoolest ka väljundi saavutama. Ta võib olla ülitubli ja areneda oma algse tasemega võrreldes mitu korda, aga kui lävend jääb kättesaamatuks, on väljund saavutamata ja hinne kaks.

Arves­tatud/mitte­arvestatud sobib ka oluliste teemade jaoks

Väljundipõhine hindamine toob kaasa vajaduse veel üks mõttekramp prügikasti saata. Tihti arvatakse, et mitteeristav hindamine (arvestatud/mittearvestatud) sobib ainult ebaoluliste teemade/ainete jaoks. Väljundipõhises õppes võib olla vastupidi – mõni teema/aine/valdkond vms on nii oluline, nii kõrge lävendiga, et seal ei olegi võimalik midagi eristama hakata – väljund kas on saavutatud või mitte.

Jumal tänatud, vähemalt kõik pole lõpuni lootusetu, nagu kinnitab Agu Ojasoo artikkel 13. novembri Õpetajate Lehes. Tsiteerin: „Ausalt öeldes meie matemaatikaõpetajad lihtsalt valetavad õpilastele, et need on küpsed minema järgmisesse klassi …” Agu Ojasoo näeb päästerõngana abiõpet. Ometi ei ole see kivi ainult matemaatikaõpetajate kapsaaeda (seal paistavad vajakajäämised lihtsalt paremini välja). Ja abiõpegi on vaid tagajärgedega võitlemine. Probleem on sügavam ja selle vilju maitsevad juba ülikoolidki, kes kurdavad esmakursuslaste madala taseme üle. Viga on süsteemis. Kuni me opereerime hindamisel anonüümsete protsentidega, selle asemel et väljunditele konkreetseid lävendeid seada, ei saagi midagi muutuda.

SAMAL TEEMAL

Stopp 50 punkti künnisele riigieksamil! (18. jaanuar 2013)

Eksamikünnis peaks olema üks punkt (7. detsember 2012)

Kommentaarid

  1. See on tark jutt. Puutusin kord kokku õpitulemuste ühelt maalt teise tõlkimise (“harmoniseerimise”) juhtumiga. Briti vanades ülikoolides eeldatakse, et teadmised on heal juhul 61 ja 69 % vahel. Kes saab 75%, see on lausa geenius ja selliseid ei tule mitte igal aastal ette. Normaalne professor ei eelda, et tuudeng võib teada 85 või 90 või 99 % sellest, mis on programmiga ette kirjutatud, sest programmid on professorite kollektiivne looming.

    Itaalias omakorda mahuvad protsendid 90 ja 96 vahemikku, mis peaaegu sobib Eesti A … F skaalaga. Ülikooli võib lõpetada ka 88 ja 89-ga, vahest veelgi madalamalt, aga sel juhul tuleb töö leidmisel raskusi ja sellist tunnistust on häbi kellelegi näidata.

    Olukorras, kus õppeprogrammid on avatud muutmistele ning õpikuid koostatakse võistu, sisaldab nende täitmise protsendiga mõõtmine eeldusi, mida ei ole võimalik rahuldada.

    Valdar Parve

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Koolitus ees, õnnetus taga

Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises…

10 minutit
3 kommentaari

TI kasutamise paradoks

Kuna ChatGPT-l pole üldist universaalset ja kõigile ühtmoodi nähtavat väljundit, on raske avalikult hinnata, mida ta meie õpilastele pähe hakkab ajama. Kuidas…

6 minutit
Õpetajate Leht