Soomlased ei väsi üllatamast. Ajal, mil meil nõuavad kõik endale tunnimahtu juurde ja tunniplaani püütakse järjest uusi õppeaineid sisse suruda – alates malest ja etiketist ning lõpetades ettevõtlusega –, on soomlased asunud täpselt vastupidisele teele ehk õppeainete kaotamisele, et hakata minema üle teemapõhisele õppele. Jah, alates augustist 2016 algab neil uue õppekava järgi teemapõhine õpe. Ühe teema raames õpitakse seal mitut ainet korraga ja klassis on mitme aine õpetajad.
The Independent* nimetab seda muutust „dramaatiliseks sammuks”, kuid praeguseks on juba 70 protsenti Soome õpetajatest teemapõhise õppe koolituse läbinud ja esialgsed uue õppeviisi vastased leebumas. Maailm ootab huviga, mis hakkab juhtuma soomlaste PISA testide tulemustega.
Soomlased on katsetanud teemapõhise õppega juba ammu. Mart Laanpere kirjutas 2010. aastal Õpetajate Lehes, kuidas Soomes on õpetatud mitu nädalat ühte kindlat teemat, näiteks „Unistuste koolimaja”. Õpilased uurisid iseseisvalt maailma eri koolimaju, hindasid nende mugavust, ökonoomsust, õppimiseks sobivust. Seejärel arutati koolimaja teemat kahekaupa. Kolmandaks moodustati klassis mitu rühma, mis hakkasid unistuste koolimaja projekteerima.
Alustati muidugi väljanägemisest. Koolimaja pidi olema moodne ja ilus ning siin tuli appi kunstiõpetaja. Edasi jõuti tugevusõpetuseni ehk kas väga ilus koolimaja püsib ka püsti. Selles aitasid matemaatika- ja füüsikaõpetaja. Uuriti, kui tugev on pinnas, millele koolimaja ehitatakse, kui sügav vundament tuleb kaevata, et seintesse praod ei tekiks, jms.
Seejärel arutati, mis materjalist koolimaja ehitada, et see tuleks piisavalt tugev, peaks hästi sooja, kuid oleks samas võimalikult odav. Siin tuli appi majanduse õpetaja. Loomulikult uuriti, missuguseid keskkonnanõudeid tuleb uue koolimaja ehitamisel täita, kui palju valgust peab koolimajas olema ehk kuidas valgust üldse mõõdetakse, kui soojad peavad koolimajas olema ruumid, kuidas küttekulusid kokku hoida, taastuvenergiat kasutada jne.
Mart Laanpere artikkel kandis pealkirja „Õppimiskoht muutub töökoha sarnaseks” ja õpilased käisidki koolis koolimaja projekteerimas. Järgmisel õppeaastal võtavad juba kõik Soome koolid ühe analoogilise teema niisama põhjalikult läbi. Helsingi koolid aga lausa kaks teemat, sest pealinn peab eeskujuks olema. Nii minnakse tasapisi üle teemapõhisele õppele. Vaidlus selle üle, kellel peab olema kõige rohkem ainetunde, asendub koostööga.
The Independent toob teemaõppe piltlikuks näiteks „Kohviku”. Õpilased mõtlevad, missugune on ideaalne kohvik, ja moodustavad siis mitu meeskonda, kes kõik hakkavad kohvikut pidama. Suur tähtsus on siin majandusõpetusel: kus ja missugust kohvikut tasub pidada? Majanduse juurde käib matemaatika. Seejärel tuleb mängu saiade jms küpsetamine. Oluline on kohviku sisekujundus ja reklaam. Kuna kohvikut külastavad ka välismaalased, õpitakse neid inglise keeles teenindama. Ammendamatu teema on kohv – kus see kasvab, kes seda kasvatavad, kui palju kohvimaade lapsed koolis saavad käia, mida tähendab kaubamärk FairTrade, miks selle märgiga kohv kallim on jne.
Teise huvitava näitena kirjeldatakse ilma teemat. Eelkõige seostub see füüsikaga, sest on ju vaja teada, kuidas ja miks liiguvad soojad ja külmad õhumassid ning mis nende kokkupuutel juhtub. Edasi räägitakse ilmast Soomes, Rootsis, Taanis – paras annus geograafiat. Golfi hoovus, mis Põhjamaade ilma nii palju mõjutab, on põnev teema. Sellest kõigest inglise, rootsi või mõnes muus keeles rääkimine käib keelõpetuse alla. Jne.
Pasi Silander, keda The Independet tsiteerib, rõhutab, et teemapõhine õpe muudab kooliskäimise õpilastele huvitavamaks ja valmistab neid paremini ette tööeluks. Eks ole meie siin Eestiski juba aastakümneid rääkinud, et õpilased võiksid olla koolis elurõõmsad ja eluks paremini ette valmistatud. Ainult et meil on see seni jäänudki filosofeerimise tasemele, samal ajal kui soomlased on leidnud probleemile lahenduse – teemapõhise õppe. Kui õige lõpetaks Eestiski lõputu filosofeerimise ja jõuaks konkreetsete tehniliste lahendusteni?
Lisa kommentaar