„Kes end elu eest ei peida / aasta ringi elumajas, / õige palju rõõme leida / võib ükskõik mis aastaajas,” luuletas kord Ott Arder. See on tõsi, minagi rõõmustan kõikide aastaaegade üle. Aga kui ma peaksin ilmtingimata nimetama oma lemmiku, siis valiksin ehk kevade, mille naasmises on alati midagi eriliselt neitsilikku ja ergastavat. „Sama sulnis põlemine, / kihar kähar, nõtke puus. / Iga sinu tulemine / tundub esmane ja uus,” möönis Arder kevadest luuletades.

Kuid sügis meeldib mulle ju samamoodi. Kogu see vihm ja kõik need värvid ja õunad ja seened ja … Pealegi on sügisel mu sünnipäev. Nii et kui ma tõesti peaksin ütlema oma lemmik­aastaaja, siis võib-olla püüaksin otsesest vastusest hoopis mööda hiilida ja mainiksin ebamääraselt pööriaega.

„Pööriaeg” on hea sõna, millega saab tähistada nii kevadet kui ka sügist. Teab mis tundmatu keelend see ju ei ole, aga võrreldes näiteks üsna sageli kasutatava „pööripäevaga” kuuleb-näeb seda siiski harva – ehkki kohti, kus „pööriaeg” pruukimist väärib, jagub.

Võtame kas või asjaomased liitsõnad. Selmet öelda või kirjutada „kevad-sügismood”, „kevad-sügismantel” ja „kevad-sügiskingad”, on palju mõnusam kasutada sõnu „pööriajamood”, „pööriajamantel” ja „pööriajakingad”. Võimalikud on veel „üleminekumantel” ja „üleminekukingad”, aga mulle isiklikult tundub „ülemineku-” veidi ähmasem ja ebalüürilisem kui „pööriaja-”.

Kusagilt lugesin, et „kevad-sügismantel” pole enam üldse õige öelda, korrektsed on ainult „pööriajamantel” ja „üleminekumantel”. See veene on siiski ekslik ja tuleneb ilmselt õigekeelsussõnaraamatu liiga innukast lugemisest; meie peamise preskriptiivse keeleallika järgi on kaks viimast väljendit küll eelistatumad, kuid kasutada võib esimestki.

Muide, „pööriajaga” saab osutada mitte ainult kevadele ja sügisele, vaid ka pöördelisele või murrangulisele ajale üleüldiselt, olgu siis inimese eraelus, majanduses või poliitikas. Paslik ja päevakohane on see sõna praegu igatahes – igas oma tähenduses.