Selle ladinakeelse väljendi üks tähendusi on „Kasuta aega!“. Eestlased, kes omal ajal õppisid Valkas Cimze õpetajate seminaris, on meenutanud, et Jānis Cimze ise alustas tundi alati sekundipealt ja nõudis seda ka oma kolleegidelt.

Oma pikaajalisest õppealajuhataja tööst meenutan vahel, kuis otsustasime metoodilises komisjonis oma õpetajatega (vanemas astmes) alustada tundi alati koos kellaga.

See lõi koolis parajalt pingestatud töömeeleolu. Astunud klassi ja tervitanud õpilasi, palusin avada õpikud näiteks lk 78 ja hakata lugema (nummerdatud õpikud olid pingi sahtlites). Või ütlesin: „Kirjutage töövihikusse pealkirjaks … (ja alustasin uue teema selgitust) ehk käivitasin teemakohase video ja palusin seda jälgida (õpilased tegid seda kõike tähelepanelikult, sest teadsid, et loetu-nähtu kohta võib varsti järgneda küsimus – isegi hindele!) jne. Tunni algul (esimesed 20–25 minutit eriti) suudab ju õpilane koondada oma tähelepanu.

Nüüd kuulen kolleegidelt ja õpilasteltki, et tundides on lõtvus, raisatakse aega – tunni algus viibib, räägitakse ainevälistel teemadel, otsitakse (mõttetult) arvutis või nutikas mingeid andmeid või isegi lõpetatakse töö varem.

Tunnile annab väärtuse õpilaste vaimse tegevuse tase – nii rõhutas akadeemik Ants Kõverjalg. Samas kurdame nüüd ainekavade liigse mahukuse üle – aega ei olevat! Muide, minu omaaegne uurimus näitas, et õpilastele meeldib just tihe töötund.

Kui õpetaja „kaotab“ igas tunnis ühe (!) minuti, kaotame nädalas pool tundi, aga 40 töönädala puhul juba ühe nädala (!) tunnid. Töö organiseerimatuse tõttu kaotatakse tunnis tihti neli-viis minutit – õppeaasta jooksul ühe kuu (!) tunnid.

Nüüd kuulen vastuväiteid – see oli vanasti, nüüd otsustab õpilane ise, kuis aega kasutada, ärme sunni teda tagant jne. Nõus! Aga siis tunnistagem – see õpilane omandab koolis viletsa hariduse! Ja sünnipärane jõuökonoomia instinktki saab nii kinnitust – kasvatame laiskust! Üha enam kohtan neid noori täiendõppes. Seepärast kordan vana, aga teadusest lähtuva õpetajana: „Carpe diem!“