Selleks, et väikerahva liige võiks ja peaks maailma asjus kaasarääkimiseks valdama võõrkeeli, ei kahtle vist enam keegi. Elu on näidanud, et kahe-kolme võõrkeele õpetamine üldhariduskoolis on jõukohane nii riigile, koolile kui ka suuremale osale õpilastest, ja niiviisi võiks kenasti ka jätkata. Küsimus on pigem keelte valikus ja järjestuses.

Mu pooleteiseaastane tütrepoeg, kelle mõlemad vanemad on eestlased, teeb parajasti oma esimesi katsetusi kõnelemise teel. Tõenäoliselt saab tema esimeseks keeleks letseburgi keel (selline ürgsaksa dialekt rohkete prantsuse laenudega), sest see on igapäevane suhtluskeel Luksemburgi suurhertsogiriigi lastesõimedes. Poisi vanemad ise kõnelevad letseburgi keelt vähesel määral.

Sageli jääbki inglise keelest erineva esimese võõrkeele kasuks otsustamine paljuski täiskasvanute hirmude taha kinni: kuidas ma saan panna oma silmatera õppima keelt, mida ma ise ei oska? Kes teda küll kodutööde tegemisel aitab ja suunab?

Vanemaid tuleks julgustada ja veenda, et õpetamise põhiraskus jääb siiski koolile ja õpetajale. Tahtmata inglise keele tähtsust pisendada, usun, et see võiks rahumeeli jääda eesti lastele pigem teiseks võõrkeeleks. Inglise keele kiiremat ja hõlpsamat omandamist toetab tõhusalt ju elu ise – arvutiasjandusest ja (sotsiaal)meediast filmide ja muusikani välja. Algklassides saaks siis alustada raskema ja suuremat pühendumust nõudva keelega. Selle valikuga toetaksime kaudselt ka kvaliteetse saksa ning prantsuse keele õpetuse kestmist eesti koolides.

Hiljutine koolireform, millega põhikooliosa gümnaasiumiastmest lahutati, aitab kindlasti võõrkeelevalikut mitmekesistada. Kolmanda keelena võiks meie gümnaasiumides õpetada senisest suuremas valikus eksootilisemaid maailmakeeli, kas või hiina, jaapani ja araabia keelt. Eriti Tallinnas ja Tartus peaks selliste vähem levinud keelte õpetajaid juba leida olema. Ühtlasi looks see meie noortele unikaalseid võimalusi nii õpingute jätkamiseks kui ka põneva töö leidmiseks turismi,- kaubandus- ja kultuurisektoris.

Seega, kaks võõrkeelt põhikoolis ja gümnaasiumis üks võõrkeel (humanitaarklassis kuni kaks) veel lisaks oleks täitsa mõistlik plaan. Olemasolevate keeletundide arvu killustamine rohkemate keelte vahel toodaks aga pigem pinnapealseid teadmisi ja oskusi. Pealegi on lisaks keeletundidele meie koolide tunniplaanis ju palju muid toredaid õppeaineid – keemiast ja ajaloost kehalise kasvatuse ja robootikani välja.