Mitme aasta eest, 2016. a septembris avaldas Virumaa Teataja Liina Laksi arvamusloo „Vähem vägistamist ehk Tammsaare tappis armastuse“, milles autor viitab „Tõe ja õiguse“ epopöale. Nüüd, neli aastat hiljem, Tammsaare 80. surma-aastapäeva eel meenus see kirjutis mulle, pannes küsima näitlejanna Mari-Liis Lille sõnadega: „Mis on pildil valesti?“

Tammsaarest on viimastel aastatel palju juttu olnud, seda eelkõige Tanel Toomi suurepärase filmiga seoses. Seda filmi aga vastava teoseta ei oleks. Hiljuti ilmus ka Mihkel Muti „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“, kus autor kirjutab: „… olin juba tutvunud teatud hulga maailmakirjanduse tähtteostega, tekkis mul aimdus, et „Tõde ja õigus“ kuulub nn absoluutsesse tippu“ (lk 190).

Kindlasti võiks Tammsaaret lugenul ja Toomi filmi vaadanul tekkida huvi ka Muti Tammsaare „ tuulamise“ vastu ning äratundmine, kui viljakas ja silmi avav saab olla ühe kirjaniku arusaam teisest. Mihkel Mutt kirjutab: „Maailmal on mõtet ainult sel määral, kui paneb seda mõtet sinna inimene ise …“ (lk 202). Muidugi resümeerib see mõte Tammsaare loomingut, paneb aga ka parafraseerima: kas ei ole parajasti loetaval raamatulgi mõtet just sel määral, kui suudab seda mõtet sinna panna see konkreetne lugeja? Ja kui ta ei suuda – siis pole ta ehk selleks veel valmis?

Teatavasti mõjutavad teosest arusaamist (selle nautimist) muude aspektide kõrval ka lugeja vanus ja tema väärtushinnangud. Liina Laks mainib oma arvamuses, et tema esimene kirjandusõpetaja ei pidanud kinni nn ebameeldivast kohustuslikust kirjandusest ja lubas õpilastel lugeda seda, mida hing ihaldas. Seda tuleb tänastele õpilastele aeg-ajalt tõesti lubada, aga olen kaugel arvamusest, et nii võikski kooliaastate kirjanduse tunde mööda saata. Mida sel juhul tundides üheskoos käsitleda? Mille üle arutleda? Kas igaüks jutustab oma loetud teose lugu ja kõik on õnnelikud?

Tagasi Tammsaare ja tema lugeja juurde. Miks tappis Tammsaare lugemine ühe noore inimese armastuse? Võib-olla ei osanud tema õpetaja temas seda armastust tekitada, võib-olla aga ei olegi Tammsaare tõepoolest iga eestlase jaoks. On ju kirjanik isegi inimesed matsideks ja vurledeks jaganud: ühed, kel on juured, ja teised, kel neid pole, kes panevad hõlmad vöö vahele ja lähevad sinna, kuhu tuul neid viib.

Allakirjutanu ei mõista, miks tähistatakse koolides sellise kirjaniku sünniaastapäeva, kes tapab lugemisarmastuse? Õnneks selgus, et Liina Laksi artikkel oli tõepoolest vaid subjektiivne seisukoht ega kujutanud kaugeltki mitte kogu Virumaa Teataja toimetuse arusaama Tammsaarest. Nii loeme õnneks Tammsaaret ikka ka praegu, ehkki temagi käsitlemises on muutusi toimunud. Ja selleks annavad kindlasti tänuväärset lisamaterjali nii Tanel Toomi film, Mihkel Muti „Töö ja armastus“, Elem Treieri ja Maarja Vaino käsitlused kui muudki. Sest ajad muutuvad ja ka õpetajad arenevad. Mõnikord aga juhtub, et lugeja ei arene. Paraku.

Soovin Tammsaaret lugedes avastamisrõõmu ja julgust oma õpetajale öelda, miks Tammsaare teda ei kõneta – kui ei kõneta –, et siis üheskoos selle üle arutleda. Tunnis vaikselt „Tammsaare ärakannatamine“ ja hiljem ajaleheveergudel oma nördimuse väljavalamine ei aita kirjanduslikus mõttes areneda ei sellel kunagisel õpilasel ega tema õpetajal.