Tõeline julgusproov ei ole mitte köielkõnd või tulemäng, vaid hoopis julgus seista toa täis õpetajate keskel ja mainida sõnapaari „kaasav haridus“. Luban, et sa näed, kuidas õpetajatel tõusevad ihukarvad püsti, silmad lähevad peas põlema ja käed tõusevad kaitsepositsioonis rinna peale risti.
Mitte sellepärast, et õpetajad ei usuks, et iga laps on unikaalne, eriline ja hea. Teisiti ei olekski võimalik seda ametit pidada. Eelkõige tekib reaktsioon seetõttu, et esimene tunne, mis õpetajat valdab, on väsimus. Seejärel vallutab keha ja pea ängistav emotsioon ning silme ette lööb verbaalselt ja/või füüsiliselt agressiivne laps, kes on ohtlik nii endale kui ka kaasõpilastele, ropendab või lõhub esemeid. Tunne, et sa ei saa ega oskagi midagi teha, säilitamaks kõigi oma õpilaste ja iseenda heaolu ning rahulikku ja õppimist toetavat keskkonda klassiruumis.
Kes ikkagi on süüdi?
Seejärel tekib soov otsida süüdlast. Kas süüdi on laps, kes on oma tunnetega hädas? Või hoopis lapsevanem, kes on hädas oma lapsega? Kooli juhtkond? Õpetaja ise, kes last aidata ei suuda? Äkki hoopis riik ja riiklik hariduspoliitika?
Tavapäraselt liigub arutelu kaasava hariduse teemal kiiresti ja õigustatult ressursipuudusele. Kuidas üksinda toetada iga last individuaalselt, tagasisidestada, motiveerida, planeerida ja viia tundi läbi igaühe tähelepanu haarates ning arvestada seejuures kõigi eripäradega? Seda kõike, töötades hoopis rohkem kui 35 tundi nädalas, panustades nii õhtuti kui nädalavahetustel.
Ärme unusta, et õpetaja tahab vahel magada, süüa ja oma perekonnaga aega veeta. Selle kõige keskel on oluline püsida õppekavas, järgida ainekava ja liikuda õiges tempos. On ju kooli ja õpetaja üks kvaliteedimärkidest riiklikud eksamid ja tasemetööd.
Mida saame päriselt teha?
Otsustame ühiselt, et laseme lahti igipõlistest, erinevusi maha salgavatest käitumismustritest ja väärtustest. Enamik pööritab praegu selle peale silmi. Ja see on arusaadav.
Aga sel hetkel, kui me otsustame, et ei pane enam lapsi, haridusasutusi ja pedagooge iga päev üksteisega võistlema, sest 2021. aastal on hoopis olulisem ja innustavam koostöine õppimine, oleme astunud esimese sammu. Hinnetepõhine õpe seab selged raamid, mis kammitsevad standarditega mittestandardseid lapsi ja nende õpetajaid. Võtame suuna väljundipõhisele õppele, kus põhirõhk on õpitava mõistmisel ja omandatavatel oskustel.
Koolitame ja väärtustame oma õpetajaid päriselt. Hoiame au sees kvalifitseeritud spetsialiste ja toetame neid professionaalsel enesearengu teel. Usume, et õpetaja on oma aine spetsialist ja oma klassi juht. Oleme õpetajatega mõistvad, paindlikud ja julgustavad.
Mõtleme selgelt läbi kaasava hariduse kontseptsiooni, viime selle kõikide koolide kõigi õpetajate ja õpetajakoolituse tudengiteni ning alustame seeläbi mõtte- ja käitumismustrite muutmisega. Siis me mõistame, et halvasti käituva õpilase asemel on klassiruumis laps, kes oma aju eripärast või kasvukeskkonnast tulenevalt kogeb ja väljendab oma tundeid, mõtteid, emotsioone ja soove ootuspärasest erineval moel.
Laps ei ole kiuslik, manipuleeriv, tige ja õel. Ta on hoopis hirmul, ebakindel, segaduses või väsinud. Hoiame meeles, et kui anname tuge vajavale õpilasele, kelle aju annab signaali ringi liikuda, korralduse 45 minutit paigal püsida, ei tegele ta kogu tunni vältelt mitte millegi muu kui enda paigal hoidmisega.
Sealhulgas on ülioluline läbi mõelda eriklasside loomise ja pidamise plaan. Eriklasside loomine kodukohakoolidesse on vajalik, aga peab olema väga selgelt põhjendatud ja paindlik. Eesmärk ei peaks olema mitte tuge vajavate õpilaste eraldamine, vaid nende integreerimine mõtestatult ja metoodiliselt.
Seega liigume hinnetele orienteeritud ja standardipõhiselt koolisüsteemilt väljundipõhisele õppetööle, mõtestame kaasavat haridust ja usaldame ning hoiame oma õpetajaid.
Suuri muutusi saab ellu rakendada muutuste olulisusesse uskudes, koostööd tehes, üksteist hoides, julgustades ja kiites ning tõendus- ja teaduspõhiselt. Haridus on üks väheseid valdkondi, mis puudutab meid kõiki, ja kaasav haridus on alles siis meie ühiskonnas juurdunud, kui eraldiseisvast mõistest on saanud meie kõigi igapäevaelu loomulik osa.
Lisa kommentaar