Oma noores iseseisvuses – mis iga see 30 aastat ikka on, pole veel küpsust ju! – on meie inimesed mõne aasta jooksul muutunud kirglikeks protestijateks. Mille vastu protestitakse – ei hakka üles lugema. 

Öeldakse, et läbirääkimine on kunst, mis on õpitav hea tahte puhul. Läbirääkimis- ja kompromisside tegemise oskus on väärt isikuomadus. Arvan, et Valga omavalitsus talitas targasti, kui kutsus Rakvere ametikooli direktori jagama kogemusi sellest, kuidas seal koolide liitmine käis. Ei olnud Rakveres nagu Pärnuski täiskasvanud õpilased kohe valmis kutsekooli üle minema. Protestiti Virumaalgi ja koguti petitsioonile allkirju. 

Nagu Pärnus tuli kutsekool täiskasvanud õpilaste soovidele vastu, nii pakkus ka Rakvere ametikool tulijaile täiendavat õpinõustamist, muuhulgas eripedagoogilist nõustamist, täiendavat õpioskuste kursust, sh õnnetunde (!) 8., 9. ja 10. klassis ning tähendusliku õppimise koolitust mittestatsionaarse üldharidusõppe õpetajatele ja klassijuhatajale. Lisaks kogemuste vahetamist tolleks ajaks liitmise läbi teinud Võrumaa KHK-ga ning õppereise õppijatele. 

Tõtt-öelda ei saagi mina aru, miks peaksid inimesed, kes on koolitee katkestanud ükskõik mis põhjusel ja vähemasti korra (mõni mitu korda) oma armsa kooli ja õpetajad maha jätnud, selles koolis, kus nad õpivad mittestatsionaarselt vaid paar-kolm päeva nädalas või isegi ainult distantsilt, ägedalt protestima ühe maja sulgemise ja sealt õppetegevuse mujale viimise vastu. 

Ma usun, et minu eeltoodud mõte võib mõnele õpetajale arusaamatu olla: et kuidas ma ei mõista traditsioone või et üks maja ja töökoht võivad armsaks saada. Mõistan küll. Olen ka ise lahkunud vastu tahtmist töökohalt, kus 21 elu parimat aastat mööda saatsin. Ja julgen arvata, et Rakvere või Pärnu koolide liitmise vastu korraldatud protestide põhjus on pigem pedagoogides. 

Sest kui noor inimene tuleb õhtukooli, leiab seal väga head õppimisvõimalused ja mõistvad õpetajad ning saab õppida töö ja perekonna kõrvalt, on see siiski vaid lühike etapp tema elus. Kuigi väga oluline aeg. Kuid elu läheb edasi ja väljaspool kooli on kõik muu peagi jälle tähtsam. 

Aga õpetaja jääb sinnasamasse. Ja ootab igal sügisel uusi õppijaid. Arvan, et õpetajad teavad kõige paremini, kui suure osa nende elust hõivab kool. Ja seda jätta mitte enda algatusel on raske. Julgen arvata, et veel rohkem kui õpilasi, tuleb pöördeliseks muutuseks hästi ette valmistada õpetajaid.